Kolmapäev, 29. august 2012

Naine su nimi on Edevus.

Pärast seda, kui ma oma pea punaseks värvisin, juuksed pealaele kokku kuhjasin, riietuse tuunika ja retuuside vastu vahetasin, olen saanud iga päev komplimente. Tänagi lausa kahel korral. Isegi mu armas morn tööandja arvas, et ma lähen iga päevaga aina nooremaks.Tunnen kuidas mulle järele vaadatakse ja ega ma ausalt öeldes ei tahagi teada, kas sellepärast, et ma tundun imelik või heas mõttes. Ise tunnen ennast jumala hästi hoolimata sellest, et  teen lasteaias 10 tunniseid tööpäevi ja paaril korral nädalas veel poole ööni ka Klooga-ranna kämpingus. Eks näeb milleni see viib. Praegu igatahes mulle meeldib selline elustiil.Sellegi poolest jääb energiat veel ülegi. Isegi imestan, et kohe, kohe on käes september ja suvi on märkamatult mööda libisenud. Nädalavahetusel siis jälle-TERE KOOL.

Teisipäev, 28. august 2012

Mitte, et ma ei hooliks, mul läheb selleks lihtsalt aega.... 



Horoskoobi järgi peetakse veevalajaid sageli mässumeelseteks ja rahulolematuteks, sõbrana aga truuks  ja ustavaks  kogu eluks. Olen ennast siiamaani liigagi leplikuks ja rahumeelseks pidanud, sageli just  andjaks ning  vahel  isegi  endast rohkem ära andnud, kui vastu saanud. Ükskord hakkab ikkagi karikas üle ääre ajama ja ka minu hing ja olemus mässama. Kui sõda, siis sõda ja lõpuni välja. Kaua siis võib käituda selle põhimõtte järgi, et targem annab järele.
Et kõigest täpselt aru saada, peaksin ma ajas tagasi minema umbes 20 aastat.
Sellel aastal oli meie peres 3 kurba sündmust väikeste vaheaegadega. Ei hakkagi kirjeldama, mis siis täpselt juhtus, aga ma olin selle momendil täiesti kindel, et veri on paksem kui vesi ja seda sagedast  riidu, mis varanduse jagamisel sugulaste vahel tekib,  ei tule meil kunagi. Olin arvamusel, et oleme õega liiga lähedased ja ma usaldasin ning  uskusin iga sammu, mis ta tegi väites, et vahet ju pole, nii kui nii läheb kõik pooleks. Kahjuks ma eksisin ja läks ikka päris kaua aega enne, kui ma tõesti uskuma hakkasin, et pole minu õdegi mingi erand  ja ta oli võimeline rahumeeli 3-toalise korteri kesklinnas maha müüma ja raha enda taskusse pistma. Mul oli siis mu armas pere, oma kodu ja mul polnud kunagi sellist suurt rikkust peo peal olnud. Tähtis oli see, et ma olin õnnelik, oma   eluga rahul ja ema viimased tunnid hoolivusega täitnud. Minu südametunnistus oli rahul, sest olin endast kõik andnud, mis oli võimalik 3 väikese lapse ja majapidamise kõrvalt. Astusin vaikselt kõrvale, ei läinud kohtuga võitlema ebaõigluse vastu. Ega ma südames viha ei tundnudki, lihtsalt kurb olin, et nii raskel ajal pidin loobuma ka ainukesest allesjäänud õest..
Aastate möödudes kohtusime aeg-ajalt ikka mõnel suguvõsa kokkutulekul või sünnipäeval. Ega me väga ei suhelnud, sest endisest lähedusest polnud midagi järel ja tundus nagu oleksime lihtsalt 2 tere -tuttavat.
Vanaema matuste ajal  jälle üle hulga aja kokku saades tundus, et ikkagi on meil mingi side kõigest hoolimata olemas. Suhtlesime ja saime päris sõbralikult läbi. Arvasin, et inimene õpib oma vigadest ja saab aru, et tema teguviis polnud õige, aga ma eksisin. Mitte midagi polnud muutunud. Ta tegi seda uuesti. Ma ei tea siiamaani kuidas tal õnnestus maha müüa meie kahe ühisomand- garaaž. Mina polnud ju ometigi ühtegi allkirja andnud sellest loobumiseks. Teist korda oma õde uskuda ja usaldada oli suur viga.
Nüüd mõned päevad tagasi  tegutsedes just tema käekirja järgi ainult, et väärtuselt sadades kordades  väihemaga,  saime sellise pahameele osaliseks, et peaksime ennast nüüd kurjategijatena tundma. Ma ei saa inimestest aru, kes ennast süüdimatutena tunnevad.Kui meenutasin neile korterit ja garaaži, siis küsis õepoeg, mis need siia puutuvad.
Tegelikult polegi sellel esemel erilist väärtust ja veel vähem rahataegemise eesmärki . Mu pojad on piisavalt rikkad niigi. Eesmärk on hoopis nostalgiline -austusest, mälestusest  meie isa vastu. Heaga  polnud see ju võimalik. Poiste kinnisidee kõik taastada ja korda teha  pälvis minu heakskiidu ja poolehoiu. Päris valus oli vaadata, mis oli kunagisest isa "uhkusest" järele jäänud.
Tagasiteed enam pole ja nüüd tuleb minna võiduka lõpuni. Olen veendunud, et lõpuks pääseb õiglus võidule ja üksmeelsuses peitub jõud. Vaatasin viimase peo ühispiltigi uhkusega. Minu "poole" peal on kõik säravad ja värvilised.Teine pool on ilma kostüümideta.
Edaspidi tuleb uskuda vaid iseennast. Kui kukud, siis ka tõused, ise pettud ja põrud ning selles kõiges saad  süüdistada vaid  iseennast.

Pühapäev, 26. august 2012

Pidu, pidu.


Lõpuks jõudsid ka kauaoodatud tütre ja lapselapse sünnipäevad kätte. Seekord siis stiilipidu-kuldsed 80-dad.
Panime juba Tallinnas endale peoriided selga ja sõit läks Läänemaaa poole. Poisid muidugi olid omas elemendis ja nende kostüümid kuulusid ikka natuke sinna kaugemasse aega, aga sellel on ka omaette tähendus meie suguvõsas ja nad teadsid täpselt millele rõhutada, et pidu korda läheks.
Meie kirju auto tõmbas juba tähelepanu ja mis siis  muust veel rääkidagi..
Esimene peatus oli Paliveres kaupluses A ja O. Maarahvas vaatas meid  muigega ja üks päris vindisevõitu kohalik arvas, et tal on juba deliirium käes, sest kuidas muidu seletada, et poodi sammusid neeger ja 2 Hitlerit.
Tütre pere talu juurde muidugi auvalve  ja aupaukudega nagu nii tähtsa päeva puhul kohane.






 Peokava oli hästi läbi mõeldud ja saime teha nii kotijooksu, kui ka suusatada. Päris keeruline oli joosta õunapabul lusikas ja mitte lasta tal seal välja kukkuda.
Toimus ka viktoriin ja äraarvamismäng. Naerda sai nii palju, et kõhulihased olid haiged.
Vahel on nii vahva oma perega midagi huvitavat korralda.







Neljapäev, 23. august 2012

Pealtkuuldud kõnelusi.

Ema:"Oi, kui ilusa pildi Sa eile joonistasid. Kas Sa oled siin koos oma sõbraga?"
Poiss:"Kuidas Sa siis aru ei saa! Siin on ju hunt ja Punamütsike."

Kolmapäev, 22. august 2012

Igaüks on paratamatult oma eluloo kangelane.

Kuulasin korralikult Bianka sõna ja ei läinud täna pimedas sõitma. Jõudsin juba hämaras  koju tagasi, aga ilm oli ka vihmane ja sõitjaid peaaegu polnudki. Eile selle eest oli veel peale 22.00 täitsa tihe liiklus. Mõtlesin kas  üldse lähen, sest päev oli pikale veninud-poole viieni lasteaias, õhtul  Klooga-rannas tööl ja lõuna ajal jõudsin veel tund aega vanaema ka olla. Väsinud polnud üldse ja kuidagi imelik oli igaõhtune sõit ära jätta.
Lasteaias oli täna väga kiire päev. Kuna kõik rühmad pole veel avatud, siis on meie oma üleasustatud. Lõuna ajal tuli muist juba kõrvalrühma, mis pole veel avatud, magama panna. Juurde tuli ka 3 uut last.Ühte väikest tüdrukut oleme nüüd nädal aega  nunnutnud ja sületanud,  sest ta meel kipub vahel  kurvaks minema. Murelikuks  teeb ka see, et ta  õpib meid tundma, harjub meie ja meie rühma lastega ja 2 nädala pärast läheb  oma rühma, kus algab kõik otsast peale. Hoian talle pöialt, et see võimalikult valutult mööduks.
Paljude laste juures on nagu reegliks kujunenud, et esimesed 3 päeva on nad rahulikud  ja rõõmsad ning  siis saabub tagasilöök. Uudsus on möödunud,  kõik asjad  üle vaadatud ja tõehetk käes. Palju kannatust, järjekindlust, pisaraid ja ka vaprust on vaja, et sellest jälle välja tulla. Homme aga uus päev ja kindlasti tuleb see sama toimekas, kui kõik eelmised.

Esmaspäev, 20. august 2012

Kõike, mis on sulgudes võib ignoreerida. 

Kõik koerad, kes pimedas oma peremeestega jalutavad, võiksid välja näha nagu Baskerville koerad. Näeksin vähemalt  kus on nende pea ja kael ja oskaksin selle küljes jalutusrihma aimata.
Täna oleksin pimedas peaaegu õnnetuse põhjustanud.
Perenaine jalutas ühel pool teed ja ta pisikene sülekoer oli  murulapikese peale läinud oma jalga kergitama. Loomulikult polnud jalutusrihma märgata. Tegelikult ei märganud ma koeragi. Suutsin siiski  viimasel hetkel pidurdada. Ei teagi, mis oleks võinud juhtuda.
Tänane öö oli juba päris  külm. Oleksin pidanud ikkagi oma rattakindad kätte panema. Selleks korraks siis need hullutavad soojad augustiööd jälle möödas.

Laupäev, 18. august 2012

Jälle suvi.

Täna oli haruldaselt ilus suvepäev. Vahepeal oli juba  tunne, et sügis on käes.
Sõitsime hommikul Piritale. Seekord tegin  ise muffineid kaasa ja ega mul ei tulnud ka mehe plönnidest palju ilusamad. Selle-eest on kapsa-ja seenepirukad alati korralikud.
Pirita rand oli päevitajaid täis. Ega vette eriti ei kiputudki. Minu jaoks oli  vesi külm, aga mees käis ikkagi korra ennast kastmas. Nüüd on teki all, lödiseb ja kurdab külmavärinaid. Isegi väike palavik. Imelik-ta on harjunud oktoobriski  veel ujumas käima, aga nüüd soojaga jääb haigeks. Teatasin talle, et ilmselt on aeg hakata passi vaatama ja kohaneda ealiste muutustega.
Õhtul käisin  oma lemmikrajal sõitmas, kuigi sain eile paraja ehmatuse osaliseks.
Kell hakkas juba 23.00 saama kui hakkasin tagasi tulema. Äkki oli tee vilkuvaid tulesid täis ja vastu hakkas tulema  sadu jalgrattureid. Jäin tee serva seisma, sest ma ei mahtunud enam kuhugi. Ei  julgenud iitsatadagi. Minna polnud ka kuhugi, sest kahel pool olid suured kallakud ja ma seisin ju endisel raudteetammil. Tundus, et lõppu ei tulegi. Kogu aeg oli selline tunne, et kohe, kohe põrutab mõni minust üle.Minu ees seisis ema lapsevankri ja väikese tüdrukuga. Ta oli ka päris hirmul. Õnneks jäime läbi ime ikkagi terveks ja saime oma teekonda jätkata. Ma ei teagi, mis üritus see oli. Alles olid ju rullitajad, ju siis seekord oli  ratturite kord.
Praegu on tõesti haruldased ilmad ja ööd päris soojad. Ei raatsigi magada. Täna sai mul rattaga sõidetud 2300 km täis ja natuke  pudinaid veel pealegi. Tunnen kuidas reielihased on tugevaks läinud ja kannu on prink nagu Värnikul peale tantsusaadet.:D Kui mees ellu jääb, siis homme Kadriorgu.

Teisipäev, 14. august 2012

Olulised pole mitte asjad, vaid asjade mõte.



Hoolimata sellest, et täna oli nii ilus suvine ilm, tundsin ma,  et olen täiesti väsinud. Ilmselt andis mu töörohke suvi lõpuks endast märku ja viimaks jõudis ka väsimus kohale. Sellest hoolimata otsustasin õhtul ikkagi muru ära niita. Poole pügamise pealt hakkas  niiduk imelikku häält tegema ja tossu välja ajama.
Mul ikka veab alati nende suviste teenistustega. Eelmise aasta oma  nullis  äike, mis viis rivist välja suure hulga kodumasinaid ja sellel aastal on siis muruniiduki kord. Muidugi oli  ta juba aastaid vana ja eks ma olin selleks ka valmis, et ühel päeval tuleb uus muretseda, aga ikkagi  alati kui see juhtub, tuleb see ootamatult. Pealegi nägi mu aed  inetu välja. Mulle ei meeldi, kui mõni asi poolikuks jääb. Tuju oli nullis ja selline enesehaletsuse tunne tuli peale. Ajas lausa nutma. Nii kahju hakkas endast.  Õnneks oskas mees õigel ajal helistada ja ma sain talle oma kurba saatust kurta. 

Mees arvas, et kunagi pole mõtet muretseda nende asjade pärat, mis ei olene meist. Need lihtsalt juhtuvad ja sinna ei saa midagi parata. Ta pakkus õhtuks hoopis midagi palju ilusamat välja.
Olengi nüüd emotsioonide küüsis- unetu ja õnnelik. Polnud enne nii hilja botaanikaaias käinud ja seda ilu näinud. Päevasel ajal koos lasteaia lastega oli see hoopis teistsugune tundunud.
Täna just meie silma all avas oma imeilusad õied öökuninganna.
Õues  tulede valgusel oli  kõik hoopis teistsugune, kui päevasel ajal ja tundus palju ilusam ning  salapärasem.
Hernehirmutised seisid oma vahvates poosides ja uudistasid möödujaid. Leidsin endale ka paar kena sõbrannat, kes ei pahandanud, kui nendega koos poseerisin.
Praegu pole küll väsimusest enam jälgegi.:D





Pühapäev, 12. august 2012

Pühapäev on tore päev.

Sain vanemalt tütrelt noomida, et lapselaste jaoks pole enam üldse aega ja lapsed juba ammu igatsevad minu järele.
Mis teha, kui mul on terve suvi nii palju tegemist olnud, et pole endalegi eriti aega olnud.  Lubasin siis pühapäeval kenasti kodus olla ja lapsed üle vaadata. Ma  ei teadnudki, et tegelikult ootas mind õhtul viimast korda veel Klooga noortelaager ka.
Polnud tütrega samuti ammu selliseid mõnusaid pühapäeva hommikusi mokalaatu pidanud. Pakkusin välja, et varasest hommikust hoolimata võiksime ju isegi veini kõrvale limpsida. Olingi liiga kaua karsklane olnud. Esimesed klaasid tühjaks joodud  helises tütre telefon. Helistajaks osutus käsitööpoe, kus ta töötab, omanik.
No mida  asja võiks olla ühel tööandjal puhkepäeva hommikul nii varasel kellaajal.
Tallinnas on loomulik, et pühapäeval on poed avatud ja kaupmeestel tavalised tööpäevad, aga Haapsalus, kus mu tütar töötab, on pühapäev täielik puhkepäev, kus linn sureb lausa välja. Tegelikult saabub vaikus juba laupäeva õhtupoolikul, kui poed nelja viie ajal suletakse ja töötavad ainult toidupoed.
Kõige naljakam oli asja juures see, et ülemus küsis tütrelt, kui palju rahvast on poes ja kuidas kauplemine sujub. Kui tütar talle teatas, et täna ju pood kinni, sest on pühapäev, oli teisel pool toru imestus nii siiras, et on ka või. Tundub, et mõni teinegi  alustas  oma päeva klaasi veiniga.
2 nädala pärast siis tütre juures stiilipidu-need  kuumad 80-dad. Otsime ja harjutame eeskavasid. Minul juba palju toredaid mõtteid.:D

Reede, 10. august 2012

Naeratus, mis hajutab pilved.

Eile õhtul rattaga sõitma minnes tundsin esimest korda, et käes on sügis. Nii külm ja kõle polnud veel enne olnud. Muidugi polnud ma nii hilja varem sõitma ka läinud. Mõtlesingi, et  et jätan seekord vahele, aga siis sai harjumuse jõud minust võimust ja kummaline rahutus ei andnud asu. Vahel on nii, et süda valutab, aga pahasti pole nagu midagi. Selline tunne, et kohe, kohe juhtub midagi halba, aga tegelikult on kõik hästi. Selle vastu aitabki natuke omaette kihutamist ja siis jõuad koju nagu uuesti sündinud-reibas, optimistlik ja täis tegutsemistahet.
Esimest korda panin ööseks akna kinni, sest tuba oli nii külm.
Hommikul avastasin sireli all juba esimesed kollased lehed, mis sai kenasti kokku riisutud ja märkasin, et osa suvelillesid hakkavad otsa lõppema ning sügise alguse õitsejad astrid on täies ilus.
Esimest korda tegin keskkütte ahju tule, sest kogu elamine tundus kõle ja niiske.Oleksin võinud muidugi ka õhksoojuspumba tööle  panna, aga tahtsin, et soojus jõuaks igasse nurka ja soppi.







Lillede keeles tähendab floks leppimist ja nõusolekut. Peale tüli tuleks minna lepituse märgiks ühist meelt otsima floksikimbuga. Minule meeldivad nad aga ikkagi ainult aias. Lapsepõlvest on meeles, kui ema nad tuppa vaasi tõi, siis hakkasid üsna ruttu ta õied laudlinale pudisema.




Muidugi minu tomatid, mis mulle igal aastal mõne üllatuse teevad.
See siin peaks olema härjasüda. Öelge mis te tahate, aga oma kasvatatud tomati maitse vastu ei saa mitte ükski teine. Nad on hoopis erilisemad ja magusamad, kui kõik poe ja turu omad kokku.








Jalgrattale püstitasin ausamba. 6 aastaga suutsin ta nii läbi sõita, et seal polnud enam mitte midagi parandada. Kõik hammasrattad, käiguvahetaja ja muud jubinad olid nii kulunud, et odavam oli uus osta. Sellegipoolest on mõni tuttav siit enda ratta jaoks mõne tagavaraosa leidnud. Loodan, et talveks on ta endale teise elu saanud.
Tuleb välja, et seda kõike polegi nii vähe.Hilistel õhtutundidel koos lähedastega praksuva saunaahju ees istudes järgmise päeva plaane paika pannes tekib tõdemus, et elu on ikka tõeliselt elamist väärt. 





Teisipäev, 7. august 2012

Me kõik saame vanaks...


Meie tutvus sai alguse juba 35 aastat tagasi. Just siis, kui ma verinoorena abiellusin ja mehe juurde elama kolisin. Alguses ma lausa kartsin teda, sest ta tundus juba siis kuidagi eatu ja selline toriseja iga asja peale. Ausalt öeldes ei sallinudki. teda seal mitte keegi, sest kõigile oli tal alati midagi öelda ja keegi ei osanud tema meele järele olla.
Vaevalt ta minugagi oleks hakanud kunagi sõprust  otsima, kui mittte tema koer, kes oli A ja O igas asjas, poleks minule sõbraks tikkunud. Öeldakse ikka, et koer läheb peremehe nägu ja nii oli nendegagi. Koer kippus inimesi näksama ja inimesed hoidsid sellest paarist eemale ning  ei kippunud suhtlema.
Sellist natuke eraklikku elu ta seal siis elaski.
Kui mu esiklaps sündis, siis koer magas ühtelugu vankri kõrval ja valvas. Sellest ajast tekkiski  meie vahele kummaline sõprus.
Naine armastas väga lugeda ja käsitööd teha. See oli tema kirg ja elu. Oma vaimustust ja hasarti püüdis ta minuga jagada ja ilmselt saingi tema käest selle pisiku, sest edaspidi ei kujutanud ma ettegi, et mõni päev jääb mul kudumine või heegeldamine vahele. Istusime kasvõi liivakasti ääre peal, valvasime mu mängivaid lapsi, heegeldasime ja ajasime juttu.
Vahepeal alustasime oma maja ehitusega ja siis jäi aega vähemaks, aga suhtlesime ikkagi. Ta tundis  huvi minu laste käekäigu vastu ja uuris alati kuidas neil läheb. Jäin varakult oma vanematest ilma ja mõnikord oli selline tunne, et ta oli neile ka natuke vanaema eest..
Oma majja kolides suhtlesime ikka aeg ajalt edasi ja tundus, et temale aastad üldse ei mõjunud. Ikka selline eatu ja tegutseja. Ega tal vist tänu oma iseloomule palju sõpru polnudki ja sellepärast ta otsiski minu perega kontakti. Meie olime harjunud tema käitumisega ja võtsime teda just sellisena nagu ta oli. Oma südames oli ta tegelikult ju sõbralik, aga võõrastele ei pruukinud see alati nii tunduda.
Meie suhtlus kadus  umbes 5 aastat tagasi peale minu elu traagilist pöördepunkti. Jätsin maha kõik oma vanad sõbrad ja tuttavad.  Alles eile  nähes teda üle 5 aasta Nõmme turul, läksin rõõmsalt juurde ja tervitasin. Ma ei osanud seostada tema olekut teise inimese käevangus. Kujutasin ette, et ta on oma sõbrannaga lihtsalt turule tulnud.Välimuselt polnud ta eriti ju muutunud.
Tema küsimuse peale, kes ma olen, vastasin rõõmsalt, et nii vanaks  pole ma ju nüüd ka ometigi jäänud, et mind ei tunne enam ära.
Selgus kurb tõsiasi.Oma järelejäänud elupäevi pidi ta veetma pimedana ja peaaegu kurdina. Kõrval oli tal  abistaja sotsiaalhooldusest, kes teda juuksurisse talutas.Kirgliku käsitöö tegijana ei olnud tal enam mingitki  võimalust. Isegi sellises abitus olekus tundis ta huvi kõigi minu laste vastu ja kõik nimed olid tal meeles. Lubasin lähipäevil talle külla minna, aga kindlasti pole see väga kerge samm.

Laupäev, 4. august 2012

Lihtsuses peitubki võlu.



Kui teised mehed viivad oma naised puhkuse ajal soojale maale või ilusasse puhta liivaga mereranda, siis minu mees tegi mulle järjekordse üllatuse.
Tegelikult andis ta mulle õhtul juba märku, et järgmine päev tuleb midagi hoopis erilist.
Olin ta ettearvamatute üllatustega juba harjunud ja ei  mõelnudki mis mind jälle ees ootab.

Hommikul ärkasin kohvi ja magusa lõhna peale üles. Naljakas, mees küpsetas muffineid.::D Mina , kes ma magusat ei söö, tõdesin äkki, et värske kohvi kõrvale paar aprikoosi plönni ära süüa on päris hea. Just plönni, sest välimuselt nad neid meenutasidki, aga oma mehe kuuldes ei saanud ma seda öelda.Teine oli  hommikul tõusnud enne mind ja hoole ning armastusega küpsetanud. Isegi köök oli korras.




Metsa jõudsime just päikesetõusuks.
Imelik, olin siin  pidevalt rattaga sõitnud ja minu  arust pidid kõik teerajad  tuttavad olema, aga sinna, kuhu  mees mind viis, polnud mu jalg veel sattunud.
Täiesti ürgne, puutumata koht, kus sai loodusega omavahel olla.Selline tunne oli, et keegi nagu polekski siin enne käinud.Ainult aeg, tuuled ja tormid olid oma tööd teinud.Sammal oli nii roheline, lopsakas ja pehme ja kanarbikud hoopis teistsugused, kui ma olin nägema harjunud. Mitte sellised väiksete põõsaste moodi puitunud vartega vaid hoopis nagu  pehme kanarbiku vaip oleks metsa alla maha laotatud. Kujutan ette, kui ilus võiks see veel siis olla, kui lõpuks lillana õitsema hakkab. Kindlasti peab siis tagasi tulema seda imetlema. Metsaalune oli täis väikesi hüplevaid konnapojukesi ja ringi lendavaid sätendavad kiile. Nad ei kartnud  meid üldse ja maandusin ühtelugu meie peale. Natuke õudne tunne oli, kui suur sinine sätendav kiil mu põsele maandus. Iga kord aga kui fotoaparaadi haarasin, olid nad juba läinud. Ei saanudki sellepärast suurt,  sinist ja sätendavat kiili pildile, vaid pidin väiksema ja tavalisemaga leppima.Tundus, et need ilmetumad ja väiksemad lendasid just mehe külge, aga nendele suurtele ja ilusatele meeldisin mina. Mets oli täis maasikaid, mustikaid, vaaikaid ja sinikaid. Pohlad hakkasid juba roosatama.
Polegi tähtis kus sa oled või kes sa oled või kas sa ootad teravaid elamusi.Vahel on hea lihtsalt aeg maha võtta ja nautida lihtsust.