Elu peale mind.

kolmapäev 16 juuni 20010 08.06

Veetsin täna järjekordse unetu öö ja pähe tuli igasuguseid imelikke mõtteid.Näiteks ,kuidas läheks elu edasi ,kui ei oleks enam mind.Kuigi väljas hõiskavad ööbikud ja kukuvad käod,nutab nukrus vahel nuka taga.Olen püüdnud mõelda küll ennast õnnelikuks-kasvõi viivuks,kuid alati ei piisa sellest.Eriti kui tervis tahab vägisi käest ära minna .
Nii kõigepealt siis tööl.Õeldakse ,et asendamatuid ei ole.Praegusel ajal veel eriti ,kui häid töökohti otsi tikutulega taga.Lapsed lasteaias kindlasti küsiksid esimesel nädalal minu järele,aga edaspidi ikka vähem ja vähem,kuni lõpuks ei mäletagi mind.Sellega peaks siis asi korras olema.
Järgmisena oma lapsed.3 on juba suureks kasvatatud ja kõigil oma pered.Nende pärast ei peaks muretsema.Kõik on endale koha elus leidnud ja saavad suurepäraselt hakkama.Ainult minu pesamuna ,kellel veel 5 aastat koolis õppida.Aga tal on ju olemas suured vennad ja suur õde.Muidugi ema ei asendaks neist keegi.
Edasi minu lapselapsed.Vanem on harjunud oma koolivaheajad veetma linnas vanaema juures.Ta on siin olnud juba 3-dast eluaastast.Mäletan ,kui ta esimest korda suveks meie juurde tuli ja me mõtlesime iga päev ,kuidas lapse päevad põnevalt sisustada.Usun ,et ta nautis iga päeva.Naljakas oli aga see ,kui ta emme talle järgi tuli,ronis ta autosse ,lõi ukse pauguga kinni ja teatas tähtsa näoga:"ma lähen nüüd koju.Mu pea juba valutab teiedest."Muidugi on mul Anettega ka eriline side.Esiteks sündis ta täpselt minu 40-dal sünnipäeval ja esimese kuu olin mina talle ema eest.
Tütrel oli käsil pingerikas kooli lõpetamine.Igal hommikul läks kell 7 kodust välja ja koju jõudis alles õhtul.Minu noorem laps oli siis nelja aastane ja põdes allergilist kõha.Lasteaeda minna ei tohtinud ,aga väljas jalutada võisime küll.Jalutasin siis oma 2 lapsega ja mängisin noort emmet.Ausalt õeldes ega tuttavad ei kahelnudki ,et ma pole Anette ema.
Joosepiga on hoopis isemoodi lood.Ootasime väikest tüdrukutirtsu.Nimigi oli olemas ja kõik roosad riided.Läks aga teisiti.Meie suguvõsas on millegipärast nii ,et kui keegi hakkab pikale teekonnale minema ,siis sünnib kohe uus elu samal päeval talle asemele.Juhtuski nii ,et Liise-Lottest sai hoopis Joosep ja ta jõudis 2 nädalat varem meie juurde.
Minu maja ja aed.Kindlasti saadakse ka nendega hakkama ,aga vaevalt keegi viitsiks nii hoolitseda minu nahkmööbli ja orhideede eest.Koristamise osas kipun ma millegipärast nõudlik olema ja arvan kogu aeg ,et peale minu ei tule see kellegil nii hästi välja.Aga eks inimene õpib kogu elu.Muru sees ei tohiks minu meelest ka ühtegi umbrohtu olla ,aga kellel see aeg on ,et iga nädal minu moodi muru läbi koogutada.Eks igal inimesel oma veidrused.
Olekski nagu kõik.Eks me näeme ju elu ja inimesi igaüks omal moel ja seetõttu ei saagi ju kõigiga alati ühel nõul olla. Ilmselt olen siis ikka veel vajalik.