teisipäev, 7. august 2018

Lõuna-Eestis.

Olen nüüd mõned päevad jälle tööl käinud ja ausalt öeldes oli väga hea tunne jälle laste keskel olla.
Eriti soojaks tegi südame kui nad mind tervitasid, et meie Reet on jälle tagasi.
Väga armas on just see, et see lause tuli 3 aastaste suust.
Praegu on veel mõned koolilapsed meie rühmas, aga septembrist saame uued pisikesed.


Viimased vabad puhkusepäevad veetsime Lõuna-Eestis. Sõitsime üle 600 km maha.
Kõike ilmselt  ei jõuakski kirjeldada, kus käisime ja mida nägime. Paljudes kohtades olime ennegi käinud, aga alati on tore lihtsalt peatuda ja imekaunist arhitektuuri ning loodust nautida.
Igas linnas külastasime ka kirikuid, sest need on nii omapärased ja ainulaadsed.
Taagepera kirik
Tõrva kirik
Karksi-Peetri kirik

Valga kirik.
Karksi ordulinnus.





Võhmas
Ööbisime Viljandis imeilusas roosiaias, mida peaks ise kindlasti vaatama minema sest seda ilu ei saa mina siin teile kirjeldada.
Ikka ja jälle tõden ma järjest enam, et  meie Eesti on ikka nii ilus. Kuldkollased rapsipõllud, rohelised metsatukad, helesinine taevas, mäed ja orud. Paljajalu läbi suvehommikuse kastese muru-seda tunnet
teate ilmselt kõik.
Ja mis kõige tähtsam. Mulle meeldib seda kõike teha Sinuga koos. Nautida neid hetki, mis võivad olla küll tillukesed kuid siiski unustamatud.














pühapäev, 5. august 2018

Murru 422/2.

Selle etenduse kirjeldamiseks peab ilmselt ise kõik  läbi tegema.
Midagi hoopis teistsugust kui oleme harjunud nägema ja kuulma. 
Natuke ka õudne ja täis  ootamatusi.
Tõeline elamusteater selle kõige otsesemas tähenduses.
Algaski sellega, et kogunesime vangla värava taha. Sealt juhatati meid ühte ruumi, kus kõik reeglid selgeks tehti. Jagati kätte  kõrvaklapid ning sellest ajast jäid meie suud lukku. Kogu tekst tuli  ainult kõrvaklappidest ja  muidugi meie 3 vangivalvurit, kes käske jagasid.
Edasi  kamandati meid ükshaaval bussi, mis sõitis väravast sisse ja uksed meie taga sulgusid 1, 5 tunniks. Algas tõeline tõsine päev vanglas just nii nagu see päriselt oligi.
Soovitan igatahes kuigi saab paraja füüsilise koormuse, sest omajagu tuleb käia mööda treppe, mängida palli ja liikuda ühest hoonest teise.
Kõik muidugi just nii nagu päevaplaan ette näeb.











Päikeses ja vihmas.


Sellel korral siis Padisel. 
Teel olles sadas päris korralikku padukat. 
Kojamehed pidid usinalt tööd tegema, et läbi klaasi näha. Mõne km.  pärast oli aga jälle päike ja ei mingit vihma.
Ainult vikerkaar sirutas oma silla üle terve taeva.

Ujuda oli mõnus. Vesi oli soe  ent samas ka karastav ja värskendav.
Oleks sinna tahtnudki jääda, aga tegelikult oli meie eesmärk hoopis kontserdile jõuda.

Mahavok  Kalju -laval.
Hoolimata vihmast oli kontsert nauditav. Tibutas peenikest seenevihma, aga see ei seganud üldse.
Ootasin küll vist seda vana, päris aastate tagust Mahavokki, aga muusika kõla, võimendus  olid kõik paigas ja uuenenud kontserdikava oli  päris huvitav. Kaasa tegi ka esimene solist Karl Madis.
Muidugi koht ise on väga hubane ja kena välisürituste läbiviimiseks. Palju on mida vaadata  ja uudistada. Loodus ise on seal väga omapärane ja kõik ehitised täiendavad seda .












Minu järgmised liiliad avasid just oma õied.
Paaril on veel nupud lahti minemas ja siis on ilmseks selleks aastaks kõik nii  kurb kui see ka on.
Järge on ootamas kannad.