laupäev, 31. detsember 2016


Head uut aastat.



Tänasel aasta viimasel päeval võiks pisut tagasi mõelda ja kõik hea siit uude kaasa võtta. 
Tahame me ju kõik, et meid ümbritsevad kallid inimesed oleksid õnnelikud ning rõõmsad. Selleks, et kedagi naeratama panna  polegi palju vaja. 
Alati võid kindel olla, et kui kellegile head teed, siis see tuleb sinule ringiga tagasi. 
Hea tunne on  igal õhtul õnnelikuna magama minna, sest päev on korda läinud ja samamoodi  hommikul ka naeratusega ärgata. 
Armastame oma elu, teeme igapäevaselt tööd, võtame vastu katsumusi mida elu meie teele saadab - see  kõik ongi  meie tegelik igapäev.  Kõik see, mis täna seljataha jääb on meie endi korraldatud. Mineviku jätame vanasse aastasse ja  järele jääb ainult mälestuste ilu, mida uude  kaasa võtta.
Uuesti täpselt samamoodi ei saa midagi teha, sest kõike mida oleme juba teinud saab teha ainult ühe korra. Järgmine kord on juba hoopis midagi muud ja teistsugust. Tagantjärele võime olla küll  targamad, aga alati ei lähe kõik nagu muinasjuttudes ja pole õnneliku lõpuga.
Sellest saavadki just meie elu õppetunnid ja niikuinii on homme jälle uus päev. Peame leppima sellega, et ümberringi on olemas ka inimesi, kes teavad meie elust kõige paremini ja just seda kuidas elama peame, aga kuidas enda elu elada, seda nad ei tea.
Just nagu tummfilmis, mis elab omaenda elu. Nii kaua kuni elad enda elu ei huvita see kedagi, aga kui inimsuhted mängu tulevad, siis muutub kõik. Õigus võõrast inimesest arvata mida tahes on naeruväärne kui enda  elu on täis   vajakajäämisi, lootusetust, hirmu, kindlustunde puudumist tuleviku suhtes.  Muidugi lootus sureb alati viimasena, aga kui kaua seda uskuda see on iseküsimus.
Tegelikult on tänane päev  hoopis rõõmus ja pisut pidulik ka. Lumi jäi küll taeva, aga ega see tali tulemata ei jää. Uueks aastaks lubab kõike, eks elame ja näeme.
Armsad sõbrad  hoidke üksteist ja olge õnnelikud, sest kui teie olete õnnelikud, siis on ka kõik teised, kes on teie kõrval rõõmsad ja õnnelikud.

Kuldse tõllaga kuldses rüüs
tuleb aegade prints üle mäe.
Annab südamevärinal tähises öös
uusaasta printsessile käe.
Hetkeks soovides seisatab aeg sel ööl
tardub jääkilluks kuu ja vari
kuni kell viimast korda sel aastal veel lööb
algab lootusi tulvil uus aasta...

Kohtumiseni uuel aastal.

esmaspäev, 26. detsember 2016


Jõulude lõpetuseks.


Mul on lausa hea meel, et homme tööle saab. Ausalt enam ei jaksa. Külmutuskapp on head-paremat täis, aga kõigel on piir.
Mitte, et kodus halb oleks või siit kuskile kipuks. Siin on alati hea ja turvaline.
Mulle meeldib kui kogu mu suur pere jõulude ajal kokku tuleb.
Elu teevadki  õnnelikuks just ilusad emotsionaalsed hetked koos lähedastega, hea söök ning rõõmus tuju.
Lapsed meenutavad alati lapsepõlvest mingit naljakat seika. Kõigil on omad seisukohad ja mälestused, mis ei pruugi sugugi kokku minna.
Nii hea on naerda, meenutada ja millal siis veel kui mitte nüüd,
Kohe, kohe hakkab jälle üks aasta otsa saama ja uus  seisab juba varbaidpidi ukse vahel.
Usun, et see tuleb samasugune elamusterikas, aga  lisaks veel palju üllatusi ja rõõmu.
Ühte suursündmust ootame me ju kõik suure õhinaga ja sinna polegi enam kaua jäänud.


Minule tuleb jõulutunne juba siis peale kui olen mugavalt voodis,  jalas enda kootud soojad sokid, vaatan jõulufilme, tee ja koogitükk tuuakse lausa voodisse  ning   südames on nii hea tunne, et kõik on hästi ja  ei pea mitte millegi pärast muretsema.
Akna taga sajab küll vihma, aga kogu tänav on täis jõulutulesid ja toas põlevad küünlad.

Eile käisime  ratastega sõitmas ja täna Spaas. Natuke  tuleb ennast ikka liigutada ka, kuigi inimesi oli väga vähe. Reedese mölluga ei saa üldse võrreldagi. Ilmselt kõik naudivad jõuluvaikust ja rahu.
Jõulud on imelised, jõulutunne on mõnus. Tahaks, et kõik seda tunneksid, mitte ei oleks sellel päeval üksi ja kurvad.

reede, 23. detsember 2016


Jõulutunnet oodates.



Tänasega sai kiire otsa ja nüüd võib pisut tempot alla lasta.
Ausalt öeldes on see  minu puhul päris keeruline, sest mulle ei meeldi  käed rüpes istuda. Tahan alati olla sündmuste keerises  ja nii hea tunne on kui on mida oodata ning siis ennast proovile panna.
Lasteaia jõulupidu oli  armas ja kõik meie nupsikud olid väga tublid ning  julged. Jõulusalmid olid kõigil selgeks õpitud ja näidend läks ka väga kenasti. Usun, et vanemad jäid   rahule, Jõulunäidend  oli väga naljakas ja see oli ka meie esimene suurim  katsetus. Nagu öeldud läks kõik väga hästi ja algus on tehtud.
Kuusk leidis tee meie koju ja  maja ise on kapsalõhnaline. Hoolimata sellest, et väljas sajab vihma, on ikkagi juba see õige tunne sees. Veel natuke ja siis tuleb kogu pere kokku nagu igal aastal.
Esimesed jõulukingitused  on ka käes. Nendest suurimad, mis mulle väga rõõmu teevad on 2 kontserti Lauluväljakul. Esimene Rammstein juunis ja teine loomulikult We love the 90 s.3 päeva pass.
Selle aasta omaga jäin väga rahule ja juba siis mõtlesime, et kindlasti tuleme ka järgmisel aastal. Nüüd pole enam taganemisteed.

Jõulutervitused ja head soovid kõikidele minu sõpradele, kes te mu kunagi siin nii soojalt vastu võtsite ning  olete siiamaani olemas.

Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluuneks oma silmalaud.




Tervitused ka minu uuele sõbrale. Armas, et sa minu pärast nii muretsed. See laul on sulle. Jõulude ajal peaks ikka rõõmus olema. :D

laupäev, 17. detsember 2016



Sünnipäevast ja jõuludest ja muust ka.




Aeg läheb nii ruttu ja aasta lõpp on juba käega katsuda.
Üllatus sai avalikuks ja meie  õpetajatega koos maalitud pilt sai sünnipäeval üle antud.
 Minu meelest tuli päris kena välja kui arvestada seda, et me kõik oleme amatöörid  ja siin on oma kätt proovinud kõik meie maja inimesed.
Igatahes minule väga meeldib ja usun, et ka sünnipäevalapsele jääb kena mälestus.
Sünnipäeval ei saa muidugi ka ilma tordita ja see oli tõesti väga uhke. Minul jäi küll proovimata, sest muid ahvatlusi oli nii palju ja lihtsalt ei mahtunud enam, aga usun, et maitses sama hästi kui välja nägi.













Järgmisena  külastasime  Vanamõisa jõulumaad. Ilm oli küll
natuke vihmane ja teed olid libedad, aga see ei rikkunud meie head tuju.
Esimesena külastasime piimakoda, kus tehti ühispilt ja edasi suundusime meisterdama.
Lapsed tegid vahvad kingikarbid.
Järgmine koht oli sepikoda..
Mulle meeldis väga mehine noorepoolne sepp, kes kohe kõik reeglid paika pani ja lapsed kuulasid teda tõesti ammuli sui, sest tema jutt oli nii huvitav.
Mind pani küll ahhetama kuidas ta paljaste kätega sütt segas ja lastele ütles, et ärge te seda kodus küll järgi proovige. Kaasa saime  õnnenaela, mida ka üks meie rühma poiss valmis taguda aitas.

 Edasi läksime tallihaldja juurde, kes meile loomadest rääkis.
Väga naljakad olid ühes aias elavad väike poni ja eesel.
Poni oli eeslist poole väiksem, aga kogu aeg kiusas endast suuremat. Ronis talle selga ja naksas teda turjast ja jalgadest. Eeslil oli ikka kõvasti kannatust,  et seda kõike taluda, aga lõpuks sai ka tema mõõt täis. Äsas ponile tagajalgadega. Poni pidas natuke aega vahet ja kõik algas otsast peale.
Lumepuudusel jäi saanisõit ära, aga lapsi sõidutas jõulurong.








Muinasjutujaamas ootas meid Lumivalgeke, kes lastele enda elust rääkis ja sellest  kuidas ta põialpoiste  juurde jõudis.
Jõuluvana juures laulsime ja kuulasime luuletusi. Jõuluvana pakkus kommi ning piparkooke.
Kõige lõpuks vaatasime jõuluetendust kassikesest, keda pidime aitama luuletuse õppimisel.
Lastele pakuti kosutuseks sooja kakaod.
Kaasa saime veel kingipakid.

Väga vahva üritus. Sinna 3 tunni sisse mahtus üllatavalt palju ja lapsed jäid kõik väga rahule. Meie muidugi ka.


 Eile külastasime raamatakogu. Walt Disneyl oli just hiljuti sünni-ja surmaaastapäev. (5 dets. 1901-15 dets. 1966) . Ta oli populaarne šõumees, USA filmirežisõõr,-produtsent, multifilmide looja ning heategija. Ta on loonud ka lõbustusparke ning tema nimel on võidetud Oscarite arvu(26) kui ka Oscarite nomineerimise kordade (59) rekord. Ta on  pälvinud 7 Emmy auhinda. Igatahes väga tubli  saavutus.
Vaatasime multifime, mis muist olid nii vanad, et lapsed polnud neid  näinudki, aga selle eest oli palju äratundmisrõõmu meil.
Lasteaeda tagasi jõudes oli meie jõulunäidendi peaproov.
Esmaspäeval on rühma jõulupidu ja kui sellega ka ühele poole saab, siis võib juba natuke rahulikumalt hingata ja pisut hinge tõmmata. Mulle muidugi meeldib, et päevad on põnevad ja täis ootusi ning  üllatusi.
Just nagu minu lumememm jõulunäidendis ültleb, et jõulud on ju imede aeg ja siis juhtub kõike.
Ja nüüd Läänemaale, aga sellest juba edaspidi.
PS. Natuke naiselikku edevust ka, sest mis naine ma muidu olen. :D  Meie käimisi  kajastas ka Nõmme sõnumid ja Õpetajate leht, kuhu minagi pildile sattusin.



laupäev, 10. detsember 2016


 Üks ütlemata mõnus päev.



Tänane hommik viis meid Türi valda Järvamaale. Sõitsime Wile Alpaca Farmi.

1, 5 tundi sõitu ja kohal me olimegi.
Meile oli juba teeotsa vastu tuldud ja oli näha, et olime siin oodatud.
Kõigepealt käisime päkapikkude töötoad läbi, kus  küpsetasime piparkooke, õppisime villa kraasima ja ketrama.
Kõige naljakam oli ennast luuletuse lugemisel proovile panna, mis jäädvustati ka videona.
Paari päeva jooksul lubati kõik kokku monteerida ja meilile saata.
Ja siis jõudis kätte armas kohtumine alpacadega.
Nii pehmed, armsad, uudishimulikud. Meid lubati neid peo pealt toita ja nad sõid tõesti väga ettevaatlikult. Üks oli eriti ahnepätas ja püüdis kogu aeg teised kõrvale lükata ning  kõik ise endale saada. Kõigile olid  nimed pandud ja nad reageerisid ka nendele.
Personal oli väga lahke.Igal sammul oli näha, et nad armastavad oma loomi väga ja kindlasti on selle nimel palju tööd tehtud.
Kohapeal müüdi ka lõnga ja käsitootooteid.






 Sööma sõitsime Paidesse  Nii ja naa pubisse.
Praad oli väga suur ja maitsev. Kõik muu muidugi ka ja hinnad väga soodsad.




neljapäev, 8. detsember 2016



Oma hirmudest võiks ükskord üle saada.



Hirmul on igaühe jaoks erinev tähendus ja see kuidas seda väljendatakse on samuti erinev. Mõni kardab kõige rohkem füüsilist valu, teine jälle psühholoogilisi pingeid. Mõni tunneb hirmu ka siis kui tegelikku ohtu polegi ja see hirm paneb teda imelikult käituma ja tegutsema. Näiteks kujutama ette igasuguseid olematuid asju ja siis seda teistega jagama. See on aga tema tõde ja arusaam ning seda ei tohiks  talle ka pahaks panna, sest ilmselt rohkemaks ta polegi suuteline. Kahju on muidugi sellest, et tänu sellele jääb tal osa oma elust elamata, sest kui ta kujutab ette olematuid asju, muretseb asjade pärast mida tegelikult polegi, siis ilmselt ei suuda ta ka tänu sellele elada täiel rinnal.  Tema foobiad mürgitavad ta enda elu. Loomulikult peab  olema  ka keegi, kes on selles süüdi  ja keda selles süüdistada, et tema elu ei lähe just nii nagu ta tahab ja loodab. Parim rohi hirmu vastu on ikkagi iseenda armastamine  ja täita oma päevad kõigest hoolimata positiivsusega.
Hirm on täiesti loomulik  kuid see ei tohiks kuidagi segada igapäevast elu. Järelikult tulekski õppida kas sellega elama või siis teha kannapööre ja mitte süüdistada teisi. 
Nagu mu isa armastas alati  öelda:"Ära ela ise oma elu raskeks." 
Mina olen püüdnud oma isa nõuandeid meeles pidada.

teisipäev, 6. detsember 2016


Sokiteraapia.

Minu kolmas hobi on kudumine.
Arvan, et aasta jooksul koon  valmis vähemalt 100 paari sokke ja kindaid. Võib-olla isegi rohkem, sest arvet pean ainult nende üle, mis Haapsalu käsitööpoodi müügile lähevad. Suurema osa kingin ära või annetan kuskile.
Vahel on  küll selline tunne, et väikeses Haapsalu linnakeses kannavad  pooled minu kootud esemeid sest olen  sinna saatnud juba päris palju aastaid.
Millegipärast ostetakse sokke kõige rohkem just septembris, kuigi võiks arvata, et detsember on jõulukuu ja siis läheks kõige rohkem vaja.






esmaspäev, 5. detsember 2016



Armastusega detsembrist.


Üks aastaring hakkab jälle täis  saama ja käes on viimane selle aasta kuu.
Nii tormilist  detsembrit ei mäletagi. Üks üritus ajab teist taga, aga kõik on just sellised rõõmsad ja positiivsed  mida ootad rõõmuga ja kui läbi saab, siis on isegi pisut kahju, et nii ruttu kätte jõudis.
Üldiselt võin terve selle aastaga väga rahule jääda. Palju sai käidud teatris, kontserditel, vabaõhu üritustel ja rekordarv kinos. Natuke sai ka reisitud ja uusi paiku avastatud.
Kõik huvipakkuvad filmid said vaadatud ja enamus oli ka vaatamist väärt.

Teatrietendustest esikohal oma meeldivuse poolest  on endiselt  muusikalid.
Käisime vaatamas "Viiuldaja katusel", "Tsirkuseprintsess",  "Minu veetlev leedi" ja balletti "Pähklipureja".
Draamateatri etenduses "Onu Aare" olin pisut pettunud. Selle külastuse puhul parim  osa oli ilmselt puhvet, kus vaheajal nautisime šokolaadikooki ja  kohvi.
"Rahauputus" selle eest kompenseeris kõik.
Augustis käisime Lauluväljakul We love The 90s kuulamas ja vaatamas.
See oli väga äge kontsert ja 10 tundi möödus nagu linnulennul.
 Järgmisel aastal läheme kindlasti uuesti.
Isikliku elu poole pealt on endiselt kõik hästi  ning nuriseda ei saaks mitte millegi üle.
Mu elus on kõik just nii nagu mulle meeldib ja midagi  muuta  või rohkem tahta oleks juba liiast.
Sportliku poole pealt olen  rattasõiduga umbes samas seisus kui eelmisel aastal, aga nüüd jagunevad mu km kahe ratta vahel. Uuega olen isegi rohkem sõitnud kuigi mõlemad on väga head, kiired ja kerged rattad.
Ujulas käin endiselt 3 korda nädalas ja sellest on saanud minu üks suurimaid nõrkusi. Loomulikult omab suurt tähtsust ka see, et meie treener on väga naerusuine ja päikeseline inimene, kes alati oma positiivsusega meid võlub ja innustab.

Tänu "staarblogijatele"  olen saanud endale mõned uued sõbrad  ja   armast tagasisidet. Loomulikult paber kannatab kõike, aga  kui palju seal tõde on, see on iseküsimus. Igatahes on hea teada, et mul on palju mõttekaaslasi, kes mõtlevad minuga sarnaselt  ja, et  ilmas  on  inimesi, kellele paljud asjad ka korda lähevad ning südames on.
Kahjuks  on ka selliseid inimesi, keda ma siiamaani ei mõista ja kellest aru ei saa. Üks näide on tundmatu juuksur Pelgulinnast, keda jälitvad juba pikemat aega mingid imelikud paranoaid ja ta püüab oma hirme ja kahtlusi teiste peal välja elada. Ma pole ainult aru saanud, millist rahuldust see talle pakub või mida ta sellega saavutada tahab. Me mõlemad kõnnime nii erinevates  maailmades ja suhtleme erinevate inimestega.
Tööl läheb kenasti ja  ma tean ka seda, et mind ümbritsevad toredad ja osavõtlikud töökaaslased, kellega koos võiksin  kasvõi luurele minna ja hätta ei jääks. Alati rõõmsad ja positiivsed
Eile oli kahjuks meie lemmikrestoran reserveeritud ja kohvi läksime jooma hoopis teise kohta. Kohv oli muidugi sama aromaatne ja väga maitsev oli ka  spinati-kitsejuustu pirukas  aga ikkagi midagi jäi  puudu. Õnneks kompenseerisid selle mu selle nädala roosid,