Pühapäev, 22. jaanuar 2012

Lõpp hea, kõik hea.



Koolituse lõppedes pani koolitaja meile südamele, et me kodus ikka kõiki neid võtteid, mida õppisime hoolega harjutaksime, sest kunagi ei tea, millal neid vaja võib minna. Kõige paremad katsejänesed pididki olema just pereliikmed.
Pühapäeva  hommikul tuli mul hiilgav idee proovida, kas ma ikka veel mäletan ja kas ma suudan oma mehe ka nii ilusti teisele küljele keerata nagu eilsel eksamil võõra mehega välja tuli. Kuna mees oli niikuinii juba selili voodis, siis soovitasin tal ennast hästi lõdvaks lasta ja silmad sulgeda. Teades minu tormakust ja temperamenti. ei olnud ta loomulikult väga vaimustuses, aga seda, et minuga vaidlema pole mõtet hakata veel paremini.  Tõmbasin siis parema käe ilusasti sirgeks ja seadsin vaagna alla, vasaku käe ilusasti konksu üle rinna, ühe jala kõverasse ja ise just sellesse asendisse nagu õpetati, aga midagi läks ikkagi nihu. Mees kukkus suure kolksatusega üle voodi ääre põrandale ja pea käis kopsti vastu põrandat.Peaaegu 100 kilo meheilu oli minu jaoks ikka natuke liiga raske.:D. Katki polnud aga midagi. Ma ju käisin eile meditsiinilisel koolitusel. Põrutustele tuleb kohe midagi külma peale panna. Selleks sobis ideaalselt praetükk, mis  oli just õhtusöögiks mõeldud ja sulama pandud. Tulebi välja, et eilsest koolitusest oli suur kasu. Kuidas mu mees muidu oleks nii proffessionaalset arstiabi saanud.

4 kommentaari:

  1. see on suur vedamine, kui õnnetuse põhjustaja ja oskuslik abistaja samas isikus on :DDD Kõigil niipalju ei vea, nagu su mehel...

    VastaKustuta
  2. Kui armastab annab andeks.:D Tundub, et ma pean veel harjutama.

    VastaKustuta
  3. See oli nüüd küll nii lõbus lugu, vastukaaluks valusale loole, mida esimesena lugesin.
    :-)))

    VastaKustuta
  4. harjutamine teeb meistriks . heheh , lõbus lugu jah

    VastaKustuta