Jõuluootuses.

Saan väga hästi aru Pipi Pikksukast, kes tahtis ainult sellepärast kooli minna, et muidu tal polegi kunagi koolivaheaega.
Olles pool aastat kodus, olid mu päevad alati sellised nagu ma nad ise kujundasin.
Tegin just nii palju kui sain, jaksasin, tahtsin ja viitsisin. Minu jaoks polnud tähtsust kas on töö-või puhkepäev. Ainuke vahe oli selles, et puhkepäevadel oli mees kodus ja siis tegime midagi koos.

Uskumatu kuidas aeg  lendab.
 Ootad kevadet, suve, puhkust ja siis tuleb su elus midagi sellist, mida ei oskakski ette kujutada. 
Nüüd tagantjärele ajab kõik naerma ja mõtled ainult kui leidlik üks inimene hädaolukorras olla võib. Midagi ei jäänud ju tegemata mida tahtsin, aga see kuidas ma seda tegin ja mille peale  inimene tulla võib on uskumatu.
Selge see, et kui sul on tore ja hea olla, siis aeg lendabki kiiremini.
Nüüd esimesed 3 nädalat tööl olles on küll selline tunne, et olingi kodus ainult ühe nädalavahetuse. Uuesti rutiini sulanduda oli nii lihtne ja kerge. Kõige tähtsam on muidugi nüüd see, et mul on minu nädalavahetused.
Kõigele sellele on  kaasa aidanud meie pisikesed 2-3 aastased mudilased. 
Nad pole minult kordagi küsinud, kes ma selline  olen ja kust ma  siia tulin? Nad võtsid mind esimesest päevast alates omaks ja võitsid minu südame. Kuidas saakski olla teisiti? Väikesed armsad naerupallid, kes oskavad olla vahel ka pisut üleannetud, aga samas on väga siirad ja armsad.
Muidugi jõudsin ma tööle õigeks ajaks, sest päkapikud piiluvad juba ja kuidas ma saaksin siis seda traditsiooni rikkuda.