Laupäev, 30. detsember 2017


Päikselisel Läänemaal.
.
Täna säras taevas päike ja saialilled olid ka lõpuks oma õied lahti löönud nii, et enam päris hästi ei saagi aru mis aastaaeg on.

Kohe, kohe hakkab üks aasta jälle otsa  saama ja algab uus. 

Kindlasti veel parem ja suuremate õnnestumistega.
Ma olen rahul ja õnnelik inimene. 

Meenutan möödunut ning tõden, et seda sõnadesse panna on peaaegu ilmvõimatu. 
Mõtteid on palju, mida tahaks jagada, aga neid tundeid kirja panna on  raske.

Tänane päev viis tagasi Läänemaale lapsepõlve radadele ja nii palju oli, mis hingele pai tegi ning mida oli  hea meenutada. Oli ka seda, mis haiget tegi.

Kahjuks on külast väga vähe alles jäänud. Talud on aastakümneid tühjana seisnud ja enamus on juba kokkuvarisemise äärel. 

Ema sünnikodu, kus ma olen kõik oma lapsepõlve suved ja koolivaheajad veetnud on  ikka veel alles ning  heas korras.
Ja muidugi Mamma-see kullakallis inimene, kelle sarnast on maailmas ainult üks.

Käisime ka vanemate haual ja panime küünla.
Kunagisest uhkest kirikust on varisemisohtlikud varemed saanud.
Tegelikult väga kahju, aga eks selliseid kirikuid on teisigi, mis lihtsalt oma kustumise aega ootavad.
Olen siin kirikus kunagi isegi kella löönud ja just see trepp viiski üles kellatorni.

Ma usun, et kõike tuleb teha õigel ajal. Arvame, et aega on, aga vahel lihtsalt libiseb see õige hetk käest ja tagntjärele kahetsemisest pole enam mingit kasu.
Just. Täna oli ilus päev ja hinges on rahu.Mis see rahu aga on, selle peab iga inimene ise ära tundma, sest rahu toovad meile erinevad asjad.




Reede, 29. detsember 2017


Puhkuse kolmas päev.

Praegu on küll selline tunne nagu oleksin juba ilmatu aeg kodus olnud, kuigi iga päev on mul mõni üritus või käib keegi külas.
Hommik algas nagu ikka ujulaga.
Nii palju rahvast pole ma tükil ajal näinud. Küllap kõik arvasid, et vana-aasta viimasel päeval tuleb jälle suur söömine ja selleks on vaja ennast enne sportlikku vormi  viia.
Õnneks selleks ajaks kui ma sauna jõudsin, oli enamik juba läinud ja ma sain rahus uhkes üksinduses leili visata.
Eks selle leiliga ongi nii palju keegi kannatab. Mina olen suur leiliviskaja, aga ega minuga keegi väga koos sauna ei kipu.
Ujulast koju jõudes panin kohe pirukad ahju, sest minu juures pidi toimuma staarblogijate kokkutulek.
Nagu Bianka ütles, et vana-aasta toimetusi ei tohi uude aastasse jätta, siis tänu temale on mul nüüd 2 kotitäit jälle villast lõnga, mis vardaid ootavad. Selle üle on mul küll ääretult hea meel. Samas tuli mul ka meelde, et naabrimehelt suvel laenatud kargud seisavad ikka veel garderobis kasutult ja  tuleb samuti veel vana-aasta sees ära viia.
Rääkisime vanadest blogiaegadest ja meenutasime kui lõbus meil aastaid tagasi oli kui arutelud kestsid poole ööni. Need ajad on ilmselt alatiseks möödas ja ei kordu enam kunagi. Hea sõnaga meenutada võib aga ikka.
Arutasime ka isand Konna tulevased  raamatud läbi ja loodame, et ka sellel  korral saame autogrammiga eksenplaarid. See, et Konna ennast kohal ei olnud, ei seganud meid üldse. Pirukaid jäigi rohkem, aga muidugi mõtlesime ka saabuva rannahooaja peale ja suur hulk jäi veel alles.
Ongi hea õhtul meest rõõmustada, et näe kõik on Sulle. Olgu tal ka hea päev. Ta on selle kuhjaga ära teeninud.

Neljapäev, 28. detsember 2017


Eile on täna.

Tuuleveskitega võitlemine ei vii kuhugi. 
Tarkpead võivad ju laulda, aga nende viis jääb alati valeks. 
Las see uhkus vigiseb natuke nurgas, aga ega ta kaua aega seda teha ei suuda.
Ma ei usu, et kõike saab alati lappida. Elu pole lapitekk vaid hoopis midagi enamat.
Kõik kordub. Uuesti ja uuesti.


Taevas sosistab üks täht, et ta teab kõiki vastuseid.




Kolmapäev, 27. detsember 2017


Puhkus.

Tulen just ujulast.
Mõnus.
Isegi päike pistab aeg-ajalt nina pilve tagant välja.
Kell on alles vähe ja terve päev on veel ees.
Täna on puhkuse esimene päev.

Ärkan hommikul koos Sinuga ja ei taha mitte mingi hinna eest seda meie hommikust kohvijoomise rituaali vahele jätta. Mis sest, et ma võiksin veel mitu tundi magada, aga selle tunde eest võiks anda pool kuningriiki.
Kui ma kööki jõuan, oled sa jõudnud juba pliidi alla tule teha ja halud praksuvad mõnusalt.
Hommikune kohviaroom....seda  on terve köök täis.
Kerin oma jalad mõnusalt enda alla toolile krõnksu ja katan hommikumantli siiluga.
Vaatan kuidas sa toimetad. Ega sa ei räägigi veel midagi, sest sa alles ärkad ja sinu liigutused on rutiinsed, aga ma armastan neid.

Mulle meeldib  jälgida kuidas Sa  iga minutiga saad virgemaks ja asjalikumaks.
Mina ei taha veel seda vaikust rikkuda.
Lihtsalt olla.
Alati polegi sõnu vaja.
On mõnus ja hea.

Jõulud olid vahvad koos laste ja nende peredega.
Külalisi käis teisigi ja nüüd on jälle vaikne ning  rahulik aeg kuni nädala lõpuni.
Meie pere traditsioone ei taha mitte keegi muuta ja mul on hea meel, et selle on omaks võtnud ka mu miniad ja väimehed.

Igapäevases elus on tihti nii kiire, et ei jõua kõike märgata. Jõulu ajal ongi hea koos lähedastega olla ja neile ka rohkem tähelepanu pöörata.
Saab   aja maha võtta ja näha asju mis igapäeva rutiinis jäävad märkamata.
Piisab naeratusest kellegi näol või päikesekiirest, mis paitab põske ja sa tunned, et oled õnnelik.
Vahel tuleb kõik nii lihtsalt.





Elu on ime ja igat päeva tuleb nautida ning  kasutada, sest see on kingitus, mida kõigile pole antud.

Pole mingit kahtlust.
Kevad on lähedal.

Laupäev, 23. detsember 2017


Jõulud.

Teate mu armsad-mul on jõulupuhkus.
Mitte, et mulle ei meeldiks tööl käia, aga vahepeal on hea jälle aeg pisut maha võtta ja koduste toimetustega tegeleda. Seda enam, et igaks päevaks  on mingi üritus või tegevus plaanitud.
Meie jõulupidu oli muidugi vahva ja armas.
Väikesed 2-3 aastased olid nii püüdlikud ja kohusetundlikud.
Kõik tantsud ja laulud tuli ära tantsida ja laulda. Mis sest, et vahepeal sai juba muusika otsa, aga kõik õpitud liigutused tuli ju ära teha. Seda oli väga armas vaadata ja kindlasti jääb see pidu veel kauaks südamesse.
Täna siis õhtu koos perega ja kindlasti on see väga tore hoolimata sellest, et väljas puhub nii kõva tuul, et mu jõulutuled kiiguvad tulede vilkudes tuulega kaasa.

Kolmapäev, 20. detsember 2017


On päkapikuaeg.


Nii kerge on hädaldada iga pisiasja üle, aga  me ei saa ka siin elus kõike muuta. 
Palju lihtsam on ise midagi ära teha.
Rõõmustame ja jagame seda rõõmu teistega. 
Meie ümber on liigagi palju kurbust, aga seda kurbust saab leevendada märkamisega.
Uus saatesari  "Inglite aeg" pani mõtlema. 

Jõulud on üllatuste ja imede aeg ja kõike võib juhtuda.
Mõtlen, et minul on elus ikka väga vedanud. Mu lapsed on terved, mu lapselapsed on terved. Mul on armas kokkuhoidev pere ja hooliv elukaaslane.

Ei kujutaks küll ette, et seal tunneli lõpus poleks seda valguskiirt. Lootus sureb alati küll viimasena, aga jah....
Tegelikult aasta viimastel päevadel võiks ikkagi positiivseid mõtteid mõelda.

Minu aasta oli ka küllaltki eriline, aga ma ei saa ka öelda, et vaatamata sellele, et ma olin pool aastat aktiivsest elust eemal oleks see olnud ainult masendav ja kurb. 
Nüüd tagantjärgi leian sealt palju õpetlikku ja naljakat.
Esimene kuu tööl on juba seljataga ja olen seda aega väga nautinud. 

Vahva oli ka meie jõulupidu Metsanurmes vanas talumajas, kus saime palju huvitavat näha ja kuulda.
Öösel pikale matkarajale küll ei läinud, aga kindlasti külastame seda kohta veel ja siis kõnnime ka kõik rajad läbi.

Jõulukuusk on ehitud. Nagu ikka tulevad lapsed peredega ka sellel aastal kõik koju jõuluõhtut veetma ja nüüd on meid juba 13.

Soovin kõigile jõulurahu südamesse. 
Et keegi ei peaks selle päeval üksi olema.
Et süda elaks ja rõõm oleks teie hinges.

Imede aega teile kullakallid selles imelises inimeseks olemises.







Pühapäev, 10. detsember 2017


Jõuluturul.



Jõuluootuses  tahaks midagi öist ja salapärast. Midagi nii  ilusat, mis kriibiks isegi hinge ja teeks olemise  nostalgiliseks.
Kohustuslik kuuse all käimine sai nüüd tehtud.

Ootasime küll lund, et siis minna, aga lumega on lood keerulised.
Juba teist nädalat on Nõmmel olnud esmaspäevast reedeni kena lumine talveilm ja laupäeval sajab paduvihma.
Esmaspäeval tuleb maha uus lumi, mis kestab jälle reedeni.
Eile oli vähemalt karge ja otsustasime siiski uudistama minna.



Selle aasta kuusk on tõesti kena ja tulukesed ning jõulukaunistused annavad selle päris õige tunde.
Kaup on majakestes küll väga sarnane ja ühetaoline, aga ega me ostma ei läinudki. Tahtsime lihtsalt seda õiget meeleolu tunda.

Pärast läksime muidugi jälle minu lemmikusse Karja keldrisse sööma.
Mulle meeldib see maalähedase interjööriga pubi.
Hinnad on väga taskukohased ja teenindus kiire. Toidud on pealegi maitsvad. Enne mu rattaõnnetust käisime siin päris tihti söömas. Nüüd polnud üle poole aasta käinud ja teenindaja küsis kohe kas ma olen pikalt puhkusel olnud, et näen nii jumekas välja.

Sellel aastal võtan kõike rahulikult.
Järgmisel nädalal siis juba uued jõuluüritused ja nii see aasta hakkabki otsa saama.

Olge siis tublid ja kõike ilusat teile.











Reede, 8. detsember 2017


Jõuluootuses.

Saan väga hästi aru Pipi Pikksukast, kes tahtis ainult sellepärast kooli minna, et muidu tal polegi kunagi koolivaheaega.
Olles pool aastat kodus, olid mu päevad alati sellised nagu ma nad ise kujundasin.
Tegin just nii palju kui sain, jaksasin, tahtsin ja viitsisin. Minu jaoks polnud tähtsust kas on töö-või puhkepäev. Ainuke vahe oli selles, et puhkepäevadel oli mees kodus ja siis tegime midagi koos.

Uskumatu kuidas aeg  lendab.
 Ootad kevadet, suve, puhkust ja siis tuleb su elus midagi sellist, mida ei oskakski ette kujutada. 
Nüüd tagantjärele ajab kõik naerma ja mõtled ainult kui leidlik üks inimene hädaolukorras olla võib. Midagi ei jäänud ju tegemata mida tahtsin, aga see kuidas ma seda tegin ja mille peale  inimene tulla võib on uskumatu.
Selge see, et kui sul on tore ja hea olla, siis aeg lendabki kiiremini.
Nüüd esimesed 3 nädalat tööl olles on küll selline tunne, et olingi kodus ainult ühe nädalavahetuse. Uuesti rutiini sulanduda oli nii lihtne ja kerge. Kõige tähtsam on muidugi nüüd see, et mul on minu nädalavahetused.
Kõigele sellele on  kaasa aidanud meie pisikesed 2-3 aastased mudilased. 
Nad pole minult kordagi küsinud, kes ma selline  olen ja kust ma  siia tulin? Nad võtsid mind esimesest päevast alates omaks ja võitsid minu südame. Kuidas saakski olla teisiti? Väikesed armsad naerupallid, kes oskavad olla vahel ka pisut üleannetud, aga samas on väga siirad ja armsad.
Muidugi jõudsin ma tööle õigeks ajaks, sest päkapikud piiluvad juba ja kuidas ma saaksin siis seda traditsiooni rikkuda.