Kuidas ma Ameerikat avastasin.

Jalgratta hooldusest ja remondist tean ainult niipalju, mis piirdub keti õlitamisega ja kummi pumpamisega. Pole siis imestada, kui ratast garaazist võttes avastades, et mu kumm oli täiesti toss, pani mind vaikselt vanduma. Just oli plaanis sõita Laagrisse homset töökohta üle vaatama. Oleksin ju võinud oma mehe koju oodata ja temalt nõu küsida, mida osta ja kust osta või hoopis temal lasta seda teha, aga kärsitu nagu ma olen, ikka "ise, ise, ise ", tormasin kohe Maksimarketisse. Oi kuidas mulle ei meeldi praegune Maksi. Kõik on vales kohas ja mitte midagi ei leia üles. Uitasin siis mööda poodi suures lootuses iseseisvalt üles leida koht kus ratta tagavaraosi müüakse. Millegipärast oli mul kogu aeg selline tunne, et sisekummid peaksid kusagil konksu otsas rippuma, mitte olema virna laotuna väikeses karbis. Vot see tähendab seda, kui varem pole mitte kunagi millegi sellisega pidanud tegelema. Leidsin muidugi õige numbriga, aga selle peale küll ei tulnud, et ventiili ka vaadata. Ei läinud poolt päevagi, kui sain kummi vahetatud, aga see täis pumpamine. Selline tunne oli nagu oleksin maratoni jooksnud. Higipullid otsaees , pump tuline, rakk pihus, aga kumm ikka pooltühi. Õnneks tulid mu noored ja ilusad plekksepad töökoda külastama ja pakkusid lahkelt abi. Ei olnud mina midagi nii saamatu. Ei läinud neil ka paremini. Egas muud. Inimene õpib oma vigadest. Võtsin teise ratta ja sõitsin uue kummi järele. Nüüd olin juba targem. Ostsin selle, mida saab autopumbaga ka pumbata. Kumm vahetatud, läksin garaazist pumpa võtma ja seal kus oli alati mu pump seisnud, haigutas nüüd tühi koht. No mida sa oskad öelda? Ilusat päeva teilegi.