Laupäev, 30. juuli 2011






Ikka vihm, vihm, vihm.



Eile alanud sadu ei taha enam kuidagi lõppeda. No nii palju seda vihma nüüd ka vaja ei ole. Mul hakkas ju ometigi puhkus. Õhtul koju jõudes olime mõlemad mehega nii märjad, et pooled riided tuli ukse taga ära võtta, muidu oleksime ilmselt terve järve täie vett kööki toonud. Imestasin isegi, et mees oli nõus rattaga sõitma. Muidu ikka, et ratas saab märjaks ja veel 100 viga. Nüüd võttis asja huumoriga. Kohe näha, et tal algas ka puhkus.
Öö läbi ladistas vihma ja ikka päris korralikult. Kõik tünnid ja totsikud on vihmavett ääreni täis. Lilled ja põõsad on vee raskusest longus. Nüüd võiks ju ometigi sadu järgi jääda.
Pool päeva koristanud, küpsetanud ja lugenud, ei viitsinud enam mitte sekunditki toas passida. Läksin hoolimata vihmast ikkagi rattaga sõitma. Õnneks väljas ainult udutas. Enne turgu oli aga tee kinni. Suured oksad olid maha kukkunud. Nõmme turul oli hoolimata ilmast inimesi küll. Läksin ostsin sama müüa käest veel kartuleid. Neil oli kuidagi mu lapsepõlve mälestuste maitse küljes.


Reede, 29. juuli 2011




Igav on.




Pääskülas on ühes aias puuriidad alati nii laotud. Imetlen seda osavust. Mina ei saa enda tavalistegagi alati hakkama. Alustan oma arust küll väga püüdlikult ja pingutan kõigest väest, aga välja tuleb ikka nagu alati.
Ümber pole just kukkunud, aga ega neil erilist väljanägemist pole ka. Lohutan ennast sellega, et varsti pean niikuinii jälle sisse kütteruumi viskama.
Täna oli mul kohvikus viimane tööpäev. Nüüd nädal aega puhkust ja siis ilmselt lähen ikka veel nädalaks. Hakkas päris meeldima. Kandikud nõudega seisavad juba kindlalt käes ja oskan juba sellist nägu ka teha, et mis te nüüd, ma olen siin juba aastaid töötanud. Näod jäävad ka meelde, sest püsikliente käib siin iga päev palju söömas. Ju nad siis on rahul, sest toidud on tõesti mitmekesised ja maitsvad.
Ilm on selline, et aias pole midagi teha. Marju võiks ju korjata, aga vihmaga pole see eriti hea mõte.Tikrid hakkavad otsa saama. Need oleme niisama ära nokkinud. Hea põõsa all istuda ja suhu panna. Täitsa head ja magusad. Ainult okkaid võiks põõsa küljes vähem olla.
Rattaga käisin Nõmmel- pangas. Tütar kaotas mu pangakaardi. Loomulikult saan aru, et see juhtus kogemata, aga ma läksin ikkagi endast välja. Pole temaga enne kunagi riielnud, aga mis ta siis kannab mu kaarti nädal aega oma rahakoti vahel ja ei pane õigel ajal tagasi. Tal on endal ka pangakaart ja iga kuu esimesel kuupäeval saab sinna kindla summa,aga kui midagi suuremat tahab osta, siis laenan enda oma. Muidugi ei unusta iga kord mainimata, et ära siis larista ja see on mu viimane raha. Õnneks pole ta mu kaarti kunagi kuritarvitanud ja peab alati minuga nõu ka. Teismelist on pealegi lihtsam üksi linna saata, kui pool päeva temaga mööda poode jalutada
Niisiis uue pangakaardi
saan kätte alles järgmisel nädalal. Sinnamaani raha netu, aga arve kasvab. Pärast oli endal ka paha tunne, et tütrega pahandasin ja ostsin talle viimase euro eest veel rummikoogi. Kui koogiga koju jõudsin, siis polnud tütart enam kodus. Viimasel ajal olemegi temaga nagu Koit ja Hämarik. Saame kokku just siis, kui teine peab kohe ära minema. Kastan Nõmme keskuse
ees oli nii ära kuivanud. Kollaseid lehti oli tänav täis. Tuli tõesti selline sügise tunne peale. Ilm ju ka nii hämar, pilves ja sombune.Turult ostsin värskeid kartuleid ja siis nägin tuvisid. Tervelt 2 tükki jalutasid lettide vahel.Mul polnud neile midagi pakkuda. Sorisin küll kotis, aga ühtegi pirukat polnud, saiast rääkimata. Nad tulid lootusrikkalt minu juurde, aga jäid pika nokaga. Kotis olid ainult kassi krõbinad. Mul hakkas juba hirm, et nüüd nokivad mu varbad ära, sest suures lootuses ronisid nad mulle peaaegu varvastele. Tulin ruttu tulema.Kodus panin kartulid keema. Sellisel vanal viisil. Nüüd on terve maja mõnusat tilli lõhna täis.










Kolmapäev, 27. juuli 2011






Lauldes vihmas.




Eile oli imelik päev. Kohvikus töötades oli kogu aeg selline tunne, et kohe, kohe kukuvad mul nõud põrandale. 2 korda olekski peaaegu juhtunud, aga viimasel hetkel jäi plahvatus toimumata. Kolmandal korral siis see juhtuski. Trahh! Killud toovad õnne! Keegi ei reageerinudki. Ilmselt oli see tavaline asi. Eriti suur kadu polnud. Üks klaas kõigest. Enda süüks ei saa ka päris panna, sest see oli nii kandiku äärele asetatud, et tahes tahtmata tahtis ta sealt üle veereda. Nüüd oli siis süda rahul ja tegu tehtud. Võis rahus edasi töötada. Muidugi palavus oli tappev. Nii lämbe. Vihma oleks vaja. Rahvast oli ka nii palju, et sekunditki polnud hingetõmbe aega.
Ma ei saa aru, kuidas kõik suudavad sellise palavusega nii palju süüa. Meeste portsud on nii suured, et minule jätkuks sealt vähemalt kolmeks korraks. Taldrikud süüakse ilusasti tühjaks. Natuke garneeringut jääb ainult vahel järgi. Ei tea kuidas nad pärast veel tööd teha jaksavad? Viimaks sai tipptund läbi ja sellega koos ka minu tööpäev tänaseks. Veel 2 päeva.
Kodus vaatasin oma veepuuduses vaevlevat aeda. Peaks ka Tegelinski moodi hakkama vihma nõiduma. Kastekannu tuppa ei toonud, aga aia kastsin korralikult ära. Lisaks veel naabriaia ka. Kuna ma olen juba sellel suvel Naabri Valve, siis pean ju mulle usaldatud ülesannet korralikult täitma. Üheksa paiku hakkas pilve kiskuma. Kutsusin veel oma mehe rattaga sõitma ja imede ime-ta tuligi ilma punnimata. Sõita oli juba mõnus. Tuuleke puhus kenasti tagant ja vändata oli nii kerge. Kümne paiku tulid esimesed piisad. Algul küll väga arglikult. Pool kaks öösel siis see algaski. Padukas koos korralike välgusähvatuste ja müristamistega. Jumal tänatud, et ma enne vihma jõudsin ikka aiad ära kastetud. Nüüd saan rahus magada.

Laupäev, 23. juuli 2011


Pidu, pidu.





Täpselt 31 aastat tagasi sündis minu esiklaps, kes elab oma perega Läänemaal mehe vanaema talus. Vanem poeg nimetab seda kohta täielikuks perifeeriaks, sest lähemad naabrid ei ela mitte kiviviske kaugusel. Teine poeg ütleb, et täielik jurassic park.Tõesti loomi leidub siin igasuguseid-nii kodu, kui ka metsloomi. Pole midagi imestada, kui rebased ja kährikud jalutavad õues ja kitsed söövad maja taga rohtu.
Seekord võttis meid väravas vastu uus talusilt. Naerdes küsisin tütrelt kas ta on vahepeal uue mehe võtnud. Vana oli ju küll nii leebe ja malbe. Koerad tulid meid muidugi kohe tervitama. Bruno oli veel kasvanud .50-ne kilosest sülekoerast oli päris elevant saanud. Õnneks enam sülle ei kippunud. Vahva oli vaadata kuidas nad taksiga mürasid kaaluvahest hoolimata.
Trikoovooru ei toimunud, aga õhtutualetid said küll ära märgitud.
Mina ainuke oma traditsioonilises sportlikus riietuses. Pidin ju kõik atraktsioonid ära proovima. Kuidas ma siis batuudil oleksin saanud hüpata? Peolaud oli kaetud aita. Töökad pääsukesed lendasid kogu aeg edasi ja tagasi söötes oma poegi. Igasuguste ettearvamatute üllatuste ärahoidmiseks, oli lakke tõmmatud riidekangas. Algul ma arvasin, et lihtsalt ilu pärast, aga pärast sain aru küll, mis oleks võinud juhtuda meie peolauaga. Inimestest ei hakka rääkimagi.




Seda, kust see nurgake pärit on, ei aima vist keegi ära. See on mu tütre vannituba. Kahjuks pole laest pilti. Seal on vanad aampalgid ja nende peale on ornamendid joonistatud. Teine pool on sama omapärane.



3 aastane tütrepoeg sõitis nagu ehtne vormeliäss. Õnneks on tee turvaline, sest siin ei sõida mitte keegi peale pererahva ja nende külaliste. Peale neid pole mitte ühtegi majapidamist enam. Uskumatu, kuidas poiss manööverdas õues seisvate autode vahel ja parkis garaazi millimeetrise täpsusega. Ükski auto ei vajanud kere remonti, kusjuures ATV omanik on ta alles paar nädalat. Mina hoidsin küll hinge kinni. Isegi minusuguse hulljulge ja kõike näinud vanainimese jaoks oli see vapustus.









Meil oli vahva päev. Pole just väga sageli need korrad, kui terve meie pere jõuab ühise laua taha.

Reede, 22. juuli 2011

Meie kohvik.


Igal aastal veedab mu noorem tütar nädala Kihnus. Sõidavad sinna neljakesi ja naudivad seal vanas uhkes talumajas suve. Seal on olemas kõik mugavused, kodumasinad, saun ja sõiduks ATV. Batuudist ma ei hakka kirjutamagi. See kuulub ju iga normaalse majapidamise juurde.
Sellel suvel oli aga mu tütrel esimene töökoht ja ta muretses, et ilmselt jääbki nüüd sõitmata. Kuna minul on puhkus ja aega maailm, otsustasin tütre asemel tööle minna.
Õnneks on töökoht kodu ligidal ja pole täispikk päev, aga ikkagi hoopis midagi muud kui ma igapäevaselt teen.
Eks esimesel päeval olin ikka natuke koba ja kohmetu, aga terve nädal on veel ees. Nii palju naeratusi ja tervitusi pole vist isegi lasteaias päeva jooksul saanud.
Kohvikus töötamise kogemus on mul igatahes nüüd olemas. Egas muud, kui kena neiu kutsub kohvile. Külastage "Meie kohvikut".

Neljapäev, 21. juuli 2011



Kellele kuuluvad need jalad?







Hommikul kell 7 koju jõudes ja maja taha
oma ratast parkides, avastasin sealt telgi. Eile õhtul lahkudes oli seal tühi koht. Uudishimulik nagu ma olen, piilusin muidugi. Lugesin kokku 6 jalga ja need polnud mitte väikesed õrnad tütarlapse jalad. Tütar muidugi magas oma toas sügavat und ja kui ma püüdsin tema käest teada saada, kes meil maja taga magavad, vastas ta läbi une, et pole seal mitte kedagi.


Ometigi on ju. Äkki on kari kodutuid mu aia okupeerinud?








Tund aega hiljem aeda minnes polnud seal tõesti enam ei telki, ega ka jalgu. Kas mulle on suvekuumus halvasti mõjunud?



Tütar magas endiselt. Polnud kelleltki küsida ka.


Kuidas ma Ameerikat avastasin.



Jalgratta hooldusest ja remondist tean ainult niipalju, mis piirdub keti õlitamisega ja kummi pumpamisega. Pole siis imestada, kui ratast garaazist võttes avastades, et mu kumm oli täiesti toss, pani mind vaikselt vanduma. Just oli plaanis sõita Laagrisse homset töökohta üle vaatama. Oleksin ju võinud oma mehe koju oodata ja temalt nõu küsida, mida osta ja kust osta või hoopis temal lasta seda teha, aga kärsitu nagu ma olen, ikka "ise, ise, ise ", tormasin kohe Maksimarketisse. Oi kuidas mulle ei meeldi praegune Maksi. Kõik on vales kohas ja mitte midagi ei leia üles. Uitasin siis mööda poodi suures lootuses iseseisvalt üles leida koht kus ratta tagavaraosi müüakse. Millegipärast oli mul kogu aeg selline tunne, et sisekummid peaksid kusagil konksu otsas rippuma, mitte olema virna laotuna väikeses karbis. Vot see tähendab seda, kui varem pole mitte kunagi millegi sellisega pidanud tegelema. Leidsin muidugi õige numbriga, aga selle peale küll ei tulnud, et ventiili ka vaadata. Ei läinud poolt päevagi, kui sain kummi vahetatud, aga see täis pumpamine. Selline tunne oli nagu oleksin maratoni jooksnud. Higipullid otsaees , pump tuline, rakk pihus, aga kumm ikka pooltühi. Õnneks tulid mu noored ja ilusad plekksepad töökoda külastama ja pakkusid lahkelt abi. Ei olnud mina midagi nii saamatu. Ei läinud neil ka paremini. Egas muud. Inimene õpib oma vigadest. Võtsin teise ratta ja sõitsin uue kummi järele. Nüüd olin juba targem. Ostsin selle, mida saab autopumbaga ka pumbata. Kumm vahetatud, läksin garaazist pumpa võtma ja seal kus oli alati mu pump seisnud, haigutas nüüd tühi koht. No mida sa oskad öelda? Ilusat päeva teilegi.

Pühapäev, 17. juuli 2011














Minu kassid.


Kassid on uudishimulikud ja leiavad alati millegipärast kõige naljakamaid ning imelikumaid kohti magamiseks. Minu kassid pole ka erandid. Dusja, Triibu ja Joosu.

Laupäev, 16. juuli 2011

Kuidas mul lillad mehed külas käisid.

Digi TV jupsis mitu päeva. Internett muidugi ka.
Minu lilla mees vahetas ära ühe otsiku, aga kahjuks ei muutunud sellest midagi.
Imestas veel, et miks on juhtmes värvikoodid vales järjekorras. No mina küll pole selles süüdi, algusest peale nii töötanud. Helistasime siis Elioni riketesse ja peale pooletunniseid ponnistusi ei toiminud enam midagi. Natuke lohutas küll see, et esialgne arvamus oli, et ilmselt viga ikka nendepoolne ja lubati montöör saata asja uurima. Õnneks internett tuli natukese aja pärast ise tagasi, aga Digi TV kadus täielikult. Päris ilma pildita ei pidanud jääma, sest mu teisel televiisoril on digiboks sees ja sealt nägin ikka 4 kanalit. Mina oleks ju sellega ka hakkama saanud, aga minu teismeline tütar oli paanikas, et temal jäävad kõik seebid vaatamata.
Laupäeval saabuski siis kauaoodatud montöör. Esimese ehmatusega ajasin pea kuklasse, et kas ma ikka ulatan talle otsa vaatama. Järgmine oli juba tõsisem mure. Kõik minu armatuurid kippusid talle pähe kinni jääma. Ilmselt oli ta aga sellega harjunud ja laveeris päris osavalt nendest mööda. Suhtles aga täitsa vabalt. Ilmselt olime koos karjas käinud, sest olime kohe "sina" peal. Nagu muuseas mainis, et ühe kohvi vastu pole tal ka mitte midagi. Tõin igaks juhuks kohe kandikul ülakorrusele ka seenepirukad, kohvikoore ja suhkru. Koorekannu vaadates küsis, et kas mina joon piima, et kohvi ei tahagi või. Pole ma terve elu kohvi sisse piima ega suhkrut pannud, ei hakka nüüd ka traditsioone rikkuma.
Koduselt tundis ta ennast aga minu juures juba esimestest silmapilkudest peale. Ajasid mu mehega lorajuttu ja töötegemine läks hoopis meelest ära. Kartsin juba, et jääb mu juurde veel öömajale ka. No nii pikka voodit mul küll ei ole, kuigi jah, mu isiklik on standarditest natuke pikem ja laiem, aga pühendusega voodit ma küll laenama ei hakka. Pealegi veel mu mehe enda kätetöö.
Ja siis läks lahti hirmsaks töötegemiseks. Küsis minu käest nii tarku asju, et ma mõtlesin tõsiselt järgmisel korral, kui midagi paigaldada lasen kõik hoolega üle vaadata ja kodutöö teen ka enne ära. Roomasime siis mööda voodialuseid ja otsisime juhtme otsi lootuses leida alguspunkte. Töö käis kahe korruse vahel. Vahepeal jõudsime keldrisse ka. Imede ime-kõik juhtmed olid töökorras. Siis lasi töömees lahti karja sarvilisi ja alustas mu ruuteriga. Teatas, et Elion oli hiljuti tarkvara uuendanud. Mõni ruuter võttis selle hästi vastu, mõni kehvemini ja mõni oli omadega täitsa -no ma ei hakka seda kohta nüüd kordama. Ilmselt oli siis minu digiboksis liiga vana tarkvara, mille külge viimane tarkvara enam ei haakunud. Vähemalt nii ta mulle seletas. Ega see põhjus mind ju väga ei huvitanudki. Lihtsalt oli hea meel, et asjad said toimima ja raha ka ei pidanud maksma.
Homme ootab mind minu meiliaadressil kindlasti jälle kiri, kuidas ma teenindusega rahule jäin, kui kaua pidin montööri ootama ja kuidas ta oma tööülesannetega hakkama sai. Ei tea kas peaksin seda ka mainima, et sõi ja jõi korralikult.

Neljapäev, 14. juuli 2011




Minu õunapuud.







Kui me mehega 1982 aasta mais maja hakkasime ehitama, siis esimese asjana istutasime aeda 3 õunapuud.
Liivi kuldrenett, krameri tuviõun ja tellissaar. Millegipärast ei tahtnud tuviõun üldse kasvada ja järgmiseks kevadeks teda enam ei olnudki. Kuldrenett vindus veel mitmed aastad ja siis ühel kevadel oli ta nii vähki täis, et enam elulootust ei olnudki.Tohterdasime küll nagu oskasime, aga asja tast ei saanud.
Lugesin, et vähki haigestuvad stressis puud. Neil on kas vale istutuskoht või on tüvi korduvalt vigastatud. Polnud kuulnudki, et puud võivad ka stressis olla. Arvasin, et see rohkem inimeste ja loomade probleem. Naabrinaine lohutas, et sellisel pinnasel ei tahagi puud hästi kasvada, palju veesooni. Kolmas puu tellissaar kasvas aga jõudsasti. Temaga olid aga isemoodi lood. Algul pügas teda minu mees. Mida rohkem ta pügas, seda tihedamaks läks. Kutsusime siis juba targemaid seda tööd tegema. Spetsialistid käisid pügamas, aga mida rohkem tagasi lõigati, seda suuremaks ja lopsakamaks läks. Kasvatas järjest suuremaid vesivõsusid ja piike. Peale pügamist nägi välja nagu hiiglaslik bonsai. Lõpuks lõime käega, sest õunu ju ka ei olnud, kuigi õitses igal kevadel just nii nagu oleks see ta viimane. Alles .4 aastat tagasi oli tal esimene rikkalik õunasaak. Õunu oli nii palju, et ei osanud nendega enam midagi peale hakata. Tegin mahla, kompotti, jagasin sõpradele ja pakkisin kastidesse. Neid jätkus kuni jõuludeni. Oleks ilmselt veelgi jätkunud, aga kippusid mädanema minema. Korjasin ju enamuse ka puu alt. Rohkem pole puud enam püganud. Pügajat enam pole ja mina pole seda enda ülesandeks võtnud.
Nüüd täna oma aias toimetades märkasin, et puu on hakanud peremehetsema. Seisab keset mu aeda oksad harali ja ei saa tast ei üle ega ümber. Nagu suur päevavari. Muidugi võib teda ka istepingina kasutada. Hea vilus jalgu kõlgutada. Kõlgutasin ise ka, aga pilti ei hakanud siia panema, sest mine sa tea kuidas sellesse suhtutakse. Vanaema õunapuu otsas. See on ju tore raamat küll, aga kas päriselt ka nii sobib.
Alles ma lugesin artiklit kus ämm kutsuti lapsi hoidma ja tema võttis sõbrantsi kaasa. Jõid siis kahekesi veini ja vaatasid pornot. Lastel oli omapead lõbu laialt. Terve nett oli halvustavaid komme täis, et vaat kus alles mutid välja mõtlesid. Ei julgenud piiksatadagi, et kõik vanaemad ju ei pea mutid olema. Mina sain ka esimest korda vanaemaks oma 40-dal sünnipäeval. Nüüd peame koos sünnipäevi, oleme sõbrad ja teeme vahvaid asju.












Panin natuke õisi ka . Õunapuu ju nii roheline.







Pühapäev, 10. juuli 2011


Aastaajad päikeses.

Eile ühe tuttavaga vesteldes ütlesin nagu muuseas, et tervita siis minu poolt meie ühist tuttavat ka. Ta küsis vastu, et kas ma soovilugu ei tahagi? Loomulikult, kui juba nii lahke pakkumine anti. Ütlesin, et mina tellin alati "Seasons in the sun".
Nii mage lugu, arvas mu tuttav. Igaühele ei peagi minu valik meeldima, aga minu elus on sellel laulul eriline tähtsus. Sellest laulust sai alguse minu tollel ajal uue elu esimene päev. Päris täpselt küll enam ei mäleta kas just sellel laulul oli see mõju, aga igatahes olin ma esimest korda kõrvuni armunud ja päris hullusti kohe.
Loost sai kohe pärast avaldamist suur hitt nii Euroopas kui ka Ameerikas. Laulu on tõlgitud ka mitmeisse keeltesse nagu itaalia, saksa, hispaania jne. Lugu on kogunud tuntust ja olnud edetabelite tipus üle maailma
Season in the sun" on Terry Jacksi poolt tehtud kaver laulule "Le Moribond", mille autoriks on Belgia laulja Jacques Brel. Jacquesi laulusõnad on kõrgelt hinnatud paljude juhtivate kriitikute poolt. "Le Moribond" on laul surevalt mehelt oma sugulastele ja perele. Laulu autor kirjutas selle olles suremas kurguvähki.
Eriti meeldib mulle see salm, mis oli pühendatud ta pruudile.
Goodbye Michelle my little one
you gave me love and helped me find the sun.
And every time that I was down
you would always come around
and get feet back on the ground.

Olin 15 aastane, kui kuulsin seda hitti esimest korda. Mu sõbra isa oli meremees ja muidugi olid seal peres kõik tehnika tippsaavutused olemas. Viimase peal makk, mille juurde kuulusid ka kõik tolle aja hitid.Tegelikult ju nii kurva alatooniga laul, aga eriti ilusaks tegi selle just see, kuidas surev mees oma lähedastega hüvasti jättis. Kuulan seda praegugi, aga mitte enam nii tihti, sest nüüd toovad need sõnad mulle hoopis valusad mälestused ja igatsuse meelde.

Kolmapäev, 6. juuli 2011

Täna öösel ma ei maga.


Tasapisi hakkab mulle midagi meenuma. Selline ähmane tunne sealt kusagilt kaugelt minevikust. Umbes 10 aastat tagasi. Töötasin siis esimest korda suverühmaga.
Iga päev tulevad aina uued ja uued lapsed. Uued iseloomud, nimed, harjumused. Räägid, näitad, aitad, lohutad, seletad, õpetad. Järgmisel päeval alustad otsast peale. Jalad käivad, käed liiguvad ja suu aina jahvatab. Söödad, aitad riidesse, paned magama, loed unejuttu ja suu ainult käib. Vahel ka kurtidele kõrvadele. Mõni lihtsalt ei pane esimesel kahel korral sind tähelegi. Alles kolmandal korral tuleb sealt mingi ebamäärane vastus. Mõni ju umbkeelne ka ja muidugi nad veel pisikesed.
Saan ju väga hästi aru, et võõras maja, võõrad lapsed ja võõrad tädid. Ega meilgi palju lihtsam ole. Katsu korraga kõik uued lapsed meelde jätta ja siis nad õues teiste võõraste laste vahelt ära tunda. Loed kogu aeg. See laps ja see laps ja vist see laps oli ka. Kaotsi ei lähe keegi. Kõik on hoitud ja armastatud. Õhtuks ei jaksa suu enam ühtegi liigset sõna rääkida ja kõrvad lihtsalt ei viitsi kuula
ta. Tahaks natukenegi vaikust, üldse mitte midagi mõelda ega rääkida.
Kodus ootavad mind aga mu oma laps ja lapselaps. Mõlemad tahavad ka rääkida oma päevast. Kuulad siis monotoonselt ja automaatselt ja räägid ja küsid ja vastad ja õpetad jällegi.
Õnneks läheb selline aeg kiiresti mööda. Paari päevaga loksub kõik jälle paika ja saab asja rahulikult võtta. Tagantjärele ajab kõik ainult naerma. Pealegi minu nooremal lapsel täna esimene tööpäev. See ju ka suur ja tähtis asi. Esimene suvetöö ja päris omateenitud raha tulemas.
Lapselaps ajas mitu päeva juba oma joru, et teeme õudukaõhtu ja tellime DigiTV filmi. Küsisin kas ta ikka julgeb pärast magada ka. Ta oli endas nii kindel. Kinoõhtuks kooriti hunnik porgandeid ja tehti dipikastet. Filmi valimine võttis aga aega. Vaimudetund hakkas juba kätte jõudma, kui lõpuks valik sai tehtud.
Vaatasime "Orbudekodu". Mina polnud nõus veriseid ja koledaid filme vaatama ja sai siis üks tagasihoidlikum valitud. Sellest hoolimata oli meie superkangelane ja idee algataja suurema osa filmist peadpidi teki all. Kell näitas juba järgmist päeva, kui lõpuks magama saime. Minu magamistoast viib uks ter
rassile. Meile meeldib magada, kui uks on lahti ja mõnus jahedus sisse hiilib. Vaevalt saime magama jääda, kui mu vastast naabrimees sõpradega oma koju jõudis. Öösel kostab igasugune jutt ja müra nii hästi, nagu oleks siinsamas kõrval. Kuulasin siis kui väärt mees on minu naabrimees. Muidugi ei jätnud ta iga lause järel kordamata, et tal on puhkus ja nii kuni kella viieni hommikul. Kuulaks ju teda küll, aga kaua võib. Teatasin talle, et kell 2 öösel tulen täna akordioniga tema rõdu alla ja mängin terve öö "Läänemere laineid". Siis ta lõpuks teab, mis tunne meil on ja juba neljandat ööd.


Pühapäev, 3. juuli 2011

Kui minu lapsed laulupeol käisid.


Minu laululapsed jõudsid lõpuks kella kümneks koju. Väga pikk päev palava päikese käes.
Hommikul äratasin oma lapse juba kell 6.
Väsinud, näljased, päikesest põlenud, jalad rakkus, aga õnnelikud, täis emotsioone, muljeid ja elamusi. Siis selgus, et lap
selaps oli oma telefoni Nõmme Gümnaasiumi unustanud. Võtsin väsinud lapse ja läksime veel telefoni otsima.
Õnneks ei olnud kaduma läinud, vaid sõitis koos õpetajaga juba Haapsalu poole. Tõotab tulla tõeline telefonita pu
hkus vanaema juures.
Küsisin lastelt kui oleks võimalik veel mõni laul täna kõigiga koos laulukaare all laulda, kas nad oleksid valmis seda tegema. Sain vastuse, et selle ühistunde nimel võiks kasvõi paljajalu need 5 kilomeetrit uuesti marssida, et jälle koos laulda.

Minu lapsel oli see kolmas laulupidu, lapselapsel aga
alles esimene.
Põlenud kohad tohterdatud, villid plaasterdatud,kõhud täis söödud ning suur kogus mineraalvett sisse joodud mõnulevad mõlemad nüüd teleka ees. Väsinud, aga õnnelikud.








Minu natuke kõrbenud laps enne ja pärast laulupidu.

Laupäev, 2. juuli 2011

Eilne päev.


Hommikul sain perearstilt hea uudise, et minu 4 aastat kestnud ponnistused on lõpuks vilja kandnud ja mind on täielikult terveks tunnistatud. Enam pole seda hirmu, et ma võin jälle teha pilvelaeval pika sõidu teadmatusse.
Tegelikult pole ma arste kunagi väga tõsiselt võtnud. Kui iga nende sõna puhta kullana võtta, siis oleksin ilmselt juba palju aastaid Liiva Annusega abielus. Järelikult võin siis jälle mööda katuseid konnata ja elada just nii nagu mulle meeldib. Sobib väga hästi tsiteerida Mark Twaini: kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud.

Õhtul nagu ikka läksin jälle oma punase rattaga ja üleni punases, et mind ikka kaugele näha oleks, oma 20-ne kilomeeetrist ringi tegema. Enne Hiiule jõudmist tuli mulle
vastu pikk rivi rullitajaid. Esimesel oli käes lipp ja ta hüüdis kõva häälega:"Ettevaatust! Vasakul neiu punases jalgrattaga."
See neiu olin ilmselt mina. Vaatasin igaks juhuks taha ka, aga peale minu ei olnud kedagi näha. Iseasi kuidas üritusest osavõtjad sellest lausest aru said, sest seal oli mustanahalisi ja ilusate pilusilmadega osavõtjaid.
Minu teada protesteeriti ikka nende rulade ohutuse koha pealt, aga täna olid rullitajad.
Sõitsin siis nagu läbi kadalipu, sest kolnn oli ikka võrdlemisi pikk.
Üldse on praegu selline huvitav aeg. Näen
häid algatusi, mis erinevatest rahvusest noori lähendavad ja liidavad Eesti ühiskonda. Just nagu praegu meie lasteaias. Iga päevaga tundub, et meie suverühmad hakkavad oma keelt muutma ja lasteaiast on saamas sadik. Üheselt ju selge, et on vajadus programmide ühtlustamiseks ja vene keelsesse õppeprogrammi lisada rohkem eesti keelt, kultuuri ja ajalugu. Iseasi kuidas sa seda 2 aastasele seletad. Ta niigi ehmunud, et sattus võõrasse maailma, võõra keele ja võõraste tädide hulka. Ilmselt on algamas nüüd tõsisem osa integratsiooni protsessist.