Aasta viimasel päeval.

Tulin just ujulast ja nüüd on nii hea kerge tunne. Paar tunnikest  iseendaga ja iseendale oli nii värskendav, lõõgastav ning  imeline.  

"Ole siis tubli."ütles mulle eile koju minnes mu rühma viimane 3. aastane.
Ajas ikka naerma küll nii väikesest  suust sellist õpetust kuuldes. 
Terane poiss ja pole suu peale kukkunud. Vahel kui püüan teda pisut manitseda, siis vastab mulle, et ma olen veel liiga väike, et selliseid asju kuulata.

Olen ma siis tubli? Sellest ei tea ma midagi, aga kui ma oma pisikest peret vaatan, siis mõtlen, et ma olen ikka õnnelik inimene. Mu kõrval on nii palju noori inimesi, kes on oma eluga rahul, rõõmsad ja edukad. Ühele emale polegi rohkem  vaja kui ta teab, et ta lastel läheb hästi. Ma tean, et igaks asjaks on oma aeg ja iga asi, mis peab minema, see ka läheb just nii.



Selleks aastaks sai läbi meie mõisade tuur. Uuel aastal jälle uue hooga. Alustame juba 11 jaanuaril.
Viimased olid Palmse ja Saka.
Palmse mõis oli kena . Oli palju mida vaadata.
Vahvad metsarajad, suured kivid, tiigid  ja paviljonid.


Saka mõis paelus oma renessanssarhitektuurilise härrastemaja ja hoolikalt renoveeritud pargiga. 
Üheski mõisas pole enne meile kahele eraldi nii põhjalikku ekskursiooni tehtud. 
Lahke baarineiu oli kursis ajalooga ja oskas vastata meie kõikidele küsimustele. Sügav kummardus talle, et ta leidis meie jaoks aega.

 

 

Vaatasime üle ka Aa mõisa. Loodan, et see mõis tehakse  kunagi korda ja meil avaneb võimalus ka seal ööbida. Praegu  oli ta päris räämas, aga loodame, et uus omanik võtab varsti midagi ette.

Usun, et õige valik oli ka Siimu asemel ühele pisikesele leidlapsele  kodu andmine. Tegelikult läksin ma hoopis Sakku oma lemmikuid hobuseid vaatama, aga tagasi tulime  pisikese kassilapsega. 
Missys on nii palju samu iseloomujooni, mis Siimus  ja vahel on selline tunne, et   Siim elab meil edasi, aga on ainult natuke teistsuguse välimusega. Uskumatult palju rõõmu võib üks pisikene kassipreili igasse päeva tuua. Meie vanur Dusja    vaatab teda  põlastusväärse pilguga ja mõtleb, et juba jälle  mingisugune olevus on toodud tema kodurahu rikkuma. 



Ja mida siis soovida aasta viimasel päeval?
Loota, et homme on veel parem päev. 
Kallistada rohkem, sest lähedus on hea.
Unistada, sest unistused on täitmiseks.
Viivuks veel seisatada selle aasta lävepakul ja uskuda, et kõik, mis uuel  aastal meie juurde tuleb on parim.