teisipäev, 24. jaanuar 2012

Vahel on nii valus.

Kui ma temaga esimest korda kohtusin, oli ta 3 aastane armas suurte siniste silmadega linalakk. Ta võitis juba esimesel päeval minu südame ja me saime suurteks sõpradeks. Ta oli  just selline laps, kes jääb kauaks ajaks meelde ja südamesse. Ma ei ütleks, et ta päris  pailaps oli, aga kõike, mida ta tegi, tegi  põhjalikult. Sinna juurde kuulus ka jonn. Ta oli väga emotsionaalne laps. Kui nuttis, siis oli ta üdini õnnetu, ronis sülle, võttis kõvasti kaela ümbert kinni ja ootas lohutust. Kui tal aga hea tuju oli, siis oli  nagu särav päikene. Tema nakatav naer kõlas üle terve rühmatoa ja tegi kõigil meele rõõmsaks.
Mõne aja möödudes tundus meile, et lapsega pole kõik hästi. Ta ärkas tihti lõunaunest ja nuttis põhjuseta. Ise ei osanud ta öelda, miks ta seda tegi ja  lohutada oli teda raske. Me ju ka ei teadnud, mis teda vaevas. Aitas silitamine ja ta voodi kõrval istumine.
Kevadel enne suvepuhkusele jäämist saime kurva teate, et ta läheb meie juurest ära hoopis teise ilmaotsa elama. Loomulikult kurvastasime, sest paratamatult oli ta meie südamesse koha leidnud. Tegelik põhjus oli vanemate lahutus ja ema kolis lapsega kaugele ära. Enamasti  elavad lapsed vanemate lahutust üle traumana, millega kaasnevate hirmude ja emotsioonidega nad iseseisvalt toime ei tule. Nüüd sai meile palju asju selgemaks. Märkasime ju küll, et laps oli  pahur, trotslik ja solvus kergesti ning aegajalt endassetõmbunud ning  närviline, aga me ju ei teadnud selle tegelikku põhjust.
Mõned nädalad enne jõule tuli juhataja meie juurde jutuga, kas me oleks nõus rühma vastu võtma veel ühe lapse. Kui selgus, et selleks saab meie oma kadunud laps, siis ei olnud mingit kõhklemist. Loomulikult tahtsime oma armast last tagasi. See, kelle me tagasi saime, ei sarnanenud aga  kõige vähematki meie lapsega. Meile vaatasid küll otsa need samad suured silmad, aga seal ei olnud enam neid tundeid ja rõõme. Ta kuulas sõna, vastas küsimustele ja täitis korraldusi, aga neid emotsioone seal enam polnud. Tundus nagu oleks lapse asemel elu näinud ja kogenud täiskasvanud inimene. Kahe kuu jooksul ei tulnud ta kordagi sülle, ei kallistanud, ei otsinud lähedust, mängis rohkem omaette või lihtsalt joonistas. Alles täna, kui ma ta käest küsisin kas ta veel mäletab, kuidas  ta enne sülle puges, naeris ja meid kallistas, tuli tal midagi nagu meelde ja pugeski mulle sülle. Need väikesed käed, mis mulle kaela ümber tulid, kallistasid nii kõvasti, et mul oli tunne, et hing jääb kinni. See oli nii  hea tunne. Tundsin, et ma sain oma päris lapse tagasi ja ma olin tema usalduse võitnud. Terve õhtu käis ta mu järel ja otsis kontakti ning  tahtis suhelda. Liiga kaua  oli ta vaikinud ja endasse tõmbunud olnud. Omalt poolt püüdsime teha selle lapse lasteaia päevad rõõmsaks ja turvaliseks ning  pakkuda talle armastust ja tähelepanu. Usun et tema päevad on täis rõõmu.

10 kommentaari:

  1. Sellel lapsel veab, et tal vähemalt toredad kasvatajad on.

    VastaKustuta
  2. Mul hea meel, et sa ütlesid oma tunde vanaemale välja.
    Peab ikka suur viha, kibestumus ja neurootilisus inimese sees olema, et lapselast lüüa. Oma oskamatuse pärast, tegelikult.

    VastaKustuta
  3. See pn kõige liigutavam lugu, mida ma üle hulga aja olen lugenud eestikeelsetest blogidest. Esiteks liigutasid Sina ise ja teiseks tekib põhjani kurb tunne, milleks küll lastele sellised üleelamised? Jälle tulevad mulle meelde kõik need, kes väidavad, et ise oled omale sellised vanemad valinud ja ise oled omale sellise suhtumise ligi tõmmanud. Aga kõige taga on suur isekus, kus lapsi kasutatakse ära: kes lasterahade saamiseks, kes mehe endale meelitamiseks jne.

    VastaKustuta
  4. oi , nii kurb lugu mida meie lastaias peame kõike nägema ... lapsed ikka kannatavad väga palju.

    VastaKustuta
  5. Tegelikult poleks ma ju tohtinud midagi ütelda, sest ma ei või ennast teiste pereellu segada, aga see jõhkrus oli nii õudne minu meelest, et ajas lausa nutma. Laps palus ju, et vanaema paneks püksid just nii, nagu mina päeval olin sättinud. Õnneks nägin ma mõned päevad tagasi, kuidas isa lapsele järgi tulles teda kallistas ja tal olid pisarad silmis. Äkki lõppeb see lugu ikkagi lapsele positiivselt.

    VastaKustuta
  6. Miks ei tohi sekkuda? Kus see on kirjas? Sekkumisel ja sekkumisel on vahe. Seda saab ka mitmeti teha, kui üldse saab. Mina rääkisin oma ämmale rahulikult ja arstide jutule viidates, et alla kolmeaastasele lapsele ei tohi šokolaadi anda, ent ta tegi seda ikka. See on nii armas, et sa lapsele armastust kiirgad, sest laps tunneb selle ära ja Viilmaa väidab, et kui meid keegigi armastab, seni elame. Nii et tänu sulle ja isale ongi juba palju head selle lapse elus. Aitäh Sulle!

    VastaKustuta
  7. Tänan ilusate sõnade eest. Selles töös saan mina lastelt ju sama palju vastu ja veel rohkemgi. Tänu nendele olen ka mina oma elu kõige raskema aja üle elanud.
    Eks homme on näha, kuidas see laps käitub ja minusse suhtub. Kas tänane tagasilöök jättis talle jälje? Loodan, et ta teab, et meid võib alati usaldada ja meie astume tema kaitseks välja. Tegelikult ma ikkagi natuke sudisin täna salaja ja loodan, et saame sellele lapsele parima variandi pakkuda.

    VastaKustuta
  8. Aga minul tuli nutt peale...Olin just lugenud Alice Milleri "Sinu enese pärast",lapsepõlvetraumadest emotsionaalsel pinnal ja kuidas need mõjutavad tulevikku.Ko-hu-tav!.

    VastaKustuta
  9. Minule läks ka väga südamesse, aga ma saan vähemalt selle lapse heaks iga päev midagi teha ja mulle tundub, et täna on ta natuke rõõmsam. Ema uuris hommikul, mis intsident meil eile vanaemaga toimus. Rääkisin kõik südamelt ära ja loodan, et koputasin natuke ta südametunnistusele.

    VastaKustuta
  10. Kurb jutt tõesti. Mina olen ka mõelnud ikka, et küll mõnel lapsel on kurb lapsepõlv. :S

    VastaKustuta