kolmapäev, 26. oktoober 2016


Rattaloo lõpetuseks.

Alles ma rõõmustasin selle üle, et rattavaras kätte saadi, aga sellist üllatust, et  rattale järele pean minema ei osanud oodatagi.
Täna täitus  ratta  vargusest 3 kuud.
 Uurija ootas  meid jaoskonna välistrepil.  Minul paluti oodata, aga mees läks koos politseinikuga rattale järele.
Ma ei suutnud uskuda, et mu armas  Cube oli ühes tükis ja jälle minu juures tagasi. Autosse ta ei mahtunudki muidu kui esiratas tuli alt ära keerata.
Kodus tegime kohe suurpesu, Ratas  oli  nii sopane nagu oleks kuskil porimülkas püherdanud.
Esimest korda uuesti ratta selga ronides oli natuke võõras tunne, sest mu uus ratas on palju kõrgem.
Tegime väikese metsatiiru ja juba  mõne aja pärast oli sama tuttav tunne nagu 3 kuud tagasi.
Igaks juhuks lasin ikka hoolduses ka kõik üle vaadata, sest ketaspidurid tegid pisut kraapivat häält ja vajasid õhutamist.
Õhtul ujulast koju jõudes ootas mind kaetud teelaud. Nii hea on tulla koju ja teada, et sind on siin juba pikkisilmi oodatud. Üks soe kallistus oli just see, mis sobis päeva lõpetuseks.

kolmapäev, 19. oktoober 2016


Üllatus.

Helistati võõralt numbrilt.
"Kas ma räägin selle isikuga?"
Mina :"Ja, aga ma ei soovi mitte midagi osta."
Hääl telefonis: "Ei te ei peagi ostma, aga mul on teile rõõmustav uudis. Nimelt olete te võitnud. Kas te oskate arvata, mida te olete võitnud? "
Mina püüdes kõigest väest tõsiseks jääda: " No see on nüüd küll väga raske küsimus, aga ma püüan arvata. Ma pakun, et ma olen kolmandat korda võitnud tasuta aurupuhastuse."
Millegipärast hakkas telefon kinnist tooni andma.

Tänane koolitus

Häälekursus Anne Türnpu juhendamisel

oli väga emotsionaalne, õpetlik  ja lõbus. Kursus oli mõeldud just neile, kes oma igapäevatöös peavad suhtlema ja kõnelema. Õppisime tundma oma hääle piire ja kuidas laiendada häälekasutamise võimalusi. Tegime ka palju praktilisi ülesandeid. mis osutusid väga naljakateks. Nüüd  tean sedagi, miks koeral ei lähe kunagi hääl ära.

esmaspäev, 17. oktoober 2016


Tänase päeva killud.

Olen  mõnda filmi vaadates mõelnud, et päriselus  ei juhtu nii küll mitte kunagi.  Näiteks keegi tuleb sisse ja teine inimene ilma otsa vaatamata arvab, et see on hoopis keegi teine ja räägib talle pika jutu maha. Oh seda piinlikkust siis kui selgub, et ta polnudki see, kelleks teda peeti. Pisut segane jutt, aga just minuga täna nii juhtuski.
Kui mulle poleks helistatud politseist ja palutud kiiresti Lasnamäe politseijaoskonda ilmuda. Kui see poleks toimunud kõige kiiremal tööajal ja mulle poleks jäetud aega  pisut üle tunni aja, Kui ma poleks tööle sõitnud jalgrattaga, siis ilmselt poleks ma helistanud ka oma nooremale pojale, kellel ainukesena on võimalik keset kiiret tööpäeva pisut ära käia.
Poeg teatas, et on 10 minuti pärast maja ees ja tulgu ma värava juurde. Ma ei kahelnud hetkegi kui tumesinine toonitud klaasidega BMW maja  ette keeras ja seisma jäi.
Poja puhul pole ma  imestanud kui ta hommikul sõidab tööle ühe autoga, aga õhtul koju jõudes on  hoopis midagi muud.
Avasingi julgelt ukse ja asju täis esiistet  märgates küsisin, et huvitav kuhu mina siin küll istuma peaksin. Silmad üles tõstes märkasin hoopis ehmunud näoga meest, kes  mind arglikult tervitas. Mina polnud teda küll varem näinud. Püüdsin siis vabandada ja seletada, et mu pojal on just sama värvi auto ja peab ka kohe  siia jõudma ja  tõesti  keeraski just samal hetkel maja ette helehall BMW.
Ilmselt jäi minust ikka väga imelik mulje, aga sellel polnudki enam tähtsust.
Tegelikult tahtsin ma  hoopis oma rattavargast kirjutada. Nii paha tunne jäi SEB pangaautomaadi salvestuse pilte vaadates. Kõik oli nii selgesti näha. Isegi see, kuidas varas luku katki lõikas ja mu asju kokku korjas, mis rattakorvist maha olid pudenenud. Imestama pani aga hoopis see, et  vargusest on  peaaegu 3 kuud  möödas ja alles nüüd  kutsuti mind seletusi andama. Varas ise istus juba mõnda aega kinni. Piltide järgi oli ta kohe ära tuntud, sest ta kuritegude register on päris pikk. Minu  700 eurone ratas oli Mustamäe pandimajas 100 euro eest maha müüdud.
Vaevalt ma selle eest mingit kompensatsiooni kunagi saan, aga vähemalt tean, et paariks aastaks on ta rajalt maha võetud. Mees ise on kõva narkomaan, kes doosi nimel oli kõigeks valmis.
Käisime ise ka samas pandimajas peale vargust ratast otsimas,aga ilmselt polnud ta siis sinna veel jõudnud.
Võin rõõmustada ainult selle üle, et varas üles letiti. Ausalt öeldes ei julgenud ma seda loota.

pühapäev, 2. oktoober 2016



Uus algus.

Minu  elus on praegu selline periood, et aeg oleks nagu  peatunud või õigemini ennast aastate taha tagasi kerinud.

Kõik on just nii nagu siis kui me siin kunagi alustasime. Kõik algaks nagu uuesti otsast peale.
Eile käisime Juhani puukoolis õunapuid ostmas.

Nendest, mis me siia kunagi istutasime on  järgi ainult 1 sest teised 2 surid oma loomulikku surma ja see viimane on samuti  vähist päris puretud. 2 korda  pooleks kukkunud, aga ikka ägiseb õunakoorma all. Tüvel pole enam  tervet kohtagi, aga ikka  elab ja kannab oma rasket koormat.
 Mitmel aastal oleme mõelnud, et nüüd sügisel teeme talle pidulikud peied, aga kahju hakkab. Maja juurdeehituse käigus said  ta juured pisut kannatada ja õunapuu  vajus viltu. Nii on ta siin elanud juba varsti 40 aastat. Igal aastal tuleb okstele tugesid alla panna, et oksad ei vajuks maani raskuse all. Pisut maja varju on ta ka jäänud, aga see pole teda seganud. Uuteks sortideks valisime kuldreneti, martsipani ja sammasõunapuu. Viimase rohkem uudishimu pärast, sest sellist pole ma enne kasvatanud.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis seda, et mu pojad on jälle kodus. Muidugi pole nad enam ammu üksi. Mõlemal ka armsad kaasad.
7 kuud elame ühe katuse all. Täpselt nii kaua, kuni nende  majad valmis saavad.
Kaugele polegi vaja minna. Siiasamasse kiviviske kaugusele. Teise korruse aknast on kenasti näha kuidas majad kerkivad. Kuu aja pärast peaks katuse alla saama. Tähtajaks on 11 mai. Enne seda sünnib siia veel üks pisike poiss.

 Hommikuti on maja jälle saginat täis, Olingi selle vaikusega juba liiga ära harjunud, sest endise kolme asemel on meid poole rohkem.
Majaesine parkimisplats on autosid nii täis, et vahel on lausa tegemist, et meie  omale ruumi leida.
Ise elan praegu proua elu.  Käime ujulas, sageli kinos ja teatris ning  loomulikult ka rattaga sõitmas.
Kodus on alati kõik tehtud. Poisid toimetavad ja panevad igale poole oma käed külge. Tänagi õhtul koju jõudes olid nad terrassi ääre  ja aknad ette võtnud. Nüüd on need ka värskelt pruuniks võõbatud.
Selline mõnus rahu ja soe tunne on hinges ja südames.
Ah jaa. Koer on nüüd mul ka jälle.