Esmaspäev, 17. oktoober 2016


Tänase päeva killud.

Olen  mõnda filmi vaadates mõelnud, et päriselus  ei juhtu nii küll mitte kunagi.  Näiteks keegi tuleb sisse ja teine inimene ilma otsa vaatamata arvab, et see on hoopis keegi teine ja räägib talle pika jutu maha. Oh seda piinlikkust siis kui selgub, et ta polnudki see, kelleks teda peeti. Pisut segane jutt, aga just minuga täna nii juhtuski.
Kui mulle poleks helistatud politseist ja palutud kiiresti Lasnamäe politseijaoskonda ilmuda. Kui see poleks toimunud kõige kiiremal tööajal ja mulle poleks jäetud aega  pisut üle tunni aja, Kui ma poleks tööle sõitnud jalgrattaga, siis ilmselt poleks ma helistanud ka oma nooremale pojale, kellel ainukesena on võimalik keset kiiret tööpäeva pisut ära käia.
Poeg teatas, et on 10 minuti pärast maja ees ja tulgu ma värava juurde. Ma ei kahelnud hetkegi kui tumesinine toonitud klaasidega BMW maja  ette keeras ja seisma jäi.
Poja puhul pole ma  imestanud kui ta hommikul sõidab tööle ühe autoga, aga õhtul koju jõudes on  hoopis midagi muud.
Avasingi julgelt ukse ja asju täis esiistet  märgates küsisin, et huvitav kuhu mina siin küll istuma peaksin. Silmad üles tõstes märkasin hoopis ehmunud näoga meest, kes  mind arglikult tervitas. Mina polnud teda küll varem näinud. Püüdsin siis vabandada ja seletada, et mu pojal on just sama värvi auto ja peab ka kohe  siia jõudma ja  tõesti  keeraski just samal hetkel maja ette helehall BMW.
Ilmselt jäi minust ikka väga imelik mulje, aga sellel polnudki enam tähtsust.
Tegelikult tahtsin ma  hoopis oma rattavargast kirjutada. Nii paha tunne jäi SEB pangaautomaadi salvestuse pilte vaadates. Kõik oli nii selgesti näha. Isegi see, kuidas varas luku katki lõikas ja mu asju kokku korjas, mis rattakorvist maha olid pudenenud. Imestama pani aga hoopis see, et  vargusest on  peaaegu 3 kuud  möödas ja alles nüüd  kutsuti mind seletusi andama. Varas ise istus juba mõnda aega kinni. Piltide järgi oli ta kohe ära tuntud, sest ta kuritegude register on päris pikk. Minu  700 eurone ratas oli Mustamäe pandimajas 100 euro eest maha müüdud.
Vaevalt ma selle eest mingit kompensatsiooni kunagi saan, aga vähemalt tean, et paariks aastaks on ta rajalt maha võetud. Mees ise on kõva narkomaan, kes doosi nimel oli kõigeks valmis.
Käisime ise ka samas pandimajas peale vargust ratast otsimas,aga ilmselt polnud ta siis sinna veel jõudnud.
Võin rõõmustada ainult selle üle, et varas üles letiti. Ausalt öeldes ei julgenud ma seda loota.

2 kommentaari:

  1. Ei tea, kas tegu oli sama varga(-kambaga), aga meie kandis Selveri juurest rattaid varastav punt oli ka kinni pandud. Minu lapselapse sõbranna, kelle ratas ka ära varastati, sai oma ratta isegi tagasi. Peab ütlema, et politsei ikka teeb oma tööd päria hästi!

    VastaKustuta
  2. Mina ka ei uskunud, et varas kätte saadakse, aga minu ratas müüdi juba juulis maha. Politsei läks alles eile pandimajja uurima kes ostis ja kuhu edasi läks, aga vaevalt sealt enam midagi selgub.Liiga palju aega on möödas. See narkomaan tegutses üksinda ja tal oli isegi töökoht olemas, aga sellest ei piisanud oma igapäevaste dooside ostmiseks

    VastaKustuta