Täna öösel ma ei maga.


Tasapisi hakkab mulle midagi meenuma. Selline ähmane tunne sealt kusagilt kaugelt minevikust. Umbes 10 aastat tagasi. Töötasin siis esimest korda suverühmaga.
Iga päev tulevad aina uued ja uued lapsed. Uued iseloomud, nimed, harjumused. Räägid, näitad, aitad, lohutad, seletad, õpetad. Järgmisel päeval alustad otsast peale. Jalad käivad, käed liiguvad ja suu aina jahvatab. Söödad, aitad riidesse, paned magama, loed unejuttu ja suu ainult käib. Vahel ka kurtidele kõrvadele. Mõni lihtsalt ei pane esimesel kahel korral sind tähelegi. Alles kolmandal korral tuleb sealt mingi ebamäärane vastus. Mõni ju umbkeelne ka ja muidugi nad veel pisikesed.
Saan ju väga hästi aru, et võõras maja, võõrad lapsed ja võõrad tädid. Ega meilgi palju lihtsam ole. Katsu korraga kõik uued lapsed meelde jätta ja siis nad õues teiste võõraste laste vahelt ära tunda. Loed kogu aeg. See laps ja see laps ja vist see laps oli ka. Kaotsi ei lähe keegi. Kõik on hoitud ja armastatud. Õhtuks ei jaksa suu enam ühtegi liigset sõna rääkida ja kõrvad lihtsalt ei viitsi kuulata. Tahaks natukenegi vaikust, üldse mitte midagi mõelda ega rääkida.
Kodus ootavad mind aga mu oma laps ja lapselaps. Mõlemad tahavad ka rääkida oma päevast. Kuulad siis monotoonselt ja automaatselt ja räägid ja küsid ja vastad ja õpetad jällegi.
Õnneks läheb selline aeg kiiresti mööda. Paari päevaga loksub kõik jälle paika ja saab asja rahulikult võtta. Tagantjärele ajab kõik ainult naerma. Pealegi minu nooremal lapsel täna esimene tööpäev. See ju ka suur ja tähtis asi. Esimene suvetöö ja päris omateenitud raha tulemas.
Lapselaps ajas mitu päeva juba oma joru, et teeme õudukaõhtu ja tellime DigiTV filmi. Küsisin kas ta ikka julgeb pärast magada ka. Ta oli endas nii kindel. Kinoõhtuks kooriti hunnik porgandeid ja tehti dipikastet. Filmi valimine võttis aga aega. Vaimudetund hakkas juba kätte jõudma, kui lõpuks valik sai tehtud.
Vaatasime "Orbudekodu". Mina polnud nõus veriseid ja koledaid filme vaatama ja sai siis üks tagasihoidlikum valitud. Sellest hoolimata oli meie superkangelane ja idee algataja suurema osa filmist peadpidi teki all. Kell näitas juba järgmist päeva, kui lõpuks magama saime. Minu magamistoast viib uks terrassile. Meile meeldib magada, kui uks on lahti ja mõnus jahedus sisse hiilib. Vaevalt saime magama jääda, kui mu vastast naabrimees sõpradega oma koju jõudis. Öösel kostab igasugune jutt ja müra nii hästi, nagu oleks siinsamas kõrval. Kuulasin siis kui väärt mees on minu naabrimees. Muidugi ei jätnud ta iga lause järel kordamata, et tal on puhkus ja nii kuni kella viieni hommikul. Kuulaks ju teda küll, aga kaua võib. Teatasin talle, et kell 2 öösel tulen täna akordioniga tema rõdu alla ja mängin terve öö "Läänemere laineid". Siis ta lõpuks teab, mis tunne meil on ja juba neljandat ööd.