Laupäev, 30. aprill 2011


Kumb on õrnem sugu?


Laupäev 30 aprill 2011.

Ma ei saa aru, miks öeldakse alati, et naised on õrnem sugu. Isiklikult kalduks ju arvama, et see oleks loogiline, kui seda oleksid naised, aga tundub siiski, et ma eksin.
Peale 2 päevast 25 inimesele mõeldud salatite hakkimist, küpsetamist, lõikumist keetmist ja segamist otsustasin lõpuks ka endale mõnusa olemise teha. Noorema poja sünnipäeva seltskond pidulikult Hiiumaa poole saadetud ja majas jälle lõpuks kord ja vaikus. Keetsin kannutäie kohvi, asetasin taldrikule mõned seenepirukad, mis ma olin näpanud sünnipäeva hõrgutistest, panin selga päevitusriided ja läksin koos mehega aeda päikest nautima.
Mees muidugi fliisi ja pikkade pükstega. Paari tunni pärast sain mina ilusa pruuni jume, aga mu mees tervelt 3 asja korraga: nohu, köha ja palaviku.
Äkki oli see mehe poolt hoopis kavalus, sest mul oli plaanis täna veel 2 korrusetäit 3 meetrisi aknaid pesta. Osa kardinaid juba lehvivad rõõmsalt tuules.

Reede, 29. aprill 2011

Nõidade pidu.

Reede 29 aprill. 2011.

Selles, et nõiad natuke varem kui just Walpurgi ööl ja Blocksbergi mäe asemel meie lasteaeda jõudsid, mina küll süüdi ei ole, aga ometi natuke nõidust ja segadust aitasin küll seal korraldada.
See on meie lasteaia iga aastane traditsioon, et sellel päeval teeme lõket, küpsetame viinereid ja tantsime nõiatantse. Mingi ime pole siis, et vihma asemel hakkab taevast komme sadama ja vihmausside asemel viinereid. No kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis selles olin ma küll täitsa suur süüdlane, aga seda rohkem nalja sai ja mõne pildi peal kohe näeb inimene tõeliselt hea välja ja sinna ei saa mitte midagi parata. Vähemalt üks hea eelis on lasteaias. Kunagi pole muret ei peoriiete, ega meigi pärast. Alati kena särav ja kordumatu.



Laupäev, 23. aprill 2011









Tütre juures Läänemaal.

Laupäev 23 aprill 2011

Kuna väimehel oli ümmargune sünnipäev, siis otsustasime jüripäevaks tütre juurde Läänemaale sõita. Muidugi oli vaja ju ka väikene 25 kilone sülekoer ja lapselapsed üle vaadata.
Viimased kilomeet
rid tütre juurde on täiesti inimtühjad ja nooremal oli hea oma sõiduoskust harjutada. Tegelikult sõidab ta nagu kogenud autojuht nii, et võiks mõnelegi silmad ette teha. Kindel ja rahulik nagu oleks juba aastaid ainult rooli keeranudki.
Loomulikult oli pisike sülekoer jälle kasvanud, aga sülle mahtus ta sellegipoolest. Endiselt pehme ja nunnu-maailma armsam koer. Naljakas oli vaadata kuidas nad taksiga kahekesi mängisid. Üks kadus teisele täpselt sina kõhu alla ära, aga lõbus oli neil sellegipoolest.
Vaatasime jälle kõik tütre pere valdused üle. Ma ei väsi kunagi imestamast, millega nad jälle hakkama on saanud, aga seda peab ise nägema sest kirjeldamisest üksi on vähe.
Ilmad olid õnneks nii päikeselised, et tuppa ei tahtnudki minna. Õues oli ka tegemist küllaga. Sai batuudil hüpata, ratastega matkamas käidud ja grillitud. Muidugi nõudsid ka koerad kogu aeg tähelepanu. Sai siis nendega ka nõrkemiseni müratud.

Imestasin kuidas mu 3 aastane lapselaps trelliga kruvisid laua sisse lasi. Nii asjalik ja tõsine. Minul hakkas küll natuke hirm. Ei tea kas mina oleksin lubanud, aga eks ta ole ju oma vanemate kõrvalt kõike õppinud. Kindlasti kasvab temast üks tõsine töömees.
Vahva aeg sai otsa. Tuli jälle kodutee rataste alla võtta.
Mitu puhkepäeva veel ees.

Kolmapäev, 20. aprill 2011






Käisime teatris.

Kolmapäev 20 aprill2011.

Käisime täna oma lasteaia lastega teatris. Mis viga nii minna, kui buss sõidab väravasse ja lahke bussijuhi onu aitab kõik lapsed veel ükshaaval bussi ka. Endast ei räägigi. Loomulikult oli ju bussil ka vahva kiri küljel.
Sõitsime siis Salme kultuurikes
kusesse nukuteatri Marionett etendusele Kaval-Ants ja vanapagan.
Nukuteater Marionett on Harri Vasara poolt 1962 aastal loodud. Etendus oli neljas pildis ja vaatamata sellele, et seda tükki olen mitmes variandis näinud ja küllaltki pähe kulunud, sain ikkagi vapustava elamuse. Kogu aeg oli selline tunne, et aastaajad vaheldusid kohe tõeliselt. Muusika oli hästi valitud ja metsahääled ning linnulaulgi sobis nii hästi igasse pilti. Nukud kõndisid ja tegutsesid laval sellise loomulikkusega, et tekkis tunne nagu oleks tegemist hoopis inimestega. Kaval-Antsu riukad panid lapsed südamest naerma.

Teisipäev, 19. aprill 2011



Nii hea, kui on hea.

Teisipäev 19 aprill 2011.

Esimest korda 4 aasta jooksul jäi lõpuks perearst mu vereanalüüsiga rahule ja lubas mul tauatablettide võtmises vaheaja teha. See oli küll hea uudis. Tegelikult ei lootnudki ma juba ammu, et ma nendest veel kunagi pääsen. Sellised vastikud pruunid ja magusad , mis panid mind tundma nagu oleksin jätkuvalt rase. Iga päev kuni lõunani oli kindlustatud, et kõik toidulõhnad ajasid mind iiveldama. Nüüd on vähemalt lootust sellest lahti saada ja täie rinnaga jälle hingata.
Saan nüüd aru küll miks ma viimasel ajal olen nii energiat täis olnud. Füüsiline töö, mis varem oli mind pannud õhku ahmima, läks nüüd hoopis ludinal. See on tegelikult uskumatu tunne kui saad jälle kõike teha ning ei pea kellestki sõltuma.
Pärast tööpäeva, kui olin teinud oma kodused toimetused, võtsin aega ka enda jaoks. Ammu kibelesin juba sinna Harku ringile. See et minu koduaias pole juba nädal aega kübetki lund, ei tähendanud veel seda, et metsaalune oleks puhas. Nägin seal isegi paari suusatajat. Rattasõidust oli asi kaugel. Võtsin suuna hoopis Tabasalu poole.
Eelmisel aastal käisin Hüüru veskis. Mõtlesin tänagi seal tiiru ära teha seda enam, et ilm oli õhtusele ajale vaatamata ikka veel nii päikeseline ja mõnus.
Avastasin metsarajalt sisse keerates lagendiku lumikellukestega. Kindlasti oli keegi kunagi siia oma aiaprahti toonud. Kust mujalt need kellukesed siis siia metsa said?

Esmaspäev, 18. aprill 2011



Täiskuu.

Esmaspäev 18 aprill 2011.

Kunagi väitsid Austraalia teadlased, et täiskuu mõjutab meie alateadvust ja emotsioone ning võib meie sisemuses libahundi vallandada. Oma arust ma pole küll kunagi kuutõbine olnud, aga toas passida ja veelvähem magama minna ma ka ei saanud. Suur kahvatu kuu vaatas mulle igast aknast lausa kutsuvalt vastu. Ei saanud aru, kuidas minu mees sai nii rahulikult magada, kui väljas oli nii lummav ja ilus. Pidin kohe võtma fotoaparaadi ja selle hetke jäädvustama.
Täiskuu pidi mõjutama peaaegu kõiki inimesi. Just peaaegu. Ju minu mees siis ei kuulunud sinna rühma. Eriti just neid hüperaktiivseid. Selle kohta ei oska ma midagi öelda, aga ega ma poleks vist muidu ka oma ratast haaranud ja sinna kuuvalgusesse kihutama läinud.
Tänavad polnudki päris tühjad. Kuutõbiseid oli veelgi.

Pühapäev, 17. aprill 2011

Puhtuse friik.

Pühapäev 17 aprill 2011.


Nojah, eks meelelahutusi ole igasuguseid, aga et selleks võiks olla ka koristamine on omaette teema. Mulle ei meeldi, kui jäetakse mingeid asju vedelema, sest üldjuhul neid koguneb sinna päris kiiresti terve hunnik. Meil on päris suur maja ja ikka juhtub, et tütre klassiõed tulevad vahel nädalavahetuseks külla ning jäävad loomulikult ka ööbima. Mõnikord suudan ma päris närvi minna selle laga pärast, mis pärast filmiõhtut kipub jääma. Loomulikult koristatakse see mingi aja pärast ära, aga minule ju meeldiks, et see toimuks kohe ja just praegu. Ei teagi, kas ma olen jõudnud sinna ikka, et vahel kohe tahan natuke toriseda ja vinguda.
Tegelikult on mulle terve elu meeldinud puhtus ja kord. Vahel tunnen ennast tõesti jube pahasti, kui hakkan jälle puhtusest loengut pidama, aga ma ei saa ju ka sinna midagi parata, kui oma arust olen see ainuke, kes kõike märkab. Saan ju aru küll, et olen kõik juba ära tüüdanud, aga mis siis teha? Ilmselt lähen õue telki elama.Ilmad ka juba soojad.

Kolmapäev, 13. aprill 2011


Meie vesi.

Kolmapäev 13. aprill 2011

Tänast "Pealtnägijat"nähes, tuli kangesti tuttav tunne. Mõned päevad tagasi helistati mulle mobiilile ja küsiti, kas ma olen nõus oma veest proove andma. Nimelt testitakse Pääskülas vee puhtust ja neil oleks oluline võimalikult palju veeproove saada. Teatasin kohe resuluutselt, kui mulle midagi pähe määrima hakatakse, siis ma pole sellega nõus. Lubati kindlalt, et oluline on ainult vee kvaliteet. Mul endalgi oli ju natuke põnev teada saada, kui puhas mu vesi siis tegelikult on. Olen ju siin elanud 31 aastat ja kogu aeg arvanud, et meil on kvaliteetne vesi. Vähemalt maitse üle pole küll nurisema pidanud. Natuke võiks muidugi toriseda vee kareduse pärast, sest veekeetjasse kipub ikka katlakivi tekkima hoolimata sellest, et mul on ka keldris veefilter olemas ja vahetan seda korrapäraselt. No mis see katlakivi siis ikka nii väga on kui caltsiumi ja magneesiumkarbonaadist koosnev sade, mis tekib kareda vee kuumutamisel. Vähemalt nii on mulle keemia tunnist meelde jäänud.
Neljapäeval, täpselt kokkulepitud ajal saabuski mulle visiidile kena noormees kohvriga. Juhatasin ta kohe kööki kraani juurde, aga tema tegi ettepaneku kuskile maha istuda ja pisut juttu ajada. Meie jutuajamine veniski 1.5 tunni pikkuseks ja kõik oli enamvähem sama nagu "Pealtnägijas". Vesi oli muidugi must, aga ta lohutas mind sellega, et Haapsalus ja Viimsis on veel kümneid kordi hullem. Meie vesi oli täpselt selle keskmise astmega. Muidugi oli ka sellest võimalik saada rida haigusi, alustades liigeste haigustest ja lõpetades vähiga. Ainult mina olin resuluutne ja ei andnud alla. Esialgne hind oli täpselt 26000, aga ainult täna oli võimalus see saada 17000. Noormehe kiituseks pean ütlema, et kodutöö oli korralikult ettevalmistatud ja jutt jooksis ladusalt, aga isegi kahekordset veefiltrit ei õnnestunud tal mulle pähe määrida.

Pühapäev, 10. aprill 2011


Kalevi SPA-s.

Pühapäev 10 aprill. 2011

Ei saagi kirjeldada seda tunnet, mida ma tundsin jälle üle hulga aja oma ratta selga istudes ja mööda tänavaid kihutades. Metsarajad on kahjuks veel nii porised, et sinna ei saa veel sõitma minna. Esialgu piisas mulle tänavatestki ja
nädal ise sai pidulikult lõpetatud Kalevi ujulas käiguga.
Noorem poeg tegi ettepaneku ja mis sai minul selle vastu olla, kui viiakse ja tuuakse. Polnudki siin peale remonti käinud. Enamvähem oli kõik sama, ainult mullivannid olid uuendatud. Nautisime siis ikka täiega tervelt 2 ja pool tundi. Loomulikult Pärnu veekeskuse vastu ta ei saa, aga oma ekstreemsuse vajadused sain siin ka kätte. Põrand oli küll jube libe, aga igal pool olid hoiatavad sildid väljas. Uisutasin ikka päris mitu korda. Kõik mullivannid ja saunad sai ära proovitud ja loomulikult need ahvatlevad torud, millest ma ei saa ei üle ega ümber ja millest ei saa kunagi küllalt. Sealt aina kihutaks. Eks mu minia nägi minus jälle seda uut talle veel tundmatut külge, mis pani mind kilkama.
Muidugi katsetas mu noorem poeg kuidas ma reageerin kui kukun ootamatult 5 meetri sügavusse. No seda, mida ma tegelikult tundsin, ma talle näitama ei hakanud. Ilmselt valmistasin pettumuse. Pealegi tegi ta mulle ka pileti välja.2 nädala pärast sõidame Pärnusse.

Laupäev, 9. aprill 2011


Lubadus.


Laupäev 09 aprill 2011.


Täna kohe on eriline päev. Juba see, et päike särab hommikust saadik, teeb selle eriliseks.Eilse sombuse ja vihmase päevaga ei anna seda üldse võrreldagi. Üldse venis see nädal kuidagi aeglaselt ja pikaldaselt. Isegi eilne õhtu oli pikk ja väsitav. Sellest, et üks ema oma lapsele järgi tulla unustas, ma ei hakkagi kirjutama. Lapsest oli lihtsalt kahju, kui ta üksinda pikksilmi oma emmet ootas ja vihma aina sadas ja sadas. Vähemasti on see hall sügismasendus selleks korraks jälle sinna kuskile kaugustesse taganenud ja tuju on jälle hulga rõõmsam. Päris patt oleks sellist ilma magamise peale ära raisata.
Plaanisingi täna jalgsimatka Nõmmele kingsepa juurde. Ilmselt tuleb jala käimine ära lõpetada kulub kontsa vähem. Mis teha, kohe kisub välja jalutama. Kaua sa ikka nürimeelselt aias seda lund laiali tuuseldad. Tegelikult ei saa ka märkimata jätta, et sellel on suured kasud sees olnud. Majaesine on mul vähemasti nüüd kenasti ära riisutud. Majatagusega läheb küll veel natuke aega. No umbes sinna jaanipäevani, aga küll see aeg ka ükskord tuleb.
Õnneks olin ma märganud eile sularaha välja võtta. Üleüldine paanika. Mitte kusagil ei toiminud kaardimaksed. Automaadis olid ka ainult 100 ja 50-ne eurosed järgi. Ei taha ma oma rahakotti seda raha. Kaardiga alati mugavam maksta. Neid sente kipub liiga palju kätte jääma ja milleks lisaraskust kotis kaasa tassida. Saapad lubati 20-ne minutiga korda teha ja läksin siis loomulikult turule. Ostsin seda ja seda ja siis veel seda ja muidugi sai kott täis. Sellise kotiga koju küll ei viitsinud jalutada. Polnudki ammu bussiga sõitnud. Istusin siis mugavalt toolile ja hakkasin aknast välja vaatama, kui juhuslikult jäi pilk bussijuhile peatuma. Esiteks naine roolis. Teadagi, mida selle kohta öeldakse, aga minul tuli küll hirm naha vahele. Bussijuhi silmad vajusid kogu aeg kinni ja pea vajus sedasi armsalt küljele. Muidugi ehmatas ta ennast jälle ärkvele.
Koju jõudes esimese asjana õlitasin oma ratta keti ja pumpasin kummid täis. Ausõna ei taha enam tükk aega ühistransporti kasutada!
PS. Eile leidsime koos lasteaia lastega esimese lepatriinu. Armas ju!

Neljapäev, 7. aprill 2011



Üllatus.

Neljapäev 07 aprill 2011

Mõnel inimesel tuleb üllatuste tegemine väga armsalt välja.
Mu noorem tütar tuli täna koolist pika tumepunase roosiga. Tundmatu austaja oli tema kapile jätnud roosi väikese kaardikesega. Tekst oli lihtne ja armas. Armas ...
Oi hea, kui hea on neljapäev!
Natuke muidugi ta kahtlustab ka ühte kaheteistkümnendikku, aga mine sa tea.

Pühapäev, 3. aprill 2011


Elu nagu multifilmis.

Pühapäev 03 aprill. 2011.

Kuulsin täna oma sõbrannalt huvitava loo elust enesest.
Tean ja tunnen seda paari juba palju aastaid. Lapsed on suureks kasvatatud, elavad sõbralikult ja üksmeeles, aga see kirglik pool on ilmselt sinna aastate taha jäänud ja päevi täidab hall argipäev.
Just seda romantikat ja kirge, mis igapäevaelust puudu jäi, läkski sõbranna sinna netti otsima.
Eelmisel aastal leidiski endale hingelise mehe, kes kõik need romantilised vajakajäämised korvas. Kirjutas naisele luuletusi ja iga päev saatis teele kirglike õhkamisi. Naine läks alguses mänguga kaasa, sest arvas, et sealt kaugelt Eestimaa teisest otsast pole mingit ohtu oodata. Kui flirt juba otsustava lõpuni tahtis arenema hakata, sai ta ise ka aru, et oli liiga kaugele läinud ja otsustas asjale punkti panna
1 aprilli hommikul sai ta sõnumi, et mees on tema poole teel.
Loomulikult võttis naine seda aprillinaljana. Esiteks ei teadnud ju mees ta aadressi ja seda, et tal mees on, polnud naine ju ka kunagi varjanud.
Õhtul mehega ühist õhtusööki nautides ei kahtlustanud naine midagi, kui kuulis uksekella.
Ust avama minnes avastas mees seal suure roosikimbuga külalise, kes kokutades teatas , et ta on tema naise sõber.
Õnneks võttis naise mees asja rahulikult. Kamandas mehe laua äärde, tõstis talle toidu ette ja küsis, mis plaanid siis külalisel on. Naine ise oli nagu soolasammas. Ei osanud aad ega beed öelda. Mees sättis ka roosikimbu kenasti vaasi.
Võõrale pakuti viisakalt öömaja, kusjuures just nende magamistoa kõrvale. Vaene külaline ei saanud ilmselt öö läbi sõba silmale, sest mehele oli äkki meelde tulnud, miks ta oma naisega oli kunagi abiellunud ja mis peale sõbralikkuse veel abieluinimeste ellu kuulub.
Hommikul kell 7 löödi võõras voodist välja. Loomulikult sai ta mehe valmistatud hommikukohvi ja võileiva ja siis saadeti ta uksest välja sõbralike õpetustega, et ta oleks kadunud nagu leebe tuul ja parem kui üldse Tallinnasse enam asja ei oleks.
Sõbranna on praegu igatahes seitsmendas taevas, oma eluga rahul ja mesinädalad kestavad.

Laupäev, 2. aprill 2011














Kevad minu kodus.


Laupäev 02 aprill 2011.

Käed sügelevad nii aiatööde järele, et lausa midagi hullu. Taimed toas kasvavad jõudsasti, kuigi tahaks neile öelda, et ärge kiirustage läheb ikka veel jupike aega enne kui saate endale õue lemmikkohad välja valida. Lume laiali loopimist ja okste kokkukorjamist pole ju ometigi takistamas mitte keegi
. Paras hommikune ja õhtune tegevus rannahooajaks ettevalmistumisel. Oksi on tormide ja tuultega kogunenud nii palju, et saaks mitmele varesele pesamaterjali pakkuda. Lumikellukesed hakkavad ka varjulistemast kohtadest päid välja pistma, kuigi ümberringi on kõrged hanged. Üksikud tulbid on ka maapinnast oma rohekad tipud välja upitanud. Maja tagune näeb välja nagu ehtne Lapimaa. Põõsad on kusagile lumelaviinide alla kadunud. Ainult elupuu, mis mul õnnestus aiaavarustest üles leida, seisab kuidagi rääbakana aia ääres. Pesunööride alune maapind ulatub lausa pesulõksudeni. Paras kunst sinna pesu kuivama riputada. Ja päike-seda pole ka mitu päeva näinud. Oh seda kena kevadet küll!