Laupäev, 25. veebruar 2012

Võimekus ilma võimalusteta ei maksa midagi.

Kuulasin pool ööd oma noorema  poja reisimuljeid ja mõtlesin päris tõsiselt järele, ega ta mul ikka seal sünnitusmajas sassi ei läinud. Nii arulagedat inimest teist ei tea küll oma suguvõsas olevat.
Kõik sai alguse minu tilkuvast duššisegistist ja neljapäeva õhtusest grillimisest. Pool seltskonda kogunes pärast  meie majja ja küllap siis siin tekkiski palju toredaid mõtteid. Poiss oli küsinud teistelt, kas keegi oleks valmis tegema midagi täiesti mõtlematut nüüd ja kohe. Kuna teistel plaane polnud, siis pakkus ta ise  välja, et põrutaks Las Vegasesse. Lennujaamaga ühendust võttes selgus, et kohe ja praegu on võimalik ainult Amsterdami lennata. Telliti takso, ei mingit pagasit ja minek. Mina  ei teadnud sellest midagi enne, kui lõuna paiku helistasin pojale, et millal me läheme siis seda segistit ostma. Ta teatas mulle, et paar päeva ei saa sellega tegeleda, sest on Amsterdamis. Soovitasin tal soojalt rohkem peale mitte võtta. Helistasin siis teisele pojale ja kaebasin talle  venna üle. Alles siis pidin tõdema, et kõik oligi tõsi. Öösel ärkasin selle peale, et keegi kolistas all korrusel. Olin valmis juba murdvarastega kohtumiseks, aga üles korrusele ronis hoopis mu noorem poeg ja teatas, et tema on nüüd nii väsinud, et magab nädal aega jutti. Saa siis nüüd nendest tänapäeva lastest aru. Teatab seda nii nagu oleks käinud Säästumarketis. Vähemalt  tean nüüd kuidas ise rikkaks saada. Iga liigutus, mida ma poja jaoks edaspidi teen  on  tasuline. Terve märts veel ühe katuse all elada. Elu on ikka lill küll.

Kolmapäev, 8. veebruar 2012


Elu on seebikas, mille kordusosad on hommikul.



Oma mõtetega loome me  oma elu. Igaüks peab ise oma südamesse süüvima ja jõudma tõeni.
Kuulasin täna hommikul  kuidas mu paariline kurtis, et ta on juba vana ja haige ja talle ei meeldi üldse talv.
Tegelikult pole tal selleks üldse põhjust, sest ta on väga tore ja näeb hea välja ja tal on toetav abikaasa ning  poeg juba täiskasvanu. Välimuse järgi võiks tema aastatest täpselt 10 maha võtta. Õnneks sai ta ise ka aru, et tegelikult on kõik hästi, aga vahel lihtsalt tahad ka teistelt kuulda, et sul on kõik hästi ja elu on ilus.
Nädalavahetuse veetsin oma lastelastega. Natuke pidasime sünnipäevi  ja  pühapäeval läksime siis kaubanduskeskusesse kingituseks saadud raha kulutama.
 Olin juba unustanud kui tüütu see võib olla. Tahtsin juba käega lüüa, kui nägime ühte mütsipoodi. Avastasin riiulil ilusa valge pärlitega angooralõngast mütsi. Nii  kui selle pähe sainpanna  käis pauk ja laest sadas kilde alla. Õnneks oli mul  müts peas. Müüa vabandas ette ja taha ja ütles, et ma olen nii hea ja rahumeelne külastaja. Just nagu tema oleks süüdi olnud, et lamp ootamatult lõhkes. Loomulikult ostsin selle mütsi ära ja  hüüan seda  nüüd "hea tuju mütsiks". Kui pähe panen, ajab naerma.  Mehele sain vähemalt ühe asja ette näidata, mis ma tema kingitud raha eest ostsin. Poes käies on aga tekkinud kiiks. Millegipärast vahin kõigepealt sisenedes lakke.

Neljapäev, 2. veebruar 2012


Hea, et on olemas näoraamat.


 Viimased nädalad on pannud mu vastupidavuse proovile. Tõusen hommikul juba enne kuute ja asun tegutsema. Kogu aeg on nii kiire, kiire, aga mulle meeldib olla selle keerise keskel. Tunnen, et olen täis tegutsemistahet ja mu päevades on piisavalt ilusaid hetki. Mida võiksingi elult veel tahta?
Ainukesena on vaeslapse ossa jäänud minu sugulased, aga õnneks on olemas näoraamat, kus ma saan ka oma kõige kaugematega mõne sõna vesta.
Paar päeva tagasi soovisingi ühele Krimmis elavale sugulasele lapse sünnipäeva puhul õnne. Jõudsime koos järeldusele, et on ikka hea küll, et meie lapsed kasvavad. Oleks ikka kole küll, kui peaks igavesti neid  toitma ja katma. Mina omalt poole lisasin siis, et mul üks veel koolitada ja pole vähemalt muret, mida üleliigse rahaga teha.
Sugulane küsib:"Aga kust sa raha saad?"
Mina vastu:"Ikka lasteaiast, laste pealt teenin."
Tema:"Ma ei teadnudki, et Sa lapsi koorid?"
Mina:"Ega ma polegi seda tööd kaua teinud. Ainult 20 aastat ."
Tema:"20 aastat pole muidugi mingi staaž. Ma ei jõua ka pidevalt Su muutuvat tööalast karjääri jälgida".
Aegajalt saame ikka kokku, kui kohtume sünnipäevadel, suguvõsa kokkutulekutel või ta on järjekordselt mõne raamatu välja andnud. Meie suguvõssa tuli ta juba siis, kui mina olin alles teismeline ja nüüd lõpuks siis tänu facebookile teab  ka kus mina töötan. Elu on imeline ja pakub igasuguseid võimalusi.