Avastades Haapsalu.

Tänasel ilusal sügisesel päeval oli meil veel õpetajate päeva raames ekskursioon Haapsallu. Olen seal küll sadu kordi käinud, aga nii koos giidi ja töökaaslastega küll mitte.

Bussijuhiks oli jälle meie vana tuttav "Täitsamehe bussidest."Nii sõbralikku, galantset ja abivalmis meest annab otsida.
Buss viis meid kõigepealt lossiplatsile, kus ootas giid.
Külastasine raudtee muuseumi, kus saime näha ajaloolist veeremit. Vedurid ja vagunid asusid raudteejaamahoone taga rööbastel. Saime kuulata ka millist häält rongid tegid. Edasi viis tee kuursaali.

Haapsalu Kuursaal on ainuke algsel kujul säilinud kuursaal Eestis. See seisab Promenaadil juba 1898 aastast. Isegi tänasel jahedal oktoobri päeval oli ta ümbrus õitsevaid roose täis.

Et me ennast päris ära ei külmetaks, siis valas meie sõbralik ja hoolitsev bussijuht vahepeal soojenduseks meelikööri ja pakkus kommi.

Lastele on 2 toredat mänguväljakut. Üks asub Lossiplatsil ja teine Aafrika rannas. Oma nime olevat rand nii saanud, et peale ujumist olid lapsed välja näinud nagu neegrid. Põhi on väga mudane. Praegusel ajal pole ta rannana üldse kasutusel, sest vesi on must. Kalamehi oli küll mitmeid ja isegi kala paistis olevat.

Vahva oli maja, kus kunagi oli olnud hotell Petersbourg. Näeb välja nagu tõeline maja, aga kõik uksed, aknad ja inimesed on sinna peale joonistatud. Isegi pitsiline muster, mis on Haapsalu majadele nii omane. Tulevikus on plaanitud sinna samasugune hotell ehitada, aga praegu ei pidavat uuel omanikul raha jätkuma.
Ungru loss on Eesti üks mõjukamaid suurejoonelisemaid mõisahooneid, kuigi jäi omal ajal lõpetamata. Kaasajal on ta varemetes, aga see ei takista pruutpaaridel seal pulmapäeval pildistamas käia, sest seda lossi nimetatakse ka armunute lossiks.
Tšaikovski pingi juures kahjuks muusikat ei õnnestunud kuulata, sest oli järjekordselt katki.
Käisime ka Kiltsi lennuväljal. See on endine Nõukogude armee sõjaväelennuväli. Just sobiv koht elamuste otsimiseks. Säilinud olid ka mõned vanad lennukiangaarid. Meie bussijuhile tulid vallatud mõtted pähe. Ta ütles, et tunneb ennast nagu "bemmi" roolis ja proovib palju buss välja võtab. Ega see buss nüüd üle 100 küll palju välja ei pigistanud. Hoopis põnevam oli, kuidas 2 autot meile täiskiirusel vastu kihutasid.
Mereäärsel jalutusteel on kunstnik Roman Haavamäe valmistatud päikesekell. Kella tahkudel on kujutatud inimese eluteed alustades lapsest ja lõpetades kepi najale toetuva raugaga.

Sanatooriumi Laine ees asub Juhan Raudsepa pronksskulptuur "Kepimurdja."Kahjuks on see mitmel korral vandaalide poolt lõhutud. Samuti on kannatada saanud päikesekell ja surnuaed, mis asub lausa linna südames. Arvasin, et sellises väikeses armsas linnas on elu rahulik, aga tuleb välja, et igal pool oma probleemid.

Tagasiteel tuli veel päike välja. Sain nii palju uusi teadmisi, mida isegi mu Haapsalus elanud tütar ei teadnud.

Hoolimata sellest, et ma veetsin Haapsalus toreda päeva, on mu süda kurb kui ma mõtlen pisikesele armsale 5 kuusele poisile, kes kaotas Läänemaal paadiõnnetuses oma isa. Sellele tublile haprale, noorele naisele tahaks just öelda need ajaloolised sõnad:"Ma tean, mida sa tunned." kui see nii valus poleks...