Laupäev, 26. juuni 2010




Elu on ilus...

Laupäev 26 juuni 20010 17. 05


Kuulasin hommikul raadiost Mati Nuude laulu "Elu on ilus"ja mõtlesin ,tegelikult ju ongi.
Kohtusin hiljuti üle hulga aja oma vana hea sõbraga.Polnud teda kaua näinud sest ta oli pikalt haige olnud.Rõõm oli tõdeda ,et tema elus on kõik nüüd hästi.Lapsed edukad , endal ka palju tööd.Mida muud võikski siis veel tahta tänasel päeval.Aga mina ise.Mis minulgi viga.Sain sõbralt head soovid ja soojad sõnad kaasa.
Täna on siis minu puhkuse esimene päev.Kui hommikul silmad avasin ,nägin kohe ,et päike särab taevas.Järelikult tuleb ilus päev.Ma ei pea kuhugi kiirustama ,tööle ruttama ega vara tõusma.Kiiret pole kuhugi.Kõigi sajatuhande asjaga on aega maailm.Kui täna ei viitsi ,teen homme ja homme pole ma ka võibolla kindel kas viitsin.Ja selle peale ,mis saab minust augustis ,ma kohe kindlasti veel ei mõtle.
Tegin terve kannutäie head kohvi.Tegelikult oleks ju võinud ka küpsetada-seenepirukaid.1 purk on mul veel soolaseeni,aga täna ei viitsi mitte midagi.Läksin oma väikesesse aeda ,panin mängima lemmikplaadi ja lugesin terve päeva Colleen Mc Culloughi"Ogalinde".Ilus armastus vähemalt.Isegi süümekaid ei tekkinud.
Noorem laps jõudis ka jaanitulelt tagasi.

Kolmapäev, 23. juuni 2010





Sellel aastal siis sedamoodi...

Neljapäev 24 juuni 20010 01.42

Nädal aega täitsin korralikult arsti korraldusi. Võtsin rohtu ,ei kihutanud rattal 100-ga vaid ainult 95-ga.Kaua võib.Jaanipäeval ju peab lõpuks natuke vaheldust saama.
Pealegi ütles Ivan Orav ,et kes jaanipäeval kodus istub on tibla.Kutsuti küll mitmele poole,aga mul oli sadamiljon ülesannet.Vanem poeg sõitis Hiiumaale ja jättis mulle oma maja koos kassiga.Käingi siis 2 korda päevas kassi toitmas ja sügamas. Naabrid sõitsid ka suveks minema ja mina olen nüüd Naabri Valve.Hea ,et veel Gripi Laine või Sauna Leili ei pea olema.Siis kisuks küll asi jamaks.
Tegelikult jäi mul hoopis rattasõidust jutt pooleli.Kuna kodus istumisest ja arsti korraldustest sai selleks korraks küll ,siis tõingi oma ratta garaazist välja ja seadsin ennast sadulasse.Esimese õhinaga mõtlesin kuhu minna.Kuna on tulemas blogijate kokkutulek ,siis mõtlesin ,et lähen kaen kas konn on juba Rahumäe jaamast valged triibud Alfredi pubini vedanud.Mina ei näinud küll midagi ,aga eks aega on ju ka veel.
Järgmisena põrutasin Harku metsa.Jaanipäeval peab ju minema sõnajalaõit otsima.Sõnalalgu oli ju küll ,aga ühtegi õit ei leidnud kahjuks.Äkki polnud mul lihtsalt õiget kaaslast kaasas ja sellepärast ei näinudki.Metsas on tegelikult hea rahulik olla .Natuke kõhe ja salapärane ka.Täna veel eriti sest taevast vaatas vastu suur ümmargune täiskuu.Tükike oli siiski ikka puudu.
Kui koju hakkasin jõudma ,siis jooksis üle tee valge kass.Must kass pidi õnnetust tooma ,aga kas valge kass toob õnne.
Ja lõpetuseks ütlen nagu polkovniku lesk:"Arstid ei tea midagi".Rattasõit on igatahes mõnus.

Pühapäev, 20. juuni 2010

Mesimumm või auto?

Pühapäev 20.06.20010 16.07


Mõtlesin ,et ma olen igasuguseid naljakaid asju juba näinud ,aga kui tütar oma uue autoga mulle treppi sõitis ,siis sain aru ,et olen eksinud.
Pisikene Ford KA tõstis suunurgad muigele.Meie peres pole kunagi kollast autot olnud ja veel niisugust mesilase moodi.Kujutan ette ,kuidas tütar väikeses maakohas kuulsust kogub.Esimestel päevadel on ilmselt tädikesed kõik peadpidi aknast väljas. Aga küll nad harjuvad.Väike Joosep vaatas ka esimesel pilgul natuke umbusklikult,aga kui tema turvatool ja mängukutsu said autosse tõstetud ,siis ronis ta ise ka leplikult järele.Ainult Anette torises ,et tema selle triikrauaga küll koju ei sõida.Mida ta sõbrad nüüd mõtlevad.

Teisipäev, 15. juuni 2010

Elu peale mind.

kolmapäev 16 juuni 20010 08.06

Veetsin täna järjekordse unetu öö ja pähe tuli igasuguseid imelikke mõtteid.Näiteks ,kuidas läheks elu edasi ,kui ei oleks enam mind.Kuigi väljas hõiskavad ööbikud ja kukuvad käod,nutab nukrus vahel nuka taga.Olen püüdnud mõelda küll ennast õnnelikuks-kasvõi viivuks,kuid alati ei piisa sellest.Eriti kui tervis tahab vägisi käest ära minna .
Nii kõigepealt siis tööl.Õeldakse ,et asendamatuid ei ole.Praegusel ajal veel eriti ,kui häid töökohti otsi tikutulega taga.Lapsed lasteaias kindlasti küsiksid esimesel nädalal minu järele,aga edaspidi ikka vähem ja vähem,kuni lõpuks ei mäletagi mind.Sellega peaks siis asi korras olema.
Järgmisena oma lapsed.3 on juba suureks kasvatatud ja kõigil oma pered.Nende pärast ei peaks muretsema.Kõik on endale koha elus leidnud ja saavad suurepäraselt hakkama.Ainult minu pesamuna ,kellel veel 5 aastat koolis õppida.Aga tal on ju olemas suured vennad ja suur õde.Muidugi ema ei asendaks neist keegi.
Edasi minu lapselapsed.Vanem on harjunud oma koolivaheajad veetma linnas vanaema juures.Ta on siin olnud juba 3-dast eluaastast.Mäletan ,kui ta esimest korda suveks meie juurde tuli ja me mõtlesime iga päev ,kuidas lapse päevad põnevalt sisustada.Usun ,et ta nautis iga päeva.Naljakas oli aga see ,kui ta emme talle järgi tuli,ronis ta autosse ,lõi ukse pauguga kinni ja teatas tähtsa näoga:"ma lähen nüüd koju.Mu pea juba valutab teiedest."Muidugi on mul Anettega ka eriline side.Esiteks sündis ta täpselt minu 40-dal sünnipäeval ja esimese kuu olin mina talle ema eest.
Tütrel oli käsil pingerikas kooli lõpetamine.Igal hommikul läks kell 7 kodust välja ja koju jõudis alles õhtul.Minu noorem laps oli siis nelja aastane ja põdes allergilist kõha.Lasteaeda minna ei tohtinud ,aga väljas jalutada võisime küll.Jalutasin siis oma 2 lapsega ja mängisin noort emmet.Ausalt õeldes ega tuttavad ei kahelnudki ,et ma pole Anette ema.
Joosepiga on hoopis isemoodi lood.Ootasime väikest tüdrukutirtsu.Nimigi oli olemas ja kõik roosad riided.Läks aga teisiti.Meie suguvõsas on millegipärast nii ,et kui keegi hakkab pikale teekonnale minema ,siis sünnib kohe uus elu samal päeval talle asemele.Juhtuski nii ,et Liise-Lottest sai hoopis Joosep ja ta jõudis 2 nädalat varem meie juurde.
Minu maja ja aed.Kindlasti saadakse ka nendega hakkama ,aga vaevalt keegi viitsiks nii hoolitseda minu nahkmööbli ja orhideede eest.Koristamise osas kipun ma millegipärast nõudlik olema ja arvan kogu aeg ,et peale minu ei tule see kellegil nii hästi välja.Aga eks inimene õpib kogu elu.Muru sees ei tohiks minu meelest ka ühtegi umbrohtu olla ,aga kellel see aeg on ,et iga nädal minu moodi muru läbi koogutada.Eks igal inimesel oma veidrused.
Olekski nagu kõik.Eks me näeme ju elu ja inimesi igaüks omal moel ja seetõttu ei saagi ju kõigiga alati ühel nõul olla. Ilmselt olen siis ikka veel vajalik.

Reede, 11. juuni 2010


Pikk päevatee kaob öösse.

reede 11. juuni.20010.17.37.


Üle hulga aja jälle nagu niuhti teatris käidud.Sain suure elamuse osaliseks ja karta on ,et teatris käimistest hakkab nüüd kujunema minu järgmine sõltuvus.
Valisin kaua ,mida vaatama minna ja otsustasin Eugene O`Neilli "Pikk päevatee kaob öösse "kasuks.Seda enam ,et see toimus Keila-Joa mõisas ja näitlejateks olid Ülle Kaljuste,Ain Lutsepp,Märt Avandi,Tiit Sukk ja Pille Lukin.Märt Avandist sain hoopis teistsuguse pildi.Siiani olin teda vaadanud ,kui parajat koomikut.
Näidendi tegevus toimus 1 päeva jooksul.Elatakse ühe katuse all,aga ei leita ühist keelt.Peresuhted on ummikusse jooksnud,elatakse teineteisest mööda,salatakse probleeme ja muidugi ka suur enesepettus.Emal on narkosõltuvus.Ülle Kaljustel on veenev ja põnev karakter.Ta on naine oma võitlustega,milles ta kahjuks alla jääb.Süütunne ja hingedraumad on viinud ta nii kaugele.Meestel on jälle alkoholiprobleemid.Nooremal perepojal kirjanikutaotlusega Edmund Tyroni'el on surmav haigus-tiisikus.
Teater meeldis väga, kuigi oma olemuselt oli ta küllaltki rusuv-psühholoogiline draama ,aga ikkagi maailma klassika.Soovitan soojalt ja te ei kahetse.

Teisipäev, 8. juuni 2010

Kauged külalised.

Teisipäev.8 .juuni.20010 13.38.



Lasteaias käisid kauged külalised Jaapanist. Kõik olid lasteaia juhatajad. 7 meest ja 2 naist. Neile  oli siin kõik teistmoodi ja armas oli vaadata kuidas nad meie 3 aastaste esinemisele kaasa elasid. Plaksutasid käsi, tantsisid kaasa ja ümisesid oma viisikesi.
Etteasted vaadatud, tegid nad tutvust meie majaga. Kõik pakkus neile huvi ja nad tundsid paljude asjade üle suurt vaimustust. Näiteks meie magamistuba. Voodid ,madratsid ja isegi kirju voodipesu. Nende kodumaal käib kõik patjade peal Meie tervisekaitse poleks kindlasti sellist korda heaks kiitnud.
Küsimusi sadas nii palju,et vastamisega oli tegemist. Sain natuke ka oma roostes inglise keelt harjutada. Neile pakkus huvi ka miks on meie lauad ja toolid eri kõrgusega. .
Kui neile laste pikkusest rääkisime, siis  oli nende imestus suur. Nemad lahendavad selle probleemi jälle padjaga. igal maal erinevad kombed ja traditsioonid ja meile jääksid need jälle natuke võõraks. Kõik huvitavad asjad pildistati üles.  Eriti meeldis neile Sipsik. Nad ei suutnud ära imestada ,et kõik tööd on laste endi tehtud.
Usun, et  meie lasteaed meeldis neile väga, sest giidil oli kõva tegemist,et ajagraafikus püsida.
Ja lõpuks veel kohvilaud. Nende maal oli traditsioon, et kõik, mis järgi jääb tuleb sisse pakkida ja kaasa võtta.
Küllap  oleme me nüüd Jaapanis väga kuulsad, sest kunagi enne pole ühe tunni jooksul pidanud nii palju piltidele poseerima..Oli väga huvitav ja positiivne kohtumine, kus sai mõtteid ja kogemusi vahetada.

Kolmapäev, 2. juuni 2010

Varuplaan.
Kolmapäev.02.06.20010. kell23.43.



Ei saa ju ennast tappa kodutöödega.Vahel tuleb igapäevasest rutiinist välja tulla ja ennast veidi tuulutada.Käisingi siis kinos.Seda enam ,et olin juba mitu korda lubanud ja minemata ikka jätnud.
Valisime siis filmiks komöödia-romantika žanri kuuluva filmi"Varuplaan".Peaosades Jennifer Lopez ja Alex`O Louglen.
Filmi sisu oli nagu elust võetud.Pärast aastatepikkuseid otsinguid jõuab peategelane äratundmisele ,et see õige jääbki leidmata. Samal päeval ,kui toimub kunstlik viljastamine,kohtab ta juhuse tahtel lootustandva mehega.Filmis saab päris palju nalja enne ,kui sünnivadki kaksikud.
Aga mine ise ka kinno.