neljapäev, 27. oktoober 2011

Kas nüüd on minu maja kord?


Eile töölt koju jõudes läksin ma kõigepealt k
ööki oma toidukotti tühjendama. Mind ehmatas tugev kolin ülakorruselt. Selline tunne oli, et keegi oleks nagu mõne kapi ümber lükanud. Hüüdsin tütrele, et kas ta jäi ikka terveks. Täielik vaikus. Tormasin trepist üles, sest süda hakkas juba kiiremaid lööke tegema. Peast käis miljon mõtet läbi.Üleval oli aga täielik vaikus ja tühjus -ei kasse, ei mu last. Ometigi oli ju just midagi ümber prantsatanud. Minu toas oli kõik korras, samuti tütre toas, aga arvutitoas, just seal, kus olid poja asjad oli keset põrandat üks riiuliplaat. Riiul asub siseseinas ja on seal oma 10 aastat rahulikult seisnud. Mitte kunagi veel pole ta osad omapead rändama läinud, aga nüüd oli küll selline tunne, et keegi oleks nagu viha ja jõuga selle keset tuba virutanud. Kui see olekski mingil põhjusel kapi küljest alla kukkunud, siis vähemalt mitte nii kaugele. Kõik riiulihoidikud olid alles ja omal kohal. Ma ei oska küll mingit loogilist järeldust sellest teha, aga nii ei ole lihtsalt võimalik. Hakka või tõesti teispoolsusesse uskuma.
Tean, et on olemas inimesi, kes usuvad sellesse mida me ei näe, aga kas see ikka on tõsi? Inimkonna ühine taotlus on, et kõik oleks lihtne, loogiline ja selge. Kõik see, mis siinse tõlgenduse raamidest väljub, kuigi me ise näeme, tunneme, kuuleme, aga see jääb väljapoole n.n loogilisust, füüsilisust, siis seda ei saakski nagu olemas olla.
Aga surm on ju olemas. Seda ei välista mitte keegi. Kuidas me saame siis öelda, et seda mida ei näe, ei usu ega tunne pole olemaski? Surm kui tundmatus on olemas ikkagi ja kõik usuvad seda ja mida me siis sel puhul usume?
Mida annab usk teadmatusse mida tõlgendatakse, et seal ei ole midagi? Kes seda küll ütleks ja seletaks?"

laupäev, 22. oktoober 2011

Nõmmekas olla on uhke ja hää.

Tundub, et mu maja on kummist. Kahe päevaga on siia mahutatud nii palju asju, et ma ei suuda enam isegi orienteeruda.
Õnneks on minu magamistuba, elutuba ja tütre tuba veel endised. Arvutituba on küll vahetanud oma ilmet. Üks voodi kolis prügimäele ja asemele sain diivani koos vanema pojaga. Ajutiselt muidugi. Hiljemalt suveks on poiste majad valmis ja siis saame jälle laiutama hakata.
Tegelikult on praegu vahva ajajärk. Maja on rõõmu ja noori täis. Kogu aeg keegi tuleb või läheb. Nii, et sügismasendust ei pea tundma ja mina saan tegeleda oma lemmiktegevustega-koristada, süüa teha ja lapsi poputada. Noorem tütar ainult muretseb natuke oma sünnipäeva pärast. Tema tahab privaatsust. Lubasime talle vastu tulla ja maja selleks päevaks ainult tema ja ta külalistele jätta. Pealegi oli ta nii tubli. Esimese veerandi tunnistus oli nii hea, et pani isegi minu ahhetama. Ma olin tõeliselt uhke ta üle.
Mu kodu ei asu just Nõmmel, aga sellest hoolimata tunnen ennast ikkagi nõmmekana. Loomulikult ei saanud ma ka siis puududa selliselt ürituselt nagu seda oli "Nõmmekas olla on uhke ja hää."
Päeva läbi oli vihma tibutanud, aga just ürituse ajaks tuli päikegi välja. Rongkäik algas Nõmme keskuse eest ja sealt edasi jaama juurde. Mööduvad rongid andsid vilet ja inimesed kõik lehvitasid akendest. Jaamas oli vahepeatus, kus laulsime ja rahvatantsijad tantsisid. Kui esitusele tuli "Põhjamaa" siis oli nii tuttav tunne. Olen ise ka kunagi rahvatantsuga tegelenud ja see tants oli veel täiesti meeles. Hea meelega oleksin ise ka jalga keerutanud. Edasi läksime üle silla. Ikka rõõmsa tuju ja lauluga. Viimane peatus oli turul. Seal sain lõpuks minagi polkat tantsida koos rahvariides poisiga.
Terve õhtu läbi kummitas see viis mu peas"Kui tantsid sa, kui tantsid sa, võõra poisi pruudiga...". No meil oli küll natuke teistmoodi.
Sellised üritused on tegelikult vahvad ja need näitavad inimeste ühtekuuluvustunnet. Kõik on rõõmsad, heas tujus ja sõbralikud üksteise vastu. Kasvõi korrakski on unustatud argielu ja igapäeva mured.



laupäev, 15. oktoober 2011


Avastades Haapsalu.





Tänasel ilusal sügisesel päeval oli meil veel õpetajate päeva raames ekskursioon Haapsallu. Olen seal küll sadu kordi käinud, aga nii koos giidi ja töökaaslastega küll mitte.








Bussijuhiks oli jälle meie vana tuttav "Täitsamehe bussidest."Nii sõbralikku, galantset ja abivalmis meest annab otsida.
Buss viis meid kõigepealt lossiplatsile, kus ootas giid.
Külastasine raudtee muuseumi, kus saime näha ajaloolist veeremit. Vedurid ja vagunid asusid raudteejaamahoone taga rööbastel. Saime kuulata ka millist häält rongid tegid. Edasi viis tee kuursaali.
Haapsalu Kuursaal on ainuke algsel kujul säilinud kuursaal Eestis. See seisab Promenaadil juba 1898 aastast. Isegi tänasel jahedal oktoobri päeval oli ta ümbrus õitsevaid roose täis.

Et me ennast päris ära ei külmetaks, siis valas meie sõbralik ja hoolitsev bussijuht vahepeal soojenduseks meelikööri ja pakkus kommi.

Lastele on 2 toredat mänguväljakut. Üks asub Lossiplatsil ja teine Aafrika rannas. Oma nime olevat rand nii saanud, et peale ujumist olid lapsed välja näinud nagu neegrid. Põhi on väga mudane. Praegusel ajal pole ta rannana üldse kasutusel, sest vesi on must. Kalamehi oli küll mitmeid ja isegi kala paistis olevat.
Vahva oli maja, kus kunagi oli olnud hotell Petersbourg. Näeb välja nagu tõeline maja, aga kõik uksed, aknad ja inimesed on sinna peale joonistatud. Isegi pitsiline muster, mis on Haapsalu majadele nii omane. Tulevikus on plaanitud sinna samasugune hotell ehitada, aga praegu ei pidavat uuel omanikul raha jätkuma.
Ungru loss on Eesti üks mõjukamaid suurejoonelisemaid mõisahooneid, kuigi jäi omal ajal lõpetamata. Kaasajal on ta varemetes, aga see ei takista pruutpaaridel seal pulmapäeval pildistamas käia, sest seda lossi nimetatakse ka armunute lossiks.
Tšaikovski pingi juures kahjuks muusikat ei õnnestunud kuulata, sest oli järjekordselt katki.
Käisime ka Kiltsi lennuväljal. See on endine Nõukogude armee sõjaväelennuväli. Just sobiv koht elamuste otsimiseks. Säilinud olid ka mõned vanad lennukiangaarid. Meie bussijuhile tulid vallatud mõtted pähe. Ta ütles, et tunneb ennast nagu "bemmi" roolis ja proovib palju buss välja võtab. Ega see buss nüüd üle 100 küll palju välja ei pigistanud. Hoopis põnevam oli, kuidas 2 autot meile täiskiirusel vastu kihutasid.
Mereäärsel jalutusteel on kunstnik Roman Haavamäe valmistatud päikesekell. Kella tahkudel on kujutatud inimese eluteed alustades lapsest ja lõpetades kepi najale toetuva raugaga.

Sanatooriumi Laine ees asub Juhan Raudsepa pronksskulptuur "Kepimurdja."Kahjuks on see mitmel korral vandaalide poolt lõhutud. Samuti on kannatada saanud päikesekell ja surnuaed, mis asub lausa linna südames. Arvasin, et sellises väikeses armsas linnas on elu rahulik, aga tuleb välja, et igal pool oma probleemid.

Tagasiteel tuli veel päike välja. Sain nii palju uusi teadmisi, mida isegi mu Haapsalus elanud tütar ei teadnud.

Hoolimata sellest, et ma veetsin Haapsalus toreda päeva, on mu süda kurb kui ma mõtlen pisikesele armsale 5 kuusele poisile, kes kaotas Läänemaal paadiõnnetuses oma isa. Sellele tublile haprale, noorele naisele tahaks just öelda need ajaloolised sõnad:"Ma tean, mida sa tunned." kui see nii valus poleks...

kolmapäev, 12. oktoober 2011



Piparkoogine sügis.


Hommikul kööki tulles leidsin laualt uue imeilusa
tassi, mida mul eile veel polnud.
Ei olnudki päkapikud.
Kirjakene oli ka jäetud.
Lasteaias oli esimene piparkoogipäev. Tõelised, glasuuriga, jõululõhnalised. Väljas ladistas vihma.
Minia sünnipäevalaual olid hapukapsad ja verivorst.
Kalender näitab alles oktoobrit.








pühapäev, 9. oktoober 2011

Unimüts.

Mina ei saa aru, kuidas tänapäeva lapsed suudavad nii kaua magada. Olen ju ise ka kunagi ammu, ammu noor olnud ja ja nii mõnigi öö jäi lühikeseks või hoopis vahele, aga ma pole kunagi suutnud üle 8 tunni magada. Tegelikult piisab mulle täiesti kuuest tunnist, et olla virk ja kraps.

Laupäeval läks mu noorem tütar klassivenna sünnipäevale. Pidu pidi toimuma Saunapunktis. Kohale sai viidud autoga, aga kuidas tagasi saab, see tegi mind natuke murelikuks. Tütar lohutas, et niikuinii tulevad kõik koos ja kindlasti esimese rongiga. Muretsesin, mis ma muretsesin ning lõpuks järgmisel päeval kell 12 helistasin. Telefon helises pikalt enne, kui unine hääl vastas. Uurisin kus laps on? Süda jäi rahule, kui selgus, et juba ammu magab kodus. Kell 3 koju jõudes laps veel magas. Panin juurviljad ja liha ahju, sest kindlasti kõht tühi sünnipäevalt tulles. Toit sai valmis. Laps magas. Läksin aeda, riisusin kõik lehed kokku, lõikasin õitsenud lilled ära ja korjasin hulga õunu. Tuppa tagasi jõudes laps magas. Kütsin maja soojaks, lugesin natuke. Laps magas. Käisin poes ja ostsin järgmiseks päevaks söögid valmis. Laps magas. Lõpuks, kui väljas hakkas juba pimedaks minema, võtsin südame rindu ja ajasin lapse üle.

Laps küsis:"Miks ma pean juba üles tõusma?"

Mina:"Sellepärast, et sul on homme koolipäev ja sa pead varsti magama minema."

laupäev, 8. oktoober 2011




Pannkoogipäev.



Hommik algas kenasti armsalt koos särava päikese ja heatujulise mehega. Üle saja aasta küpsetasin pannkooke. Mitte just, et ma neid väga armastaksin, aga loen blogidest, et ikka puhkepäevadel tehakse. Ei saanud minagi siis kehvem olla. Pealegi oli mul vaja mehe ees natuke pugeda ja ta endaga kaasa meelitada. Mulle endale meeldivad õhukesed ja krõbedad pannkoogid ning moos muidugi selline hapukam, kas pohla- või siis ebaküdoonia. Seekord olid mõlemad olemas.
Peale hommikusööki läks mees garaaži mu ratta piduriklotse vahetama. Kartsin juba, et suurest pidurdamisest kulub mu vasak jalg põlvini ära, aga tundub, et jääb seekord ikka alles. Eile kui oma vanemale pojale ettepaneku tegin pidurid korda teha, arvas ta, et minusugusele "hulljulgele mutile" pole pidureid vajagi. Paar päeva tagasi sattusin aga päris avariiohtlikku olukorda. Kolm korda oleksin peaaegu ühele punasele Mazdale tagant sisse sõitnud. Ei jäänudki muud üle, kui pidin lõpuks mööda sõitma. Mis ta siis kakerdab mul jalus? Sain muidugi mehe käest pärast pahandada, et mida ma kihutan, et seal tohib ainult 40 km. tunnis sõita. No mina ei tea oma kiirust. Sõidan ikka oma tavalises tempos. Igatahes on mul nüüd korralikult pidurdavad esi- ja tagapidurid olemas. Loodan, et ikka pikemaks ajaks. Hakkaski ära tüütama, et koju tulles väikesest mäest alla sõites sõida või oma majast mööda.
Poisid panid mõlemad muidugi jälle ajama ja see, mille pärast ma mehe ees pugema pidin, oligi ta endaga kaasa meelitamine. Vanaema maja on veel koos kassiga oktoobri lõpuni alles ja kass tahtis loomulikult süüa saada. Andsin küll endale sõna, et ma oma jalga sinna enam ei vii, aga mu südametunnistus ei lase ju ka looma nälga jätta. Maja uksest sisse astudes oli tegelikult täitsa kindel tunne. Millegipärast tuli meelde minu lapsepõlve multifilm, kus suslik pidi pimedas üle aasa koju minema ja kujutas endale igasuguseid õudusi ette. Jõudsime siis maja keldrisse, kus olid kassikonservid ja haarasin sealt ühe pihku. Äkki käis plaks ja me olime mõlemad mehega kottpimedas. Hea, et ma trepile käntsu ei pannud, sest mul oli vähemalt 100 paari jalgu all. Tormasin käsikaudu trepist üles väljapääsu poole ja tõmbasin välisukse lahti. Röögatasin ikka päris koleda häälega, kui ukse taga seisis inimene. Poja naabrinaine koos oma väikese beebiga küsis malbe ja õrna häälega, ega ta mind ei ehmatanud. Mul oli nii piinlik. Mees naeris nii, et silmamunad märjad. Vaatan kas ta homme ka veel naerab, kui saadan ta pirne vahetama. Multifilmis oli viimane lause, et keset heledat päeva kõndis suslik üle aasa ja ei kohanud kedagi. Kui te arvate, et minul ka nii vedas, siis te eksite. Ma pidin ju veel Nõmmele kingaparandusse sõitma ja kohtusin muidugi oma lobamokast sugulasega. Tervelt 3 korda ristusid meie teed. Oli endale Humanast nii palju asju ahnitsenud, et isegi riidest koti sangad ei pidanud vastu. Annetasin talle oma koti. Pool päeva on veel ees. Lähen riisun natuke lehti ja loodan, et tänase päeva "üllatused" on otsas.

kolmapäev, 5. oktoober 2011




Lilleline õpetajate päev.


Sellel aastal kutsus küll  Lauri Leesi õpetajate päeva eirama, aga  oli meil ikkagi armas päev.
Juba hommikul tervitasid meid rõõmsad lapsed ja vanemad lilledega ning meid ootab külastus Viimsi Tervis SPA hotelli. Mitmes rühmas võtsid vanemad hoopis laste hoidmise enda peale ja õpetajad veetsid päeva Siiri Leinatamme ilusalongis. Lõuna ajal jõime ühiselt kohvi ja sõime torti, mille olid valmistanud lapsed koos vanematega.
Elu läheb varsti põnevaks. 14. oktoobril on oodata majja praktikante. Soomest tulevad meie maja ja tööga tutvuma õpetajaabid, ning aprillis õpetajad Norrast. Naersime, et paras aeg keel suhtlustasandil selgeks õppida.
Kõikidele õpetajatele palju kannatust, rõõmsat meelt ja häid lapsi. Meie lasteaias igatahes on alati head ja armsad naerusuud.

esmaspäev, 3. oktoober 2011





Jalakäijad pimeduses.



Täna tööle sõites oli hommikul esimest korda juba täiesti pime. Tänu minu korralikule mehele on minu jalgrattal kõik ettevaatuse abinõud kasutusele võetud. Ma mõtlen siin esi- ja tagatulesid, kella ning minul helkurvesti. Kiivrit pole tal ainukesena õnnestunud mulle pähe suruda, kuigi see on ka täiesti olemas. Jalakäijad, kes te kõnnite mustas ja teil pole helkurit ega ühtegi heledamat riietuseset seljas- ausõna ma ei näe teid. Ilmute pimedusest nagu siilid udust ja ainult minu kiire reageerimine päästis teid täna. Oleks saada normaalse hinnaga aerosoolpakendis helkurvärvi.Tõsijutt, ma kannaksin seda kaasas ja värviksin iga sellise lihtsalt ise üle.
Usun nüüd ka oma meest, kes on mulle korduvalt rääkinud, et kardab tee ääres sõitvaid jalgrattureid. Neid pole lihtsalt näha. Mina ise ju ka sõidan pimedas ja igal pool ning olen arvanud, et ma oskan ohtudest hoiduda. Tegelikult on see mäng tulega. Olen seda viimasel ajal mitmel korral oma nahal tunda saanud. Sellegipoolest ei suuda mitte miski mind minu õhtustest sõitudest loobuma panna.

pühapäev, 2. oktoober 2011





Tehtud.


Õhtu läbi lõikusin, keetsin, kaanetasin. Tulgu nad nüüd ütlema, et tegelikult ei tahagi seda kompotti. Omalt poolt lisasin veel pirnikompoti. Järgmisel aastal kindlasti pole sellist enam saada.


Sain petta.


Mul oli päris hea meel, kui mõlemad poisid täna mu juurest läbi astusid. Arvan, et tegelikult nad tundsid, et täna saab midagi head süüa, sest kes ikka peale minu viitsib pühapäeval kokata. Nagu kiuste olingi just kanakoivad ahju pannud ja nende kõrvale podises riis. Poisid sõid ja ägisesid.
Peale sööki teadustasin, et mõlemad peavad endale ka õunu kaasa võtma. Just nii palju, kui kanda jaksavad. Erilist vaimustust ma selle peale ei märganud. Noorem küsis hoopis, et miks ma õunakompotti ei tee? Pole me ju tütre ja mehega erilised kompoti sööjad ning suhkru pean ka siitsamast poest ostma. Ei viitsi mina sellega jännata ja oma raha raisata. Parem närin toorelt saavad hambad ka tööd. Sinna see jutt meil jäigi. Natukese aja pärast avastasin, et minia korjab aias õunu. Läksin talle suurest rõõmust appi ja pakkusin kotte lisaks. Tegin veel ettepaneku puud ka raputada, et suuremaid õunu kätte saada. Poiss võttis asja tõsiselt hoolimata sellest, et sai nii mõnegi õunaga hea vopsu pähe. Kotid täis korjatud ma erilist õunte vähenemist küll ei märganud. Siis tuli see õhtu parim osa. Poiss tassis need minu kööki ja teadustas, et nemad söövad küll õunakompotti, aga ega neil pole ju aega teha ja ega nad ei oskagi. Pagan küll! Eks omad vitsad peksavad. Pidin ma soovitama seda puud veel raputada ka. Õnneks vähemalt seeni on metsas vähemaks jäänud. Midagi head ka!

laupäev, 1. oktoober 2011



Täna öösel ma ei maga.


Esimesed, pere kõige vanemad lapsed kasvavad kuidagi märkamatult suureks. Lõpetavad koolid, leiavad elukaaslased, asuvad omaette elama. Ühel päeval on nad lihtsalt iseseisvaks saanud. Nooremaga on hoopis teistmoodi. Jälgid kiivalt iga ta sammu, tahad kõike teada, topid nina ta asjadesse, ning loodad kogu aeg, et ta jääbki su väikeseks tütreks.
Äkki ühel päeval ehmatad enda kaameks, kui ta teatab sulle, et läheb koos sõbraga ööklubisse. Kuhu on kadunud vahepealsed aastad? Millal küll sirgus su väikesest tütrest sihvakas neiu?