Vahel on nii valus.
Kui ma temaga esimest korda kohtusin, oli ta 3 aastane armas suurte siniste silmadega linalakk. Ta võitis juba esimesel päeval minu südame ja me saime suurteks sõpradeks. Ta oli just selline laps, kes jääb kauaks ajaks meelde ja südamesse. Ma ei ütleks, et ta päris pailaps oli, aga kõike, mida ta tegi, tegi põhjalikult. Sinna juurde kuulus ka jonn. Ta oli väga emotsionaalne laps. Kui nuttis, siis oli ta üdini õnnetu, ronis sülle, võttis kõvasti kaela ümbert kinni ja ootas lohutust. Kui tal aga hea tuju oli, siis oli nagu särav päikene. Tema nakatav naer kõlas üle terve rühmatoa ja tegi kõigil meele rõõmsaks.
Mõne aja möödudes tundus meile, et lapsega pole kõik hästi. Ta ärkas tihti lõunaunest ja nuttis põhjuseta. Ise ei osanud ta öelda, miks ta seda tegi ja lohutada oli teda raske. Me ju ka ei teadnud, mis teda vaevas. Aitas silitamine ja ta voodi kõrval istumine.
Kevadel enne suvepuhkusele jäämist saime kurva teate, et ta läheb meie juurest ära hoopis teise ilmaotsa elama. Loomulikult kurvastasime, sest paratamatult oli ta meie südamesse koha leidnud. Tegelik põhjus oli vanemate lahutus ja ema kolis lapsega kaugele ära. Enamasti elavad lapsed vanemate lahutust üle traumana, millega kaasnevate hirmude ja emotsioonidega nad iseseisvalt toime ei tule. Nüüd sai meile palju asju selgemaks. Märkasime ju küll, et laps oli pahur, trotslik ja solvus kergesti ning aegajalt endassetõmbunud ning närviline, aga me ju ei teadnud selle tegelikku põhjust.
Mõned nädalad enne jõule tuli juhataja meie juurde jutuga, kas me oleks nõus rühma vastu võtma veel ühe lapse. Kui selgus, et selleks saab meie oma kadunud laps, siis ei olnud mingit kõhklemist. Loomulikult tahtsime oma armast last tagasi. See, kelle me tagasi saime, ei sarnanenud aga kõige vähematki meie lapsega. Meile vaatasid küll otsa need samad suured silmad, aga seal ei olnud enam neid tundeid ja rõõme. Ta kuulas sõna, vastas küsimustele ja täitis korraldusi, aga neid emotsioone seal enam polnud. Tundus nagu oleks lapse asemel elu näinud ja kogenud täiskasvanud inimene. Kahe kuu jooksul ei tulnud ta kordagi sülle, ei kallistanud, ei otsinud lähedust, mängis rohkem omaette või lihtsalt joonistas. Alles täna, kui ma ta käest küsisin kas ta veel mäletab, kuidas ta enne sülle puges, naeris ja meid kallistas, tuli tal midagi nagu meelde ja pugeski mulle sülle. Need väikesed käed, mis mulle kaela ümber tulid, kallistasid nii kõvasti, et mul oli tunne, et hing jääb kinni. See oli nii hea tunne. Tundsin, et ma sain oma päris lapse tagasi ja ma olin tema usalduse võitnud. Terve õhtu käis ta mu järel ja otsis kontakti ning tahtis suhelda. Liiga kaua oli ta vaikinud ja endasse tõmbunud olnud. Omalt poolt püüdsime teha selle lapse lasteaia päevad rõõmsaks ja turvaliseks ning pakkuda talle armastust ja tähelepanu. Usun et tema päevad on täis rõõmu.
