pühapäev, 25. veebruar 2018


Elagu meie armas Eesti.

Ei teagi kuidas me seda nädalavahetust oleksime tähistanud, kui lapsed poleks meile kinkinud 2. päevase paketi Pärnu hotelli, et seal pidulikult tähistada meie riigi sünnipäeva.
Seda enam, et Endla teatri rõdult on 1933 a.23 veebruaril just ette loetud Eesti iseseisvuse manifest.
24 veebruaril oli linn lipuehtes ja toimus Eesti pataljoni roodude ning  komandode rongkäik.
Kui meie Pärnusse jõudsime, siis oli rongkäik täies hoos.
Kena ja uhke tunne oli vaadata küll rõõmsaid inimesi, aga enamus Pärnu tänavaid olid suletud ja autoga hotelli parklasse ei pääsenudki.
Nägime hotelli katust küll eemalt, aga kuna meil oli ettenähtud tasuta parkimine hotelli taha,siis otsustasime vahepeal pisut ringi sõita.
Paraad pidi lõppema kell 17.00 ja meie kontsert-õhtusöök algus  oli kell 20.00.
Seega oli aega maailm ja mõtlesime vahepeal Lätis ära käia. 
Üks korralik eestlane peab ikka vähemalt korra seal ära käima. 
Hotelli lähedusse tagasi jõudes selgus aga, et tänavad avatakse alles kell 20.00, aga nii kaua meil aega oodata polnud. 
Liikluskorraldaja lubas lahkelt meile erandi teha ja meid hotelli taha juhatada. Vahele astus aga kohalik taksojuht, kes meile tee sulges ja palju ei puudunud, et ta oleks lausa otsa sõitnud. Meie juttu ta kuulata ei tahtnud ja aina näitas käega, et reeglid on kõigile ühtemoodi ja tema meid läbi ei lase. Meile tegi see päris nalja. Tundus, et oleme jõudnud saatesse "Võimalik vaid Venemaal".  Takso taha sõitis  veel mitu bussi ja rida autosid. Kindlameelne mees otsustas, et temal on õigus ja tema oma otsusest ei tagane.
Ei teagi kui kaua ta oma võimu oleks tahtnud näidata kui liikluskorraldaja poleks vahele tulnud. Vastumeelselt pidi ta meile tee vabastama, aga tema siunamist kuulsime veel päris kaugele.

Viimaks jõudsime kenasti oma tuppa. 
Rõdult saime jälgida kontserti ja rahvale  kaasa laulda.
Kell 20.00 algas siis kontsert ja pidulik õhtusöök Embecke restoranis.
Õhtusöögiks pakuti seafilee lõigud krõbekartuli laastudega koos kaalikavahu, õuna ja marineeritud sibulaga. Magustoiduks kama-toorjuustu hüüve punasesõstra vahuga.Tervitusnapsuks oli siider.Kuulasime enne veel kui palju auhindu ja tunnustust on see jook saanud, aga kahjuks ei oska mina seda hinnata. Proovisime küll, aga ma pole kunagi siidrite austaja olnud ja seekord ei maitsenud see meile kummalegi. Magustoidu jätsime ka proovimata, sest praest piisas juba täielikult.

Kell 21.00 oli kontserdil vaheaeg ja siis läksime välja saluuti vaatama. Oli ikka uhke ja võimas tõesti. Taevaalune oli sini-must- valgeid tulukesi täis.
Öösel jalutasime mööda Pärnu tänavaid ja imetlesime valgustatud skulptuure..
Mõnes kohas olid isegi veel kuused ehteis.

Hommikul äratas meid meeskoor lauluga.
Oligi aeg minna sauna ja hommikusöögile. Hommikusöök oli nii rikkalik, et me ei jõudnud pooltki proovida.
Oli üks ütlemata vahva nädalavahetus.


Mul on hea meel, et minu kodumaa on just Eesti.
Siin olen ma õnnelik ja ma ei vahetaks seda tunnet mitte millegi vastu ära.
Mu elus on kõik olemas ja ma ei oskakski enam midagi tahta.
Mulle meeldib hommikul ärgata ja mõelda, et üks ilus ja toimekas päev on jälle mind ootamas.

Olge mõnusad. 





esmaspäev, 19. veebruar 2018


Lapsel on alati õigus.

Tegime täna töövihikust P tähte.
Töövihiku viimane ülesanne oli, et joonista kasti üks p tähega sõna ja värvi see ära.
Õpetaja:"Kelle sina siia joonistasid?"
Laps:"Oma vanaisa."
Õpetaja:"Vanaisa ei alga ju p tähega."
Laps:"Minu vanaisa küll algab."
Õpetaja:"Kuidas nii?"
Laps:"Tema nimi on Peeter."


kolmapäev, 14. veebruar 2018


Lihtsalt.

Istun köögis.
Läbi pliidi klaasist ukse tuleb soojust ja valgust.
Läbi akna tungivad tuppa veel viimased valguskiired.


Kohe süütan küünla, aga ma tahan veel natuke nautida seda rahu, vaikust ja hubasust.
Mitte midagi ei pea tegema-lihtsalt olla.
Kohe, kohe lõpetab elektrik viimased tööd mu plekitöökojas ja siis hakkab maja jälle särama.
Uskumatu tegelikult kui abitud me ilma elektrita oleme. Samas ei ole ka kuhugi kiiret ja juhtmete vahetus oli teada ja planeeritud, aga ikkagi tuled koju ning  ei oskagi  midagi teha.

Tegelikult mulle meeldib see pooltund üksinda enne kui asun oma õhtuse  rutiini juurde.
Tööl saan piisavalt rääkida, õpetada, kuulata ja see aeg on just see minu enda oma kui saan lihtsalt olla ja omi mõtteid mõelda.

Vastlapäev sai läbi.
Kelgutasime, hullasime lumes, saime punased põsed ja hea tuju.
Traditsiooniliselt ikka hernesupi ja vastlakuklitega.
Minu poolt jäävad  kuklid küll proovimata. Ma pole kunagi aru saanud, mis selles saias ja vahukoores head on, aga ju need siis kuuluvad selle päeva juurde.
Voolisime väikestega hoopis plastiliinist kukleid ja need said palju isuäratavamad.

Tänasest sõbrapäevast ei oska ma midagi erilist välja tuua. Minu jaoks on see päev nagu iga teinegi ja sõbrad on mul alati olemas iga päev.
Võib-olla oli täna küll pisut pidulikum ja kallistasime rohkem ja olime pisut rõõmsamad, aga meie töö juures on kõik päevad rõõmsad.
Õhtusöögi teen küll pisut erilisema ja ma olen ka täiesti kindel, et mu mees astub varsti sisse lilledega, aga see ei muuda minu arvamust tänasest päevast.

Tänase päeva võtan kokku sõbrapäeva salmiga, mis ütleb kõik.

Ole see, keda oodatakse. 
Kelle juures on alati soe. 
Kelle jaoks pole miski raske. 
Kelle käsi on alati toeks.

Läkski nagu arvasin ja pisut veel. :D 
Elektri sain tagasi ja õhtusöögi ka valmis. 
Südamekujuline porgandiga pikkpoiss. 
Lilled muidugi nagu ikka.


laupäev, 10. veebruar 2018


Kõik võib olla see, isegi kui midagi ei ole. :D



Tulen just ujulast.
Mõnus.
Täna olin ujulas täiesti esimene klient, kuigi ei läinudki nii vara.
Tavaliselt on kell 9.00  oma seltskond juba kohal, aga esimese ehmatusega küsisin kas ujula on kinni.
Õnneks oli ikka avatud ja poole tunni pärast olid tuttavad näod  juba olemas.
Mõnega juba noogutame, sest kohtume siin iga nädal.
Sellel nädalal olen kolmel korral ujulasse jõudnud ja  mu tavaline elutempo hakkab tasapisi tagasi tulema.
Bianka küll ütles, et mul on kõik olemas ja sünnipäevaks ei oskakski enam midagi soovida, aga jah...
Üks unistus on mul ikka veel, et kevadel saan jälle oma armsa ratta selga istuda ja kõik tagantjärele tasa teha, mis mul tegemata on jäänud.
Muidu on tõesti mu elus kõik nii hästi, et midagi enamat ei oska  soovida.
Oma tööd naudin täiega.
Väikesed on nii vahvad ja armsad, et ma ei kujutaks ennast mitte kuskil mujal töötamas.
Mulle meeldivad sellised lapsed, kes on pisut krutskeid täis ja alati pead millekski valmis olema. Kõik üllatused ei ole küll alati kõige meeldivamad, aga kui  see pisikene soe mudilane sulle sülle ronib, oma väikesed, pehmed käed sulle kaela ümber paneb ning ütleb, et sa oled nii hea ja ma nii, nii väga armastan sind, siis suled lihtsalt silmad ning  soovid, et see hetk ei lõppekski kunagi.
Või kui nad kõik sulle korraga sülle tahavad pugeda ja siis omavahel tülli lähevad, et kõik korraga ei mahugi...Otsid kompromisse ja lahendusi ning  saad aru, et see kõik on just see, mis sulle meeldib ja mida sa naudid.
Muidugi teeb meele rõõmsaks ka see kui laps, kes on juba kooli läinud ja tuleb sünnipäeva hommikul lillekimp käes sind õnnitlema.
Imestad, et kuidas ta mäletab ja meeles peab, aga ema vastab, et mõned asjad lihtsalt ei unune.
Ei unune tõesti.
Sünnipäeva õhtul oli mul ukse taga noormees, kes hakkab kohe ülikooli lõpetama, aga tuli oma esimesele õpetajale lilli tooma.
Arvan, et olen küll üks õnnelik inimene. Virisemistele on alati alternatiivid olemas ja kõiges halvas tuleb ka need paremad pooled üles leida. Otse loomulikult on elu väga ilus, täis ilusaid asju ja suuri võimalusi. Meil kõigil  on võimalik elada ilusat elu. Lihtsalt tuleb olla positiivne ja edukas saab olla ka lihtsamat tööd tehes kui seda südame ning  rõõmuga teha.

Bianka soovis mulle üllatusi ja tundub, et esimesega saab täna juba algust teha.
Täpselt kella 15.00 pean enda lille lööma ja siis tuleb mulle tõld järele.
Kuhu mind viiakse- seda ma tõesti veel ei tea, aga ma pole ainuke selles teadmatuses. Meie peres on veebruar lemmik sünnipäevakuu ja  oleme selles paadis kolmekesi. Kõige vanem sai minuga ühel päeval  18 ja noorem aastaseks. Endast ma ei räägigi. Ilmselt saan täna kätte siis ka selle teise üllatuse, mille jaoks me pidime mehega töölt vabad päevad võtma ja kolmeks päevaks oma vaimu ette valmistama. Nii, et üllatusi jätkub.

Nii sõbrad, mida ma tänasel ilusal päeval tahan teile öelda. Ärgem virisegem kõige ja kõigi üle. Tunneme parem rõõmu ja elame olevikus. Lihtsalt tunneme ennast hästi, oleme õnnelikud ja naudime elu. Tehkem seda kõike oma parimal moel.
Muud meie võimuses ei olegi.

laupäev, 3. veebruar 2018


Veebruar.


Ma ei teagi kas  veebruar on mu lemmikkuu, aga ma ei saa ka eitada, et mulle meeldib tuisk.
Natuke on tunda juba kevadehõngu ja päevad on läinud pisut pikemaks ning  valgemaks.
Reeglina on ka alati 7 veebruaril paistnud päike, mis on teinud selle päeva veelgi erilisemaks.
Eks näeb, mis sellel aastal juhtub.
Ilmateade lubab küll külma, aga ega see pole ka mingi katastroof. Pisut lund ja pakast käibki normaalse talve juurde ning  lumerookimisel on ka omad võlud.

Veebruar algaski just nii nagu mulle meeldib.
Hommikul oli mõnus tuisk ja igal pool oli pehme, puhas lumi.
Talverõõme on jagunud igasse päeva.
Sula on lasknud lumememme meisterdada ja kelgud, suusad on praegu just asjakohased.

Mehe sünnipäev sai läbi ja oli armas koosviibimine sõprade   ja laste seltsis.
Kohe algavad uued pidustused ja nüüd on siis lausa 3 korraga.
Kuu lõpus läheme pisikesele minipuhkusele, aga sellest juba pisut hiljem.
Elu on huvitav ja mitmekesine ning millegi üle kurta oleks praegu küll kohatu.

Tänane päev sai muidugi veedetud Nõmme ujulas ja veel praegugi olen täis energiat ja tegutsemistahet.

Kohe hakkame minema kinno "Pilvede all. Neljas õde. " vaatama.
Eesti filmid tuleb ikka kõik ära vaadata.
























Selle reede kaunitar.
Leppisime mehega küll kokku, et orhideesid on nüüd juba üksjagu, aga nagu ta väitis, et sellist värvi mul veel pole ja ta nii tahtis selle mulle tuua, siis  pole minulgi midagi vastu väita.
Muidugi leidis ta endale koha ja toob mulle rõõmu koos teiste lilledega.
Inimene peab ikka iseendas õnnelik olema. Usun, et siis on suhted edukad ja veavad kõrge eani välja.
Kõik, kes te olete pahas tujus ja teiste suhtes halvustavad lubage, et jätate sellel aastal kõik halva seljataha.