Neljapäev, 16. november 2017


Tagasi tööle.


Esimene proovipäev tööl tehtud ja pean ütlema, et polnudki nii hull nagu kartsin.
Täitsa ellu jäin ja jaksu oli isegi jala koju jalutada.
Töökaaslased on endiselt väga armsad ja mind võeti kallistustega vastu.
Lastest ma ei räägigi.
Uued väikesed leidsid kohe koha minu südames ja isegi imestan kuidas ma olen suutnud nii kaua lasteaiast eemal olla.
Meie pisikesed on kõik väga tublid ja hakkajad.
Selline tunne oli küll, et ma poleks nagu vahepeal ära olnudki. Kõik oli jälle nii tuttav ja kodune.
Paarilisega saime jälle kõvasti naerda, sest meie mõtted  on nii sarnased, et vahepeal räägime lausa kooris samu lauseid.

Arsti käest sain  analüüside vastused ja nii hea pole mu veri enam aastaid olnud. Kõik näitajad on normis. Võib-olla hemoglobiin oleks võinud pisut kõrgem olla, aga minu puhul oli seegi väga hea.
Ultraheli näitas, et kõik veenid ja veresooned toimivad ning võin vabalt soovi korral tööle minna.
Olen arvanud, et kodus on nii hea olla, et ma väga ei kiirustakski veel tööle minekuga, aga  peale eilset mõtlen hoopis teistmoodi. Selline ootusärevus on hinges ja tahtmine jälle tegutsema hakata.
Ma ei saa ju neid väikeseid  armsaid nöbininasid  enam pikalt ootama jätta. Lubasin eile, et varsti kohtume jälle ja siis jään juba kauemaks.


2 kommentaari:

  1. Hea et said oma luud kondid "terveks tooreks " ja nüüd jälle tööle ja oma pisikeste juurde kes sind igatsevad ..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega ma veel päris terve pole,aga laste juures läheb ka lonkamine meelest ära. Õhtul kui maha istun, siis tuleb alles meelde. :D

      Kustuta