Reede, 10. august 2012

Naeratus, mis hajutab pilved.

Eile õhtul rattaga sõitma minnes tundsin esimest korda, et käes on sügis. Nii külm ja kõle polnud veel enne olnud. Muidugi polnud ma nii hilja varem sõitma ka läinud. Mõtlesingi, et  et jätan seekord vahele, aga siis sai harjumuse jõud minust võimust ja kummaline rahutus ei andnud asu. Vahel on nii, et süda valutab, aga pahasti pole nagu midagi. Selline tunne, et kohe, kohe juhtub midagi halba, aga tegelikult on kõik hästi. Selle vastu aitabki natuke omaette kihutamist ja siis jõuad koju nagu uuesti sündinud-reibas, optimistlik ja täis tegutsemistahet.
Esimest korda panin ööseks akna kinni, sest tuba oli nii külm.
Hommikul avastasin sireli all juba esimesed kollased lehed, mis sai kenasti kokku riisutud ja märkasin, et osa suvelillesid hakkavad otsa lõppema ning sügise alguse õitsejad astrid on täies ilus.
Esimest korda tegin keskkütte ahju tule, sest kogu elamine tundus kõle ja niiske.Oleksin võinud muidugi ka õhksoojuspumba tööle  panna, aga tahtsin, et soojus jõuaks igasse nurka ja soppi.







Lillede keeles tähendab floks leppimist ja nõusolekut. Peale tüli tuleks minna lepituse märgiks ühist meelt otsima floksikimbuga. Minule meeldivad nad aga ikkagi ainult aias. Lapsepõlvest on meeles, kui ema nad tuppa vaasi tõi, siis hakkasid üsna ruttu ta õied laudlinale pudisema.




Muidugi minu tomatid, mis mulle igal aastal mõne üllatuse teevad.
See siin peaks olema härjasüda. Öelge mis te tahate, aga oma kasvatatud tomati maitse vastu ei saa mitte ükski teine. Nad on hoopis erilisemad ja magusamad, kui kõik poe ja turu omad kokku.








Jalgrattale püstitasin ausamba. 6 aastaga suutsin ta nii läbi sõita, et seal polnud enam mitte midagi parandada. Kõik hammasrattad, käiguvahetaja ja muud jubinad olid nii kulunud, et odavam oli uus osta. Sellegipoolest on mõni tuttav siit enda ratta jaoks mõne tagavaraosa leidnud. Loodan, et talveks on ta endale teise elu saanud.
Tuleb välja, et seda kõike polegi nii vähe.Hilistel õhtutundidel koos lähedastega praksuva saunaahju ees istudes järgmise päeva plaane paika pannes tekib tõdemus, et elu on ikka tõeliselt elamist väärt. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar