Vanaema rõõmud.

Laupäev 19 märts 2011

Mõtlesin, et kevadele järgneb ikka suvi, aga nüüd on hoopis talv tagasi tulnud. Hommikul silmi lahti lüües ei uskunud ise ka. Sadas nii laia lund, et mine või suusatama. Lumerookimise tuju küll enam ei ole. Kes siis ometigi lund roogib, kui lumikellukesed ja lumeroosid juba õitsevad? Nüüd kõik jälle lume all peidus. Nii vähe seda rõõmu oligi.
Tänane laupäev oli hoopis vanaemaks olemise aeg. Sain hullult küpsetada, süüa teha, lobiseda, küsimustele vastata, autodega mängida, koristada. Vahepeal oli küll selline tunne, et olen nädalavahetuseks tööd koju kaasa võtnud. Aga ega ma ei nurise jälle. See oli armas aeg. Seda enam, et mu lapselapsed elavad minust kaugel. Iseasi kas ma nüüd mõnda aega enam rääkida viitsin. Olen vist tükiks ajaks oma lobapidamatuse himu täis saanud. Homme olen ilmselt terve päeva vait kui sukk, aga võibolla ei ole ka. Igaks juhuks ei luba midagi. Eks need lubadused kipuvad viimasel ajal olema nagu kevadised ilmad.