Teisipäev, 19. aprill 2011



Nii hea, kui on hea.

Teisipäev 19 aprill 2011.

Esimest korda 4 aasta jooksul jäi lõpuks perearst mu vereanalüüsiga rahule ja lubas mul tauatablettide võtmises vaheaja teha. See oli küll hea uudis. Tegelikult ei lootnudki ma juba ammu, et ma nendest veel kunagi pääsen. Sellised vastikud pruunid ja magusad , mis panid mind tundma nagu oleksin jätkuvalt rase. Iga päev kuni lõunani oli kindlustatud, et kõik toidulõhnad ajasid mind iiveldama. Nüüd on vähemalt lootust sellest lahti saada ja täie rinnaga jälle hingata.
Saan nüüd aru küll miks ma viimasel ajal olen nii energiat täis olnud. Füüsiline töö, mis varem oli mind pannud õhku ahmima, läks nüüd hoopis ludinal. See on tegelikult uskumatu tunne kui saad jälle kõike teha ning ei pea kellestki sõltuma.
Pärast tööpäeva, kui olin teinud oma kodused toimetused, võtsin aega ka enda jaoks. Ammu kibelesin juba sinna Harku ringile. See et minu koduaias pole juba nädal aega kübetki lund, ei tähendanud veel seda, et metsaalune oleks puhas. Nägin seal isegi paari suusatajat. Rattasõidust oli asi kaugel. Võtsin suuna hoopis Tabasalu poole.
Eelmisel aastal käisin Hüüru veskis. Mõtlesin tänagi seal tiiru ära teha seda enam, et ilm oli õhtusele ajale vaatamata ikka veel nii päikeseline ja mõnus.
Avastasin metsarajalt sisse keerates lagendiku lumikellukestega. Kindlasti oli keegi kunagi siia oma aiaprahti toonud. Kust mujalt need kellukesed siis siia metsa said?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar