Teisipäev, 28. august 2012

Mitte, et ma ei hooliks, mul läheb selleks lihtsalt aega.... 



Horoskoobi järgi peetakse veevalajaid sageli mässumeelseteks ja rahulolematuteks, sõbrana aga truuks  ja ustavaks  kogu eluks. Olen ennast siiamaani liigagi leplikuks ja rahumeelseks pidanud, sageli just  andjaks ning  vahel  isegi  endast rohkem ära andnud, kui vastu saanud. Ükskord hakkab ikkagi karikas üle ääre ajama ja ka minu hing ja olemus mässama. Kui sõda, siis sõda ja lõpuni välja. Kaua siis võib käituda selle põhimõtte järgi, et targem annab järele.
Et kõigest täpselt aru saada, peaksin ma ajas tagasi minema umbes 20 aastat.
Sellel aastal oli meie peres 3 kurba sündmust väikeste vaheaegadega. Ei hakkagi kirjeldama, mis siis täpselt juhtus, aga ma olin selle momendil täiesti kindel, et veri on paksem kui vesi ja seda sagedast  riidu, mis varanduse jagamisel sugulaste vahel tekib,  ei tule meil kunagi. Olin arvamusel, et oleme õega liiga lähedased ja ma usaldasin ning  uskusin iga sammu, mis ta tegi väites, et vahet ju pole, nii kui nii läheb kõik pooleks. Kahjuks ma eksisin ja läks ikka päris kaua aega enne, kui ma tõesti uskuma hakkasin, et pole minu õdegi mingi erand  ja ta oli võimeline rahumeeli 3-toalise korteri kesklinnas maha müüma ja raha enda taskusse pistma. Mul oli siis mu armas pere, oma kodu ja mul polnud kunagi sellist suurt rikkust peo peal olnud. Tähtis oli see, et ma olin õnnelik, oma   eluga rahul ja ema viimased tunnid hoolivusega täitnud. Minu südametunnistus oli rahul, sest olin endast kõik andnud, mis oli võimalik 3 väikese lapse ja majapidamise kõrvalt. Astusin vaikselt kõrvale, ei läinud kohtuga võitlema ebaõigluse vastu. Ega ma südames viha ei tundnudki, lihtsalt kurb olin, et nii raskel ajal pidin loobuma ka ainukesest allesjäänud õest..
Aastate möödudes kohtusime aeg-ajalt ikka mõnel suguvõsa kokkutulekul või sünnipäeval. Ega me väga ei suhelnud, sest endisest lähedusest polnud midagi järel ja tundus nagu oleksime lihtsalt 2 tere -tuttavat.
Vanaema matuste ajal  jälle üle hulga aja kokku saades tundus, et ikkagi on meil mingi side kõigest hoolimata olemas. Suhtlesime ja saime päris sõbralikult läbi. Arvasin, et inimene õpib oma vigadest ja saab aru, et tema teguviis polnud õige, aga ma eksisin. Mitte midagi polnud muutunud. Ta tegi seda uuesti. Ma ei tea siiamaani kuidas tal õnnestus maha müüa meie kahe ühisomand- garaaž. Mina polnud ju ometigi ühtegi allkirja andnud sellest loobumiseks. Teist korda oma õde uskuda ja usaldada oli suur viga.
Nüüd mõned päevad tagasi  tegutsedes just tema käekirja järgi ainult, et väärtuselt sadades kordades  väihemaga,  saime sellise pahameele osaliseks, et peaksime ennast nüüd kurjategijatena tundma. Ma ei saa inimestest aru, kes ennast süüdimatutena tunnevad.Kui meenutasin neile korterit ja garaaži, siis küsis õepoeg, mis need siia puutuvad.
Tegelikult polegi sellel esemel erilist väärtust ja veel vähem rahataegemise eesmärki . Mu pojad on piisavalt rikkad niigi. Eesmärk on hoopis nostalgiline -austusest, mälestusest  meie isa vastu. Heaga  polnud see ju võimalik. Poiste kinnisidee kõik taastada ja korda teha  pälvis minu heakskiidu ja poolehoiu. Päris valus oli vaadata, mis oli kunagisest isa "uhkusest" järele jäänud.
Tagasiteed enam pole ja nüüd tuleb minna võiduka lõpuni. Olen veendunud, et lõpuks pääseb õiglus võidule ja üksmeelsuses peitub jõud. Vaatasin viimase peo ühispiltigi uhkusega. Minu "poole" peal on kõik säravad ja värvilised.Teine pool on ilma kostüümideta.
Edaspidi tuleb uskuda vaid iseennast. Kui kukud, siis ka tõused, ise pettud ja põrud ning selles kõiges saad  süüdistada vaid  iseennast.

5 kommentaari:

  1. Minu arust on pärandiasjades tüli vältimiseks vaid 3 võimalust. Esiteks, kui kui vara, mida jagada, polegi, teiseks, kui oled ainus laps (pärija) ja kolmandaks, kui teised pärijad loobuvad oma osast vabatahtlikult. Me mehega mõlemad jätsime oma vanematekodud oma noorematele vendadele ja tüli jäigi tulemata ;)

    Kust sa neid pealkirju võtad ja mille järgi neid lugude juurde sobitad? Ma mõnikord ei jaga ära, mismoodi need looga seotud on :D

    VastaKustuta
  2. Ehkki luuleand mul kasin,siiski luuletan kui masin. :D
    Just nii ma võtangi neid pealkirju. Täiesti lambist.
    Vahel just sellepärast kirjutan nii, et siis sa mõtled, et tuleb põnev jutt-aga võta näpust. S..t nagu alati.:D Tegelikult selle pealkirjaga ma mõtlesin küll natuke, et nii võiks ju tegelikult olla, sest see on mulle väga südamesse läinud, aga ma saan sellest ju jälle üle.
    Meil ju oli natuke vara ja lõpuks olime ainult 2 perekonda järgi-mina oma õega ja ma ju ometigi usaldasin teda jäägitult.Ma ju ka alguses 2 korda loobusin,andsin andeks ja püüdsin unustada. Oleks ta sinna vanemate koju elama läinud, siis ma poleks ju ka selles midagi halba leidnud ja rõõmuga loovutanud, aga ta tegi selle ju minu selja taga rahaks.Kui ikka uuesti ja uuesti saad noaga selga, siis lõpuks viskab ikkagi üle ole sa nii hea ja leebe kui tahes.

    VastaKustuta
  3. Eks neis perekonna-asjades mängibki tihti suuremat rolli õiglus kui varast saadav kasu. Ega meiegi oma osast päris ilma tingimusteta ei loobunud, aga teatud asjaoludel tundus see õiglane lahendus olevat. Kui nüüd sina omakorda said õigluse maksma panna kasvõi osaliselt, siis ei pea sa õepoja ütlemiste pärast muretsema.

    Paraku on pärijatel sageli õiglasest jagamisest erinev arusaamine. Isegi kui ei taheta teiselt midagi salaja üle lüüa, tundub ühele ikkagi, et mõni asi, olgu näiteks ema sõrmus vms. kuulub mingil emotsionaalsel põhjusel just talle. Nii võib suur tüli tõusta isegi mitte väga kallite asjade üle.

    VastaKustuta
  4. kui jutt avalik, siis sekkun ka: mina lugesin pealkirjast välja selle, et loo algataja tegelikult ikka hoolib oma ainukesest õest väga, aga tal läheb aega, et tehtud ülekohut andeks anda.

    kolmanda põlve st. noorte sugulaste sekkumine on minu meelest vale. Las suured ajavad oma asju ise.

    Tundub, et õde jäi kaotajaks - ahnus ahistab - ja sina võitjaks!

    VastaKustuta
  5. Eks ahnusel on oma palk ja kindlasti on õde oma karistuse omal moel saanud.Ma ei tea kas ta sellest üldse enam välja tuleb, aga võib-olla näitabki see just seda, et mingi südametunnistuse piin on tal kõigest hoolimata ikkagi olemas.Ma pole kunagi olnud vihapidaja ja mulle ei meeldi tülitseda, aga ülekohut ma ka ei kannata.
    Kaotajaks jääb ta kindlasti juba selle poolest, et minu perega omal ajal nii käitus.Usun, et päris jälgi jätmata ei saa sellest ikkagi ei üle ega ümber.Seda enam, et enamus sugulasi on seda meelt, et see oli selge ülekohus.

    VastaKustuta