Tegijal ikka juhtub.

Mõned asjad siin elus ei muutu vist kunagi. Tundub, et sellest hakkab juba meie pere traditsioon saama.
Hommikul FB mälestusi vaadates nägin pilti, kus mu noorem poeg oli karkudega.
Mäletan seda vana-aasta ööd hästi. Läksime öösel jäätmejaama mäele kelgutama. Ronisime kõik üle aia, tuju oli nii hea ja sealt mäelt sai pika ning kiire sõidu.
Noorem poeg oli endale veel oranzi kiivri pähe pannud ja ütles, et ohutus kõigepealt. Mina naersin, et sinu puhul ei aita ilmselt kiiver ka, sest sul juhtub alati midagi. Ilmselt oleksin pidanud suu kinni hoidma, sest sealt ta kihutaski täie hooga vastu tuulutustoru. Põlveliigese side sai kannatada. See oli omaette ooper kuidas me teda üle aia tagasi vinnasime ja kelguga koju vedasime. Ta on ju  meie peres kõige pikem.Temale tegi see muidugi ainult nalja. Kargud ja kips ei takistanud teda mitte milleski. Järgmisel päeval sõitsime juba  Haapsallu ja käisime haiglas vanatädi vaatamas.Seal toodi talle kohe ratastool ja taheti arsti vastuvõtule sõidutada. Arvati, et trauma on alles juhtunud.
Paar aastat hiljem õnnestus tal jälle jõulude paiku varbaluu ära murda.
Ega ma väga ei imestanudki kui  minia mulle helistas ja küsis kas mu kargud on veel alles.
No loomulikult minu noorem poeg oli jälle oma jõulud eriliseks teinud.