Pühapäev, 19. aprill 2020

Oli kord...

Täna on  see päev kui ma peaksin su lendu laskma nagu ööliblika.
Kustutama telefonist su numbri ja sõnumid.
Viimasele jäigi vastus saamata. 

Hommikul ärgates on siiani esimene  mõte, et peaksin sulle helistama ja küsima kuidas su öö möödus? 
Kas said ikka magada ja oled juba hommikust söönud? 
Nii lihtsad ja enesestmõistetavad küsimused, aga tähtsad ja olulised.

Ma pole kunagi tahtnud selle peale mõelnud, et tegelikult ei saa me üksteise ellu päriseks tulla ja jäädagi. Igaks asjaks on oma aeg ja kes peab minema, see läheb.
Ma ei teagi kas ma olen veel selleks valmis, et sinust lõplikult lahti lasta.  30 aastat mu elust olid sa olemas ja praegu tundub, et ma vajaksin  kedagi, kes nõeluks kinni kõik need augud, et minust saaks jälle üks tervik.

Inimest minema lasta pole kerge, aga miski pole  jääv ja keegi pole kellegi omand.
Tulek ega minek polegi me endi teha vaid tähtis on hoopis see, mis jääb sinna vahele.

Sinuga koos ei kõhelnud ma kordagi kui me koos 20 lapsega sõitsime rongiga Paldiskisse või läksime Kadriorgu kevadet avastama. Me olime üks tiim. Me saime teineteise peale loota ja me mõtlesime ühtemoodi.
Nii pole ma enam ammu tundnud.
On ääretult valus, aga seda ei saa enam muuta.


Tahan tänada sind, et sa tulid minu ellu. 
Tahan tänada et sain sind tundma õppida ja sinuga koos töötada. 
Tahan tänada  iga naeratuse, hea sõna  ja koosveedetud aja eest. 
Jääd alati minu südamesse elama.

Esmaspäev, 13. aprill 2020

Kevadiselt.

Meie igapäevaelu on pea peale keeratud, aga igast halvast asjast leiab alati ka midagi head.

Kui kõik halb, mis praegu sünnib kõrvale jätta, siis tegelikult mulle meeldib selline elukorraldus.
2 päeva nädalas käin tööl ja ülejäänud aja saan pühendada kodule, perele  ning  iseendale.

Hea on hommikul ärgata kui tead, et terve toimekas päev on ees ootamas ja kiirustada pole vaja kuskile.
Siiamaani pole veel igav olnud, sest tegevusi leiab alati.
2  nädalat tagasi puhkes õitsele  mu esimene tulp. Nüüd on neid lahti minemas juba mitu, aga esimene on alati eriline.

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime Keila-Joale.
Oleme seal muidugi sadu kordi käinud, aga iga kord avastad jälle midagi sellist, mis on eelmistel kordadel kahe  silma vahele jäänud. Seda enam kui päike paistab  nii kutsuvalt ja kevad on täies hoos. Hing ihkabki loodusesse.
Inimesi õnneks eriti ei kohanud ja saime isegi oma lemmiksöögikohta Emmeliine ja Otto sööma minna. Olime seal ainukesed kliendid.















Laulasmaal on huvitav bussiootepaviljon.Seinal on raamaturiiul,  kus inimesed saavad bussi oodates raamatu lugemisega aega sisustada. Väga huvitav lahendus. Kirjandust on seinast seina.
Palju on ka lasteraamatuid.

Sellel nädalavahetusel avastasime Väänat.
Olen sealt mitmeid kordi läbi sõitnud nii auto kui jalgrattaga, aga polnud kunagi süvenenud,  mis vaatamisväärsused seal on.
Vääna mõisas tehti suuremahulised restaureerimistööd aastatel 2014-2015. Praegu asub seal kool.



 .


Kõik oli väga korras. Ka suur park koos tiigiga on hoolitsetud. Mõisa akendel istusid mängukarud. Kõik aknad olid neid täis ja teisel korrusel oli kiri, et kus te olete nii kaua?



Pargi ühes küljes on imeline mets. Tekkis selline tunne nagu oleks sattunud muinasjuttu. Natukene õudne ja samas nii ilus. Puud kasvasid risti-rästi, aga kõik olid korralikult hooldatud.

Eestimaal on veel küllaldaselt kohti, kuhu minna ja ilusat loodust nautida. Ei peagi sõitma kaugele.



























































































































Olge siis tublid ja ärge haigeks jääge. Jalutage, nautige loodust, sõitke rattaga ja turgutage ennast.Vahelduseks tehke suvikõrvitsavormi. Meie perele igatahes maitseb.
Mina asendasin nisujahu riisijahuga ja õli ei pannud. Riivitud juustu jagasin pooleks. Ühe poole segasin taignaga ja teise poole panin vormile peale. On maitsev nii külmalt kui kuumalt.


500 g riivitud suvikõrvitsat
1 suur hakitud sibul
150 g peekonit
muna
5 sl õli
100 g riivitud juustu
120 g nisujahu (u 2 dl)
soola ja musta pipart


VALMISTAMINE

Haki peekon väiksemateks tükkideks, haki sibul. Prae need kuival kuumal pannil krõbedaks.
Riivi suvikõrvits jämedalt. 
Klopi munad õliga ühtlaseks, sega juurde jahu, küpsetuspulber, siis sibula-peekonisegu, riivitud suvikõrvits ja riivitud juust. Maitsesta soola-pipraga. 
Tõsta u 26 cm läbimõõduga vormi, mis on eelnevalt kergelt võiga või õliga üle pintseldatud. 
Kalla võitatud pirukavormi ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni vormipirukas on kenasti kerkinud ja pealt kuldne.