neljapäev, 13. september 2012

Täna siis sedamoodi.

Kogu alumine korrus haiseb vastikult kala järele. Ega mul kala enda vastu polegi midagi, aga kui ta hais sellisel moel minu koju jõuab, siis on küll ebameeldiv.
Tänasega sai siis see hullumeelne nädal läbi, et saadad hommikul puhta lapse kooli, aga keda koju oodata, ei teagi.
Esimesel päeval tuli vurrudega vöödiline. See oli isegi natuke armas ja naljakas. Kolmandal päeval midagi Shreki ja marsimehikese vahepealset. Andis alles nühkida seda õlivärvi näo pealt maha. Isegi keemiaõpetaja antud piiritus ei lahustanud. Arvasin, et peangi nüüd sellise lapsega leppima, aga kuuma dušši all ligunemine ja lõpuks lisaks veel näopuhastuspiim taastasid esialgse näovärvi. Täna siis see nädalanael, kui koju tuli retsitud, tainaste juuste,  kalarapete ning tooreste munadega miksitud laps.
Tema seiklusi kuulates mõtlesin küll, et see on mingi ulmejutu järjekordne osa.
Kõigepealt oli neile vanad kaltsuka riided selga topitud, et nad piisavalt tobedad välja näeksid. Seejärel kamandati õue rivisse, kus toimus hommikuvõimlemine. Edasi läks joostes marss kooliaiast välja metsa poole. Rivi  ees sõitis üks auto ja lõpus teine. Esimese auto pagasnikust anti  läbi ruupori  käsklusi. Jooks käis laulu saatel "Oleme kõik lollid rebased". Kujutan ette millist vaatepilti kummaline seltskond pakkus.
Metsa jõudes olid uued katsumused. Näiteks tuli limbo saatel veriste kalapeadega ehitud kepi alt läbi tantsida või siis silmad kinni kilega kaetud liumäest alla sõita, kus maandusid jalgupidi õli, kalarapete, toidujäätmete ja küüslauguga maitsestatud veelompi. Kogu rada ise oli ka õliga üle valatud, et oleks libedam minna. Eriti rõve oli minu meelest ketšupiga maitsestatud tampoonid, mida tuli lakkuda. Et kõik näost kenad välja näeksid, siis selleks oli 2 anumat. Esimeses oli kleepuv morss, mille põhjast tuli üles leida 1 kummikomm ja siis oma kleepuv nägu pista teise anumasse ja kõvasti puhuda. Seal oli loomulikult jahu. Võite siis ette kujutada milline mu laps välja nägi ja mitte ainult tema. Lõpuks siis vanne, kus kõik lubasid korralikult sõna kuulata, ennast hästi üleval pidada ja ainult viitele õppida. Tuju on tal  hea, ise  veel õhinas  ja pesumasin teeb juba teist ringi. Kassi nägu oli nii naljakas, kui ta avastas, et üks pereliikmetest lõhnab kuidagi teisiti ja ilmselt päris isuäratavalt.
Õnneks on ta mu viimane  koolilaps. Aktusel tuletas tütre õpetaja, kes on ka mu teisi lapsi õpetanud, et me olime esimesel koolipäeval talle lubanud, et ausõna see on viimane laps.Ilmselt me siis ei valetanudki. :D

esmaspäev, 10. september 2012

Midagi minule.

Iga korraga vaimustun  oma uuest tantsutrennist aina enam ja enam.. Muidugi on suur mõjuvõim ka meie elurõõmsal,  positiivsel ja energilisel õpetajal. Tund aega kaob nagu lennates ja terve see aeg tunnen ennast kerge ja graatsilisena  hoolimata sellest, et tempo on kõva, higi voolab ojadena ja vahel on selline tunne, et pead olema sajajalgne, et kõiki neid samme teha jõuda. Jalgade töö on nii kiire ja sammud küllaltki keerulised, aga just see teebki asja huvitavaks. Midagi hoopis teistsugust kui ma harjunud olen tegema. Kõik on nii hästi läbi mõeldud ja paika pandud, et midagi enamat oleks raske soovida.
Nüüd õhtul kodus teed  nautides tunnen, kuidas jalad surisevad ja nii hea ja mõnus on olla. Loomulikult ei jäänud ka minu rattaretk vahele:D

pühapäev, 9. september 2012

Kus pole puudus tahtest, seal pole puudust ka võimalustest.

Täna täitus  mul jalgrattaga sõites 3000 km ja selle puhul võib natuke rämpstoitu ka süüa.Olin  nii laisk, et ostsin valmis pitsad. Tuunikala oma polnud ma varem söönudki. Natukene siiski tuunisin ja täiendasin, aga lõppkokkuvõttes sai väga hea.Siiamaani olin alati kõik ise teinud, aga vahel võib natuke lihtsamalt ka teha.

Et oma edevust veelgi rõhutada, läksin lisaks kõigele Reet Kriegeri tantsutrenni. Reet naeris, et tal pole nii vahvat seenioride rühma veel olnudki. Esimene trenn sissejuhatus, teine juba tõsisem ja peale kolmandat siis Lohusallu esinema. Oi saab nalja. Mulle igatahes väga meeldib. Ei kujuta ettegi kuidas ma siiamaani ilma selleta hakkama sain. Pean ju talveks ette mõtlema. Varsti lumi maas ja jalgrattaga kihutamised jäävad harvemaks.
Ja minge kõik seenele. Ma käisin eile 2 korda ja lõpuks polnud enam kuskile korjata. Talvevarud paari tunniga olemas.

teisipäev, 4. september 2012

Tõde pole kunagi lihtne.

Täna lõuna ajal oma telefonile vastates kuulsin seal reibast ja optimistlikku häält.
"Tere, mina olen Toomas"
Esimese ehmatusega mõtlesin, et missugune Toomas? Kas ma peaksin teda tundma?
Kui aga hääl küsis kas mul on paar minutit aega, sain kohe aru, et tegemist on järjekordse kaubapakkujaga. Kuna lapsed olid muusikatunnis, siis otsustasin ära kuulata, mida  on Toomasel mulle siis seekord pakkuda.
Esimene küsimus oli kohe kuidas ma oma organismi turgutan ja saabuvale talvele vastu lähen?
Teatasin, et ma ei tee selleks mitte midagi, sest ma ei vaja seda. Olen niigi täiesti terve.
Toomas küsis kohe vastu, et kas mind siis ei kimbutagi kõrge vererõhk, kolesterool ja liigesehädad. Nüüd oli minu kord talle reipa häälega teadustada, et mu vererõhk jääb alla 100, mu kolesterool oli paar nädalat tagasi 4 -seega kõige paremas korras ja mul pole ühtegi liigesehäda sellest hoolimata, et sõidan igal õhtul jalgrattaga umbes 30 km.. Arst oli just kiitnud, et minu analüüsid on nagu noorel tütarlapsel.
Toomas  küsis kohe, et kas mina üldse tean, mis asi on karukibuvits?  Ütlesin, et kibuvitsa ma tean,  aga karu omast ei tea midagi aga sellegipoolest ostma ei hakka ma  mitte midagi.
Ilmselt ajasin ma Toomase juba närvi, sest ta hääl polnud enam sugugi ei reibas ega heatahtlik ja ta pahvatas mulle juba päris kurja häälega, et elagu ma siis oma unistuste maailmas edasi ja tal pole plaaniski mulle midagi pakkuda ja pealegi ei kasvagi karukibuvits minu lähedal vaid mägedes.
No räägi siis veel inimestele tõtt.

esmaspäev, 3. september 2012


3 september.


Kõigepealt tahan  tervitada oma kalleid ekssugulasi ja teatada neile, et ma olen endiselt edev ja vastik vanamutt. :D Oma blogis võin ma kirjutada just seda, mida ma tunnen ja tahan ning  mul on õigus oma mõtteid väljendada. See, et mõnel  läheb minu edevusest ja rikkusest süda pahaks, on tema enda mure. Mitte keegi ei pea vägisi siia lugema tulema. Seda enam, kui siin mitte midagi ei meeldi. Ma võin siin  kirjutada kasvõi sedagi, et  olen abielus Rootsi kuningaga ja John Lennon ei surnudki tegelikult 1980-dal aastal,  vaid elab edasi ja toob mulle igal hommikul kohvi voodisse ning äratab mind  "Imaginet" lauldes. Loodan nüüd, et teie audients on lõppenud ning te lähete oma igapäevaste toimetuste juurde ja mõnel polnudki  täna sinine esmaspäev esimesest koolipäevast hoolimata.  Mina  võin aga nüüd oma ilusast päevast kirjutada ja suhelda just nende inimestega, kes mulle on olulised ja hindavad mind sellisena nagu ma oma olemuselt olen. Õnneks pole neid sugugi vähe.
Õppeaasta alguse puhul oli lasteaias täna külas mustkunstnik.  Ma tean ju küll, et kõik on lihtsalt käteosavus ja pettus, aga kui silma all hakkavad lauad lendama ja elus küülik jälle kübarast välja hüppab, siis on ikka päris uskumatu kõigest hoolimata. Laua raskust said lapsedki proovida ja lapsesuu  ei valeta. Oleks seal mingi pettus olnud, siis nad oleksid  kohe öelnud. Laud hõljus nagu õhupall mustkunstniku järel  kui ta seda linast sikutas. Kübarast looma võlumisel küsis ta  kõigepealt meie käest,  keda me tahaksime sealt välja hüppavat. Ei teagi kas ta lootis siis, et vastamegi selle traditsioonilise vastuse, et kübarast tulevad ju ikka jänesed. Kui me oleksime aga tahtnud mingit teist looma, mis siis oleks saanud?  Ta ütles, et tegelikult võib ta ka  karu meile võluda, aga siis selle väiksemat sorti-pesukaru. See polnud muidugi päris, aga oli nii ehtne ja liigutas täiesti ilma tema käte abita. Mõtlemisvõimet oli kolmveerand tunniks ja vahepeal ajas lausa marru, kui nägin asju, mis tegelikkuseses ei saaks kuidagi võimalikud olla. Kõige koomilisem oli veel naaberlasteaia õpetaja nägu, kui 1 kadunud punane pall tema peopesast välja tuli. Ta ei osanud ise ka seda seletada. Igatahes õppeaasta sai alustatud väga vahva üritusega ja neid on meil nüüd järjest tulemas. Järgmisel nädalal õppematk Aegnale.

pühapäev, 2. september 2012

Kahetsused on sama isiklikud, kui sõrmejäljed.

Reedene õhtu- nii vaikne, armas ja romantiline, oli nagu palsam mu töörohkele nädalale. Lausa imelik oli ennast diivanile mehe kõrvale unustada ja nautida vaikust, mitte midagi tegemist,  küünlavalgust koos hea veiniga. Maja oli tühi, ainult meie päralt. Noorem laps oli läinud oma sõbra õe pulma ja nii hea oli lihtsalt olla. Terve suvi oli olnud üksainus rutt  ja nüüd oli äkki aega küllalt. Ei pidanud kusagile minema ega kiirustama. Ei kippunud täna isegi oma rattarajale. Lihtsalt nii hea oli olla mitte midagi tegemata.
Laupäev selle eest oli külm, kõle, vihmane. Täiesti sügisene see esimene koolipäev. Õnneks läks õhtul taevas selgeks, vihm jäi üle ja isegi külm polnud enam. Sellegipoolest oli rattarada täiesti inimtühi. Jõudsin siia ka päris hilja. Siingi on alustatud kokkuhoiuga. Lampidest põlesid ainult pooled ja kohati oli täiesti pime. Ainult minu ratta esituli andis valgust. Pole siis ime, et ma ehmatasin kui jänes mulle põõsast raginal ette jooksis. Rumal loom ei märganud ka metsa tagasi minna vaid jooksis tükk aega minu rattatule valguses enne, kui ära kadus. Mulle tegi nalja jänesega võidu sõita. 
Täna üldse loomade päev. Hommikul püüdsin kasvuhoonest konna. Ta oli üle kõrge lävepaku hüpanud, aga tagasi ei osanud enam tulla. Oli tükk tegemist, et see küllaltki ebameeldiv limane elukas jälle välja saada. Mitu korda rabeles mu peost lahti. enne, kui ta tagasi välja sain transportida. Peaks ta kuhugi kaugemale viima. Kogu aeg on hirm, et sõidan tast muruniidukiga üle või jääb ratta alla. Millegipärast on ta minu elamisse sisse kolinud ja on siin juba mitu kuud suvitanud.Varsti talv käes. Ei tea kas peaksin kuhugi sooja magama ka panema.:D
Garaaž on mul nüüd mootorrattaid täis. Poisid ostsid 2 sõidukorras tsiklit, et seda ühte ära retsitud korda teha. Selgus, et ta on veel hullemas seisukorras, kui esialgu arvasime.Täitsa kurb hakkas seda hävitustööd vaadates.Kahju, kui inimesed ei saa aru, millega nad tegelikult on hakkama saanud ja segavad sinna ka oma lapsi, kes asjast tegelikult midagi ei tea ja näevad kõike ainult oma vanemate mätta otsast. 
Karmaseaduse järgi saavad kõik selle mida külvavad mitmekordselt tagasi. Osad saavad oma vilju juba selles elus maitsta, teised järgnevates eludes. On olemas karmaseadus-õiglase tasu seadus. Need on õigluse kaalud, mis näitavad inimesele tema tõelist tegelikku palet.Õiglaselt  möödetakse tagasi iga tegu, iga mõte, iga sõna.mida iganes teed teisele, seda teed iseendale. Me oleme ju iseenda voolijad oma tegudega ja sõnadega.