Laupäev, 1. oktoober 2011



Täna öösel ma ei maga.


Esimesed, pere kõige vanemad lapsed kasvavad kuidagi märkamatult suureks. Lõpetavad koolid, leiavad elukaaslased, asuvad omaette elama. Ühel päeval on nad lihtsalt iseseisvaks saanud. Nooremaga on hoopis teistmoodi. Jälgid kiivalt iga ta sammu, tahad kõike teada, topid nina ta asjadesse, ning loodad kogu aeg, et ta jääbki su väikeseks tütreks.
Äkki ühel päeval ehmatad enda kaameks, kui ta teatab sulle, et läheb koos sõbraga ööklubisse. Kuhu on kadunud vahepealsed aastad? Millal küll sirgus su väikesest tütrest sihvakas neiu?

2 kommentaari:

  1. Nii ta on. Minu pesamuna on ka kuidagi väga äkki suureks saanud. Nii äkki, et noorem poeg tuli lausa mulle meenutama, et Krissu on nüüd sama vana kui nemad, kui nad tohtisid (ilma minu valvasate küsimusteta) pidudel käia ja ma usaldasin neid. Raske on seda tunnistada küll, aga eks ma tõesti olen sellest sügisest üritanud talle rohkem vabadust anda. Lõppude lõpuks saab ta kohe varsti ju 17.

    VastaKustuta
  2. Mina ju ka.Luban minna, aga süda valutab just selle hetkeni kuni ta tagasi on.Telefon on olemas, aga ma ei taha kanaemana ka tunduda, et uurin ja helistan. Natuke rahulikum olen siis, kui tean, et läheb koos naabritüdrukuga.

    VastaKustuta