Olulised pole mitte asjad, vaid asjade mõte.

Hoolimata sellest, et täna oli nii ilus suvine ilm, tundsin ma,  et olen täiesti väsinud. Ilmselt andis mu töörohke suvi lõpuks endast märku ja viimaks jõudis ka väsimus kohale. Sellest hoolimata otsustasin õhtul ikkagi muru ära niita. Poole pügamise pealt hakkas  niiduk imelikku häält tegema ja tossu välja ajama.
Mul ikka veab alati nende suviste teenistustega. Eelmise aasta oma  nullis  äike, mis viis rivist välja suure hulga kodumasinaid ja sellel aastal on siis muruniiduki kord. Muidugi oli  ta juba aastaid vana ja eks ma olin selleks ka valmis, et ühel päeval tuleb uus muretseda, aga ikkagi  alati kui see juhtub, tuleb see ootamatult. Pealegi nägi mu aed  inetu välja. Mulle ei meeldi, kui mõni asi poolikuks jääb. Tuju oli nullis ja selline enesehaletsuse tunne tuli peale. Ajas lausa nutma. Nii kahju hakkas endast.  Õnneks oskas mees õigel ajal helistada ja ma sain talle oma kurba saatust kurta. 

Mees arvas, et kunagi pole mõtet muretseda nende asjade pärat, mis ei olene meist. Need lihtsalt juhtuvad ja sinna ei saa midagi parata. Ta pakkus õhtuks hoopis midagi palju ilusamat välja.
Olengi nüüd emotsioonide küüsis- unetu ja õnnelik. Polnud enne nii hilja botaanikaaias käinud ja seda ilu näinud. Päevasel ajal koos lasteaia lastega oli see hoopis teistsugune tundunud.

Täna just meie silma all avas oma imeilusad õied öökuninganna.
Õues  tulede valgusel oli  kõik hoopis teistsugune, kui päevasel ajal ja tundus palju ilusam ning  salapärasem.
Hernehirmutised seisid oma vahvates poosides ja uudistasid möödujaid. Leidsin endale ka paar kena sõbrannat, kes ei pahandanud, kui nendega koos poseerisin.
Praegu pole küll väsimusest enam jälgegi.:D