Meie vesi.

Kolmapäev 13. aprill 2011

Tänast "Pealtnägijat"nähes, tuli kangesti tuttav tunne. Mõned päevad tagasi helistati mulle mobiilile ja küsiti, kas ma olen nõus oma veest proove andma. Nimelt testitakse Pääskülas vee puhtust ja neil oleks oluline võimalikult palju veeproove saada. Teatasin kohe resuluutselt, kui mulle midagi pähe määrima hakatakse, siis ma pole sellega nõus. Lubati kindlalt, et oluline on ainult vee kvaliteet. Mul endalgi oli ju natuke põnev teada saada, kui puhas mu vesi siis tegelikult on. Olen ju siin elanud 31 aastat ja kogu aeg arvanud, et meil on kvaliteetne vesi. Vähemalt maitse üle pole küll nurisema pidanud. Natuke võiks muidugi toriseda vee kareduse pärast, sest veekeetjasse kipub ikka katlakivi tekkima hoolimata sellest, et mul on ka keldris veefilter olemas ja vahetan seda korrapäraselt. No mis see katlakivi siis ikka nii väga on kui caltsiumi ja magneesiumkarbonaadist koosnev sade, mis tekib kareda vee kuumutamisel. Vähemalt nii on mulle keemia tunnist meelde jäänud.
Neljapäeval, täpselt kokkulepitud ajal saabuski mulle visiidile kena noormees kohvriga. Juhatasin ta kohe kööki kraani juurde, aga tema tegi ettepaneku kuskile maha istuda ja pisut juttu ajada. Meie jutuajamine veniski 1.5 tunni pikkuseks ja kõik oli enamvähem sama nagu "Pealtnägijas". Vesi oli muidugi must, aga ta lohutas mind sellega, et Haapsalus ja Viimsis on veel kümneid kordi hullem. Meie vesi oli täpselt selle keskmise astmega. Muidugi oli ka sellest võimalik saada rida haigusi, alustades liigeste haigustest ja lõpetades vähiga. Ainult mina olin resuluutne ja ei andnud alla. Esialgne hind oli täpselt 26000, aga ainult täna oli võimalus see saada 17000. Noormehe kiituseks pean ütlema, et kodutöö oli korralikult ettevalmistatud ja jutt jooksis ladusalt, aga isegi kahekordset veefiltrit ei õnnestunud tal mulle pähe määrida.