Puhkus.

Tulen just ujulast.
Mõnus.
Isegi päike pistab aeg-ajalt nina pilve tagant välja.
Kell on alles vähe ja terve päev on veel ees.
Täna on puhkuse esimene päev.

Ärkan hommikul koos Sinuga ja ei taha mitte mingi hinna eest seda meie hommikust kohvijoomise rituaali vahele jätta. Mis sest, et ma võiksin veel mitu tundi magada, aga selle tunde eest võiks anda pool kuningriiki.
Kui ma kööki jõuan, oled sa jõudnud juba pliidi alla tule teha ja halud praksuvad mõnusalt.
Hommikune kohviaroom....seda  on terve köök täis.
Kerin oma jalad mõnusalt enda alla toolile krõnksu ja katan hommikumantli siiluga.
Vaatan kuidas sa toimetad. Ega sa ei räägigi veel midagi, sest sa alles ärkad ja sinu liigutused on rutiinsed, aga ma armastan neid.

Mulle meeldib  jälgida kuidas Sa  iga minutiga saad virgemaks ja asjalikumaks.
Mina ei taha veel seda vaikust rikkuda.
Lihtsalt olla.
Alati polegi sõnu vaja.
On mõnus ja hea.

Jõulud olid vahvad koos laste ja nende peredega.
Külalisi käis teisigi ja nüüd on jälle vaikne ning  rahulik aeg kuni nädala lõpuni.
Meie pere traditsioone ei taha mitte keegi muuta ja mul on hea meel, et selle on omaks võtnud ka mu miniad ja väimehed.

Igapäevases elus on tihti nii kiire, et ei jõua kõike märgata. Jõulu ajal ongi hea koos lähedastega olla ja neile ka rohkem tähelepanu pöörata.
Saab   aja maha võtta ja näha asju mis igapäeva rutiinis jäävad märkamata.
Piisab naeratusest kellegi näol või päikesekiirest, mis paitab põske ja sa tunned, et oled õnnelik.
Vahel tuleb kõik nii lihtsalt.

Elu on ime ja igat päeva tuleb nautida ning  kasutada, sest see on kingitus, mida kõigile pole antud.

Pole mingit kahtlust.
Kevad on lähedal.