Elu on seebikas, mille kordusosad on hommikul.



Oma mõtetega loome me  oma elu. Igaüks peab ise oma südamesse süüvima ja jõudma tõeni.
Kuulasin täna hommikul  kuidas mu paariline kurtis, et ta on juba vana ja haige ja talle ei meeldi üldse talv.
Tegelikult pole tal selleks üldse põhjust, sest ta on väga tore ja näeb hea välja ja tal on toetav abikaasa ning  poeg juba täiskasvanu. Välimuse järgi võiks tema aastatest täpselt 10 maha võtta. Õnneks sai ta ise ka aru, et tegelikult on kõik hästi, aga vahel lihtsalt tahad ka teistelt kuulda, et sul on kõik hästi ja elu on ilus.
Nädalavahetuse veetsin oma lastelastega. Natuke pidasime sünnipäevi  ja  pühapäeval läksime siis kaubanduskeskusesse kingituseks saadud raha kulutama.
 Olin juba unustanud kui tüütu see võib olla. Tahtsin juba käega lüüa, kui nägime ühte mütsipoodi. Avastasin riiulil ilusa valge pärlitega angooralõngast mütsi. Nii  kui selle pähe sainpanna  käis pauk ja laest sadas kilde alla. Õnneks oli mul  müts peas. Müüa vabandas ette ja taha ja ütles, et ma olen nii hea ja rahumeelne külastaja. Just nagu tema oleks süüdi olnud, et lamp ootamatult lõhkes. Loomulikult ostsin selle mütsi ära ja  hüüan seda  nüüd "hea tuju mütsiks". Kui pähe panen, ajab naerma.  Mehele sain vähemalt ühe asja ette näidata, mis ma tema kingitud raha eest ostsin. Poes käies on aga tekkinud kiiks. Millegipärast vahin kõigepealt sisenedes lakke.