Kui minu lapsed laulupeol käisid.


Minu laululapsed jõudsid lõpuks kella kümneks koju. Väga pikk päev palava päikese käes. Hommikul äratasin oma lapse juba kell 6.
Väsinud, näljased, päikesest põlenud, jalad rakkus, aga õnnelikud, täis emotsioone, muljeid ja elamusi. Siis selgus, et lapselaps oli oma telefoni Nõmme Gümnaasiumi unustanud. Võtsin väsinud lapse ja läksime veel telefoni otsima.
Õnneks ei olnud kaduma läinud, vaid sõitis koos õpetajaga juba Haapsalu poole. Tõotab tulla tõeline telefonita puhkus vanaema juures.
Küsisin lastelt kui oleks võimalik veel mõni laul täna kõigiga koos laulukaare all laulda, kas nad oleksid valmis seda tegema. Sain vastuse, et selle ühistunde nimel võiks kasvõi paljajalu need 5 kilomeetrit uuesti marssida, et jälle koos laulda.
Minu lapsel oli see kolmas laulupidu, lapselapsel aga alles esimene.
Põlenud kohad tohterdatud, villid plaasterdatud,kõhud täis söödud ning suur kogus mineraalvett sisse joodud mõnulevad mõlemad nüüd teleka ees. Väsinud, aga õnnelikud.








Minu natuke kõrbenud laps enne ja pärast laulupidu.