Laupäev, 22. oktoober 2011

Nõmmekas olla on uhke ja hää.

Tundub, et mu maja on kummist. Kahe päevaga on siia mahutatud nii palju asju, et ma ei suuda enam isegi orienteeruda.
Õnneks on minu magamistuba, elutuba ja tütre tuba veel endised. Arvutituba on küll vahetanud oma ilmet. Üks voodi kolis prügimäele ja asemele sain diivani koos vanema pojaga. Ajutiselt muidugi. Hiljemalt suveks on poiste majad valmis ja siis saame jälle laiutama hakata.
Tegelikult on praegu vahva ajajärk. Maja on rõõmu ja noori täis. Kogu aeg keegi tuleb või läheb. Nii, et sügismasendust ei pea tundma ja mina saan tegeleda oma lemmiktegevustega-koristada, süüa teha ja lapsi poputada. Noorem tütar ainult muretseb natuke oma sünnipäeva pärast. Tema tahab privaatsust. Lubasime talle vastu tulla ja maja selleks päevaks ainult tema ja ta külalistele jätta. Pealegi oli ta nii tubli. Esimese veerandi tunnistus oli nii hea, et pani isegi minu ahhetama. Ma olin tõeliselt uhke ta üle.
Mu kodu ei asu just Nõmmel, aga sellest hoolimata tunnen ennast ikkagi nõmmekana. Loomulikult ei saanud ma ka siis puududa selliselt ürituselt nagu seda oli "Nõmmekas olla on uhke ja hää."
Päeva läbi oli vihma tibutanud, aga just ürituse ajaks tuli päikegi välja. Rongkäik algas Nõmme keskuse eest ja sealt edasi jaama juurde. Mööduvad rongid andsid vilet ja inimesed kõik lehvitasid akendest. Jaamas oli vahepeatus, kus laulsime ja rahvatantsijad tantsisid. Kui esitusele tuli "Põhjamaa" siis oli nii tuttav tunne. Olen ise ka kunagi rahvatantsuga tegelenud ja see tants oli veel täiesti meeles. Hea meelega oleksin ise ka jalga keerutanud. Edasi läksime üle silla. Ikka rõõmsa tuju ja lauluga. Viimane peatus oli turul. Seal sain lõpuks minagi polkat tantsida koos rahvariides poisiga.
Terve õhtu läbi kummitas see viis mu peas"Kui tantsid sa, kui tantsid sa, võõra poisi pruudiga...". No meil oli küll natuke teistmoodi.
Sellised üritused on tegelikult vahvad ja need näitavad inimeste ühtekuuluvustunnet. Kõik on rõõmsad, heas tujus ja sõbralikud üksteise vastu. Kasvõi korrakski on unustatud argielu ja igapäeva mured.



2 kommentaari:

  1. Tore, et kolimisest on kujunenud nii vahva rahvapidu!!

    VastaKustuta
  2. Tänan Helle, et taipasid. Just! See on meie pere traditsioon. Alati, kui kolime tähistame seda rongkäigu ja rahvatantsu peoga ja laulame kõik vanad laulud läbi. Seekord oli repertuaaris Kalle Kusta ja kõik tema 100 salmi.

    VastaKustuta