Esmaspäev, 31. detsember 2018

Tegijal ikka juhtub.

Mõned asjad siin elus ei muutu vist kunagi. Tundub, et sellest hakkab juba meie pere traditsioon saama.
Hommikul FB mälestusi vaadates nägin pilti, kus mu noorem poeg oli karkudega.
Mäletan seda vana-aasta ööd hästi. Läksime öösel jäätmejaama mäele kelgutama. Ronisime kõik üle aia, tuju oli nii hea ja sealt mäelt sai pika ning kiire sõidu.
Noorem poeg oli endale veel oranzi kiivri pähe pannud ja ütles, et ohutus kõigepealt. Mina naersin, et sinu puhul ei aita ilmselt kiiver ka, sest sul juhtub alati midagi. Ilmselt oleksin pidanud suu kinni hoidma, sest sealt ta kihutaski täie hooga vastu tuulutustoru. Põlveliigese side sai kannatada. See oli omaette ooper kuidas me teda üle aia tagasi vinnasime ja kelguga koju vedasime. Ta on ju  meie peres kõige pikem.Temale tegi see muidugi ainult nalja. Kargud ja kips ei takistanud teda mitte milleski. Järgmisel päeval sõitsime juba  Haapsallu ja käisime haiglas vanatädi vaatamas.Seal toodi talle kohe ratastool ja taheti arsti vastuvõtule sõidutada. Arvati, et trauma on alles juhtunud.
Paar aastat hiljem õnnestus tal jälle jõulude paiku varbaluu ära murda.
Ega ma väga ei imestanudki kui  minia mulle helistas ja küsis kas mu kargud on veel alles.
No loomulikult minu noorem poeg oli jälle oma jõulud eriliseks teinud.

Pühapäev, 30. detsember 2018

Detsembrikuumuses.

Järjekordselt hakkab üks aasta läbi saama.
Mis seal salata-minu jaoks oli see ilus aasta.
Suvi oli just selline nagu mulle meeldib. Muidugi natuke vihma oleks võinud ka olla, aga aed oli ikkagi õisi täis ja tomatisaak  päris suur.
Sõitsime läbi enamuse Eesti linnadest, vaatasime üle kõik paremad filmid, käisime kontserditel.
Kui enamik käib Lätis alkoholi ostmas, siis mina avastasin seal väga vahvad lõngapoed. Pole kunagi nii palju lõnga korraga ostnud, aga kogu aeg oli selline tunne, et kõige ilusam jääb veel ostmata. Sellepärast käisimegi Lätis mitu korda. Muidugi on seal ka meie lemmik restoran, kus on väga maitsvad söögid, hinnad odavad ja teenindus väga sõbralik ning  kiire. Kõige toredam on veel see, et meie väike laud on alati vaba.
Filmidest jätsid mulle sügava mulje "Täht on sündinud" ja "Bohemian Rhapsody".
Käisime mõned aastad tagasi ansambel Queeni kontserdil Lauluväljakul ja see tunne tuli jälle  meelde. "Täht on sündinud" vaatasime viimast seanssi ja öösel läbi jõulutuledes linna jalutades ning Lady Gaga imeilusaid laule meenutades oli nii hea ja rahulik olla. Ma ei ole kunagi enne tema laule eriti kuulanud, aga nüüd sain endale uue lemmiku juurde.



Hüvasti jätsin ka oma patsiga. Juuksuris ehmatasin isegi kui juuksur mu juuksed laiali laotas kui pikad nad tegelikult olid. Igapäevases kiiruses pole vahel aega pisiasju märgatagi. Siiamaani kahetsenud pole. Vähemalt ujulas on kergem  ja lihtsam käia






Muidugi ei jätnud sellel aastal lapsi külastamata ka Pääsküla päkapikud.
Kui nüüd kõik korrad kokku lugeda, siis 10 tuleb mul ikka täis.
Keerulisemaks läheb hoopis sõiduvahendi valimine. Sellel  aastal siis kepphobused. Ajas ikka ennast ka naerma, aga kõik aiakärud ja muud lisandid on läbi proovitud. Järgmisel aastal siis ehk jalgrattad.






Laste jõulupidu oli  pisut teistsugune. Kuna nad on veel päris tillukesed, siis otsisime sellist varianti, mis neile meeldiks ja kus nad ise ka pisut osaleda saaks.
Olen oma pikkade tööaastate jooksul kõiki tegelasi mänginud, aga nukuteatris osalesin küll esimest korda. Muidugi jälle karuna, aga võtan ka kõigi näitlejate ees mütsi maha, sest pole sugugi lihtne kätt pikka aega üleval hoida. Vahepeal lausa kahte kätt, sest tegelasi oli palju ja meid ainult 3.Lastele väga meeldis sest nende naerukilkeid oli kogu aeg kuulda.








Akna taga käib meil iga päev oma orav. Vahel võtab sõbrad ka kaasa. Lapsi ta ei karda ja laseb ennast imetleda igast küljest. Kui pähklid ja seemned on otsas, siis sööb hea meelega ka õuna.












Avastasin, et leiva küpsetamine on tegelikult nii lihtne ja saad teha just sellist, mis perele maitseb. Eriline boonus on leivalõhn, mis tervet maja täidab. Poest pole enam ammu ostnud. Seisab kaua värske ja koorik on meeldivalt krõbe.

Siimu näol saime endale uue klaverivirtuoosi.
Ehmatasime ennast peaaegu poolsurnuks kui keset ööd keegi äkki klaverit mängima hakkas.
Muidugi oli kaas lahti ununenud ja tema siis proovis oma andeid. Tundus, et see meeldis Siimule ka, sest teda ei häirinud kui ma tuled põlema panin ja pilti tegin. Edaspidi kontrollime ikka, et kaas oleks kinni.





Ah jaa. Kõige tähtsama oleksin peaaegu unustanud. Meie suur pere saab täiendust. Varsti on meid siis juba 14.See, kuidas mulle sellest jälle teada anti,  on omamoodi jutt. Mulle väga meeldib kuidas mu minia mind üllatada oskab.
Igal aastal mõtleme, et kus me siis sellel aastal jõulud koos vastu võtame. Valik on muidugi suur, sest mu lastel on kõigil oma majad ja ruumi on küllaga. Hinge läks  minia soov ja ma loodan, et see traditsioon jääbki meie perre nii kauaks  kuni mina elan. Nimelt arvas ta, et kuna meil on  kokkuhoidev pere, siis ta sooviks, et nende esiklapsele jääks alatiseks meelde see traditsioon, et jõulude ajal on ta alati vanaema juures oma issi lapsepõlvekodus vanaisa ehitatud majas. See oli tõesti nii armas, et võttis lausa silma märjaks.

Mida siis teile soovida kallid sõbrad uueks aastaks?
Kui kõik oleks elus  nii lihtne ja ilus, siis oleks igav.

Ehk siis juba need soovid, mis keegi tark on juba välja mõelnud sest nendel on tõetera sees.
Kohtumiseni uuel aastal.


Pühapäev, 16. detsember 2018

Pühapäevaselt.

Olete tundnud seda tunnet kui ärkate hommikul, teete silmad lahti ja ümberringi  on veel nii pime.
Vaatate kuidas teie elukaaslane nohisedes teist külge keerab, aga teie peas juba mustmiljon plaani keerleb. Haarate oma spordikoti ja tormate ujulasse.
Ujulas valitseb veel tühjus. Ainult üks varane ujuja jagab sinuga basseini. Taustaks laulab Bryan Adams ja sa tunned, kuidas rahu ning  energia sinusse iga tõmbega järjest  rohkem sisse voolab.
Siis veel mõnus pooltund leilisaunas ja sa oled nagu uuesti sündinud.
Kahe tunni pärast koju jõudes avastad, et elukaaslane polegi veel ärganud. Suudled teda äratuseks ja ta teeb suured silmad:"Kust sina kalla nüüd tuled?"
"Paradiisist, ikka paradiisist."
Ja sa tead, et sul on ees veel pikk
ilus päev.

Laupäev, 10. november 2018

Kõigest natuke.


Ilmamärkide järgi pole mingit kahtlust, et käes on sügiskuu kuigi nädalavahetusel oli  suviselt soe.
Oleme Eestimaale nüüd selleks aastaks jälle tiiru peale teinud ja meie kõige viimaseks linnaks sai Põltsamaa.
Vahva oli  avastada jälle vanu kirikuid, losse ja linnuseid.


Puud olid  küll enamasti raagus, aga taamal oli  ikka veel märgata seda kollakat varjundit, mis toob meieni pisut nukravõitu sügishõngu.

Vahtrate kirevus on otsa saanud, aga mõnes kohas on võimalik sahistada veel nende lehtedes.

 Sellest hoolimata ihkab hing ikkagi soojust ja valgust.

Hea on õhtul süüdata küünlad, teha kaminasse tuli, panna jalga enda kootud villased sokid ja haarata kätte aurav teetass.
 Soki puudust karta pole. Järjekordne kotitäis asus Haapsalu poole teele ja usun, et juba varsti leiavad nad kõik, endale oma inimese, kelle jalgu soojendada.
Hommikutesse hiilivad järjest enam raagus päevade tuuled ja sügiskaste teeb jalad lootusetult märjaks.

Kõigest hoolimata ei tunne ma kunagi sügismasendust.


Väga vahva oli lasteaias ka meie isadepäev.
Algas kontserdiga õues ja siis läksid isad lastega rühmatubadesse meisterdama, aga emad kogunesid saali ning valmistasid uhked võileivatordid. Pidu lõppes ühise söömisega.

"Kommidest ja pommidest" ei õnnestunud ka sellel aastal ilma jääda, aga minu jaoks pole  neil mingit tähendust.
Kadrisid ja Marte kostitan aga igal aastal rõõmuga ja olen valmis kõiki vastu võtma.
Sellel aastal olid nad lausa pika eeskava välja mõelnud. Tantsud, laulud, õnneloos ja mõistatused. Andis aga nuputada, sest nagu selgus olid nad isegi mõistatused ise välja mõelnud. Lahkusid lõõtspilli helide saatel.


Viimased sügislilled peavad veel vapralt vastu. Priimulad on asunud uuele ringile ja krookustel on suured nupsud väljas. Kui nii soe edasi püsib, siis ilmselt lähevad enne külmi  veel õitsema.


























Filmielamus, mis oleks võinud olemata olla.

Lapselaps kutsus mind kinno ja loomulikult lubasin  siis temal ka meile filmi valida.
Muidugi jättis ta mulle alguses ütlemata mis   filmi me läheme vaatama ja kui kaua see kestab.
Filmivalik oli seega "Maja, mille Jack ehitas."
Ma pole midagi nii haiget ja vastikut ammu vaadanud. Palusin mitu korda filmi jooksul, et läheme minema. Oli neid küll, kes lahkusid, aga meie siiski jäime. Kõige kummalisem oli see,et saal oli haudvaikne ja viimse kohani välja müüdud. Inimesed, kes jäid  vaatasid hiirvaikselt. Mina olin vist ainuke, kes reageeris häälekalt, sest filmis oli palju selliseid kohti, mis minu  mõttemaailma lihtsalt ei mahu ja ma ei saa üldse aru kuidas üks inimene võib nii käituda.
Lugesin õhtul  Tõnu Karjatse arvustust filmi kohta ja tema arvas, et see on äärmiselt sümboolne linateos, mis on ääretult  vajalik. See pidi olema peegel meile endile. 
Mina küll ei suuda ette kujutada selliseid inimesi, kes on oma mõtlemiselt nii haiged, kes teevad selliseid tegusid ja samas leiavad, et see kõik on põhjendatud ning  õige.
Igatahes minule jäi sellest filmist mitmeks päevaks väga vastik tunne hinge. Lapselaps aga arvas, et film oli hea, sest see oli hoopis midagi teistsugust, mida ta siiamaani oli harjundud nägema ja õpetlik ka. Vot siis.
Järgmise filmi valin igatahes mina.

Reede, 19. oktoober 2018

XXX

"Õpetaja mul on sulle kingitus. Pane silmad kinni ja siruta käsi ette."
Tunnen kuidas mu peopesale asetatakse midagi külma, niisket ja  limast.
Muidugi on mul seda ussikest nädalavahetuseks koju vaja. Sellest saab minu uus lemmikloom.

xxx

Õhtul Hiiu Rimi kassas.
Kassapidaja:"See ananass ei taha kuidagi läbi minna."
Mina:"Mis ananass?"
Kassapidaja:"Mis asi see siis on?"
Mina:" See on juurseller."
Kassapidaja:"Tõesti või? Nii ananassi moodi".
Ei tea mitu ananassi ta päeva jooksul juba kassast läbi lõi?

Kolmapäev, 17. oktoober 2018


XXX

Minu elus on sageli juhtunud asju, millele ma ei oska seletust anda. Usun ka, et mitte miski me elus pole juhuslik vaid kõigel on oma kindel põhjus.
Eile rattaga sõites olin väga imestunud kui keset sõiduteed äkki 10-ne eurone mu esiratta ette liugles.
Selline tunne jäi  nagu oleks see taevast alla sadanud.
Täna sain ma aru küll miks see nii läks.
Laadale müügiks toodud sokikotist olid just kõige ilusamad kadunud. Kellegi pahatahtlikud käed olid seal sobranud ja ühe paari kaasa haaranud.Võib-olla ma poleks märganudki, sest sokke oli väga palju, aga need olid just kõige viimased, mis ma eelmisel õhtul olin valmis saanud ja hommikul enne laadapäeva veel pressinud.
Vaevalt ma kunagi teada saan, kes seda tegi, aga okas jääb ikkagi südamesse. Üks killuke minu turvatundest kadus olematusse.
10 eurot oli just selle sokipaari hind, millega ma täna neid laadal mõtlesin müüa.

Teisipäev, 9. oktoober 2018

Ood hambaarstile.

Olete kunagi 8 euro eest oma hamba korda saanud? Ma mõtlen just sellist suurt purihammast, millel on veel nõukaaegne tinaplomm. Ilmselt oleks see veel kaua minu suud ehtinud kui mul poleks ühel päeval hambast kild ära tulnud. Korraliku inimesena panin kohe aja kinni ja nädala pärast läksin juba Nõmmele Haldja hambaravisse.
Kena noor mees vaatas mu hamba üle ja poole tunni pärast kõndisin juba parandatud hambaga minema. Suur oli mu üllatus kui peale hüvitise maha arvamist oli mu arve 8 eurot.
Kindlasti soovitan seda kliinikut kõigile.

Laupäev, 6. oktoober 2018


Pealkirjata.



Kõigepealt tahaks muidugi kõiki õpetajaid nende päeva puhul õnnitleda.

Meil oli ka ilus päev.
Koolist olid tulnud õpilased lastega mängima ja meie saime pisut hinge tõmmata. Lapsed tulid ilusate kimpudega ja päev oli hoopis pidulikum. Lõuna ajal sõime Nõmme Linnaosa valitsuse poolt toodud torti ja jõime kohvi.

Täna sain  lõpuks mehe nõusse ja käisime vaatamas filmi "Võta või jäta."
Minule mõjus film muidugi väga emotsionaalselt ja pani mõtlema. Mõistsin üleöö isaks saanud mehe tundepuhanguid vägagi ja elasin kogu südamest talle kaasa. Väga armas oli tema suhtumine oma lapsesse ja tegi südame soojaks. Filmi lõpp pani mõtlema, aga järele mõeldes oli see väga õige lahendus. Kui oleks välja tulnud, et ta polnudki tüdruku bioloogiline isa, siis oleks see ilmselt hoobi ta südamesse virutanud.Nende vahel oli nii tugev side, puhas ja  siiras hoolivus ning armastus. Nad kuulusid kokku kõigest hoolimata.

Pärast filmi läksime muidugi jälle  sööma.
Seekord siis The Dublinersi.
Söön mina oma salatit ja vaatan, et vastas lauast kena mees kogu aeg vaatab mind. Söön edasi, vahepeal punastan ja silmanurgast jälgin, et ta ei saa kuidagi minust silmi eemale. Ütlesin lõpuks  oma mehele, et  kui ta mind nüüd korralikult ei hoia, siis jääb ilma, sest  mul on uus austaja.
Mees rikkus aga oma sõnadega kõik ilusa ära.
"Ära muretse. Ta ei vaata mitte sind vaid hoopis jalgpalli."
"Mismõttes jalgpalli?" Ei saanud mina aru.
""Sul on pea kohal televiisor."

Laupäev, 1. september 2018

Sügiseselt.


Öö läbi sadas vihma.
Astrid on ammu oma õied valla löönud ja minu jaoks on nad alati sügisega seostunud.

Eile läksid lasteaiast siis viimased vaprad, kes veel kooli alguseni olid alles  jäänud.
Mis seal salata, tükike südant läks jälle koos nendega.  Pisut pisaraid, kallistusi ja natuke tühjust hinge ka. Praegu ei usu veel isegi, et esmaspäeval jäävad nende kohad tühjaks ja meile jäävad ainult meie 2-3 aastased.
Kindlasti algab neil uus huvitav eluetapp ja ma usun, et nad saavad kõik väga hästi hakkama.
Lubasid küll, et hakkavad  iga päev külas käima, aga  uued väljakutsed võtavad kindlasti lõviosa nende päevast. Üks tüdruk arvas, et  kool võiks alles 100 miljoni aasta pärast alata ja nii tore oleks veel lasteaias käia.
Muidu ei saanudki aru kui suured nad juba olid, aga meie tillukeste toolide ja madalate laudade alla ei tahtnud nende jalad enam  äragi mahtuda.
Uued väikesed on  armsad. Hoolimata sellest, et neid tuleb praegu veel palju abistada, õpetada, süles hoida, lohutada tunnen ma ikkagi, et ma olen õiges kohas ja see kõik meeldib mulle väga.

Mida siis veel soovida? Eks ikka kaunist septembrit ja ilusat koolialgust kõigile.
Suvi sai kuidagi kiirelt ja ootamatult otsa.




Teisipäev, 7. august 2018

Lõuna-Eestis.

Olen nüüd mõned päevad jälle tööl käinud ja ausalt öeldes oli väga hea tunne jälle laste keskel olla.
Eriti soojaks tegi südame kui nad mind tervitasid, et meie Reet on jälle tagasi.
Väga armas on just see, et see lause tuli 3 aastaste suust.
Praegu on veel mõned koolilapsed meie rühmas, aga septembrist saame uued pisikesed.


Viimased vabad puhkusepäevad veetsime Lõuna-Eestis. Sõitsime üle 600 km maha.
Kõike ilmselt  ei jõuakski kirjeldada, kus käisime ja mida nägime. Paljudes kohtades olime ennegi käinud, aga alati on tore lihtsalt peatuda ja imekaunist arhitektuuri ning loodust nautida.
Igas linnas külastasime ka kirikuid, sest need on nii omapärased ja ainulaadsed.
Taagepera kirik
Tõrva kirik
Karksi-Peetri kirik

Valga kirik.
Karksi ordulinnus.





Võhmas
Ööbisime Viljandis imeilusas roosiaias, mida peaks ise kindlasti vaatama minema sest seda ilu ei saa mina siin teile kirjeldada.
Ikka ja jälle tõden ma järjest enam, et  meie Eesti on ikka nii ilus. Kuldkollased rapsipõllud, rohelised metsatukad, helesinine taevas, mäed ja orud. Paljajalu läbi suvehommikuse kastese muru-seda tunnet
teate ilmselt kõik.
Ja mis kõige tähtsam. Mulle meeldib seda kõike teha Sinuga koos. Nautida neid hetki, mis võivad olla küll tillukesed kuid siiski unustamatud.














Pühapäev, 5. august 2018

Murru 422/2.

Selle etenduse kirjeldamiseks peab ilmselt ise kõik  läbi tegema.
Midagi hoopis teistsugust kui oleme harjunud nägema ja kuulma. 
Natuke ka õudne ja täis  ootamatusi.
Tõeline elamusteater selle kõige otsesemas tähenduses.
Algaski sellega, et kogunesime vangla värava taha. Sealt juhatati meid ühte ruumi, kus kõik reeglid selgeks tehti. Jagati kätte  kõrvaklapid ning sellest ajast jäid meie suud lukku. Kogu tekst tuli  ainult kõrvaklappidest ja  muidugi meie 3 vangivalvurit, kes käske jagasid.
Edasi  kamandati meid ükshaaval bussi, mis sõitis väravast sisse ja uksed meie taga sulgusid 1, 5 tunniks. Algas tõeline tõsine päev vanglas just nii nagu see päriselt oligi.
Soovitan igatahes kuigi saab paraja füüsilise koormuse, sest omajagu tuleb käia mööda treppe, mängida palli ja liikuda ühest hoonest teise.
Kõik muidugi just nii nagu päevaplaan ette näeb.











Päikeses ja vihmas.


Sellel korral siis Padisel. 
Teel olles sadas päris korralikku padukat. 
Kojamehed pidid usinalt tööd tegema, et läbi klaasi näha. Mõne km.  pärast oli aga jälle päike ja ei mingit vihma.
Ainult vikerkaar sirutas oma silla üle terve taeva.

Ujuda oli mõnus. Vesi oli soe  ent samas ka karastav ja värskendav.
Oleks sinna tahtnudki jääda, aga tegelikult oli meie eesmärk hoopis kontserdile jõuda.

Mahavok  Kalju -laval.
Hoolimata vihmast oli kontsert nauditav. Tibutas peenikest seenevihma, aga see ei seganud üldse.
Ootasin küll vist seda vana, päris aastate tagust Mahavokki, aga muusika kõla, võimendus  olid kõik paigas ja uuenenud kontserdikava oli  päris huvitav. Kaasa tegi ka esimene solist Karl Madis.
Muidugi koht ise on väga hubane ja kena välisürituste läbiviimiseks. Palju on mida vaadata  ja uudistada. Loodus ise on seal väga omapärane ja kõik ehitised täiendavad seda .












Minu järgmised liiliad avasid just oma õied.
Paaril on veel nupud lahti minemas ja siis on ilmseks selleks aastaks kõik nii  kurb kui see ka on.
Järge on ootamas kannad.