Hea, et on olemas näoraamat.


 Viimased nädalad on pannud mu vastupidavuse proovile. Tõusen hommikul juba enne kuute ja asun tegutsema. Kogu aeg on nii kiire, kiire, aga mulle meeldib olla selle keerise keskel. Tunnen, et olen täis tegutsemistahet ja mu päevades on piisavalt ilusaid hetki. Mida võiksingi elult veel tahta?
Ainukesena on vaeslapse ossa jäänud minu sugulased, aga õnneks on olemas näoraamat, kus ma saan ka oma kõige kaugematega mõne sõna vesta.
Paar päeva tagasi soovisingi ühele Krimmis elavale sugulasele lapse sünnipäeva puhul õnne. Jõudsime koos järeldusele, et on ikka hea küll, et meie lapsed kasvavad. Oleks ikka kole küll, kui peaks igavesti neid  toitma ja katma. Mina omalt poole lisasin siis, et mul üks veel koolitada ja pole vähemalt muret, mida üleliigse rahaga teha.
Sugulane küsib:"Aga kust sa raha saad?"
Mina vastu:"Ikka lasteaiast, laste pealt teenin."
Tema:"Ma ei teadnudki, et Sa lapsi koorid?"
Mina:"Ega ma polegi seda tööd kaua teinud. Ainult 20 aastat ."
Tema:"20 aastat pole muidugi mingi staaž. Ma ei jõua ka pidevalt Su muutuvat tööalast karjääri jälgida".
Aegajalt saame ikka kokku, kui kohtume sünnipäevadel, suguvõsa kokkutulekutel või ta on järjekordselt mõne raamatu välja andnud. Meie suguvõssa tuli ta juba siis, kui mina olin alles teismeline ja nüüd lõpuks siis tänu facebookile teab  ka kus mina töötan. Elu on imeline ja pakub igasuguseid võimalusi.