Neljapäev, 13. september 2012

Täna siis sedamoodi.

Kogu alumine korrus haiseb vastikult kala järele. Ega mul kala enda vastu polegi midagi, aga kui ta hais sellisel moel minu koju jõuab, siis on küll ebameeldiv.
Tänasega sai siis see hullumeelne nädal läbi, et saadad hommikul puhta lapse kooli, aga keda koju oodata, ei teagi.
Esimesel päeval tuli vurrudega vöödiline. See oli isegi natuke armas ja naljakas. Kolmandal päeval midagi Shreki ja marsimehikese vahepealset. Andis alles nühkida seda õlivärvi näo pealt maha. Isegi keemiaõpetaja antud piiritus ei lahustanud. Arvasin, et peangi nüüd sellise lapsega leppima, aga kuuma dušši all ligunemine ja lõpuks lisaks veel näopuhastuspiim taastasid esialgse näovärvi. Täna siis see nädalanael, kui koju tuli retsitud, tainaste juuste,  kalarapete ning tooreste munadega miksitud laps.
Tema seiklusi kuulates mõtlesin küll, et see on mingi ulmejutu järjekordne osa.
Kõigepealt oli neile vanad kaltsuka riided selga topitud, et nad piisavalt tobedad välja näeksid. Seejärel kamandati õue rivisse, kus toimus hommikuvõimlemine. Edasi läks joostes marss kooliaiast välja metsa poole. Rivi  ees sõitis üks auto ja lõpus teine. Esimese auto pagasnikust anti  läbi ruupori  käsklusi. Jooks käis laulu saatel "Oleme kõik lollid rebased". Kujutan ette millist vaatepilti kummaline seltskond pakkus.
Metsa jõudes olid uued katsumused. Näiteks tuli limbo saatel veriste kalapeadega ehitud kepi alt läbi tantsida või siis silmad kinni kilega kaetud liumäest alla sõita, kus maandusid jalgupidi õli, kalarapete, toidujäätmete ja küüslauguga maitsestatud veelompi. Kogu rada ise oli ka õliga üle valatud, et oleks libedam minna. Eriti rõve oli minu meelest ketšupiga maitsestatud tampoonid, mida tuli lakkuda. Et kõik näost kenad välja näeksid, siis selleks oli 2 anumat. Esimeses oli kleepuv morss, mille põhjast tuli üles leida 1 kummikomm ja siis oma kleepuv nägu pista teise anumasse ja kõvasti puhuda. Seal oli loomulikult jahu. Võite siis ette kujutada milline mu laps välja nägi ja mitte ainult tema. Lõpuks siis vanne, kus kõik lubasid korralikult sõna kuulata, ennast hästi üleval pidada ja ainult viitele õppida. Tuju on tal  hea, ise  veel õhinas  ja pesumasin teeb juba teist ringi. Kassi nägu oli nii naljakas, kui ta avastas, et üks pereliikmetest lõhnab kuidagi teisiti ja ilmselt päris isuäratavalt.
Õnneks on ta mu viimane  koolilaps. Aktusel tuletas tütre õpetaja, kes on ka mu teisi lapsi õpetanud, et me olime esimesel koolipäeval talle lubanud, et ausõna see on viimane laps.Ilmselt me siis ei valetanudki. :D

2 kommentaari:

  1. Jestas! Kui julged öelda, siis küsiksin, mis kooliga tegu? Kas jäi oma vanasse kooli?

    Minu oma oli eelmine aasta rebane, aga neil on lausa lasteaia-tasemel värk sinu tüdruku üleelatuga.

    VastaKustuta
  2. Ega ma väga ei taha ka reklaamida, aga kõlakad käivad, et asi oli käskkirjadeni läinud.Loomulikult poleks ju kedagi vägisi saanud sundida. Eks see oli nagu natuke kangelase mängimine ka. Mõtlen tegelikult kui palju vaeva 12-dikud nägid. Kalapuhastamine ja aukude kaevamine ja kõik see arulagedus veel välja mõelda. Ilmselt oli see selles koolis viimast korda, aga järgmisel nädalavahetusel on ühine pidu Nõmme villas. :D

    VastaKustuta