Kolmapäev, 5. oktoober 2011




Lilleline õpetajate päev.


Sellel aastal kutsus küll  Lauri Leesi õpetajate päeva eirama, aga  oli meil ikkagi armas päev.
Juba hommikul tervitasid meid rõõmsad lapsed ja vanemad lilledega ning meid ootab külastus Viimsi Tervis SPA hotelli. Mitmes rühmas võtsid vanemad hoopis laste hoidmise enda peale ja õpetajad veetsid päeva Siiri Leinatamme ilusalongis. Lõuna ajal jõime ühiselt kohvi ja sõime torti, mille olid valmistanud lapsed koos vanematega.
Elu läheb varsti põnevaks. 14. oktoobril on oodata majja praktikante. Soomest tulevad meie maja ja tööga tutvuma õpetajaabid, ning aprillis õpetajad Norrast. Naersime, et paras aeg keel suhtlustasandil selgeks õppida.
Kõikidele õpetajatele palju kannatust, rõõmsat meelt ja häid lapsi. Meie lasteaias igatahes on alati head ja armsad naerusuud.

7 kommentaari:

  1. Olles ise hiljuti isiklike lapselaste hoidmisega tegelenud, hakkasin seejärel tunduvalt suurema respektiga suhtuma lasteaiakasvataja ametisse. Kuidas te küll jaksate päevast päeva nendega hakkama saada? Mina olin kahenädalase 2 lapse hoidmise lõpuks täisti nagu tühjakspigistatud sidrun...

    Jaksu edaspidiseks! Tore, et lapsevanemad oskasid teie vaeva hinnata ja kinkisid nii mõnusa päeva teile.

    VastaKustuta
  2. Ausalt öeldes on lapsevanemad meilt sedasama küsinud. Eelmisel aastal õpetajate päeval anti meile ka pool päeva vabaks. Lapsi oli 19 ja nendega tegeles 5 ema. Ma ei hakka kirjeldamagi seda segadust, mis meid tagasi tulles ees ootas. Üks ema ütles, et ta käib nüüd lasteaia lõpuni meie ees kummargil, sest ta ei kujuta ette, kuidas on võimalik nii suure hulgaga hakkama saada. On võimalik ja väga hästi saame ja igasse päeva jätkub rõõmu. Mina olen just tänu oma väikestele sõpradele elu keerdkäikudest välja tulnud. Suvel on mul ka lapselapsed külas ja ma naudin nendega tegelemist.Noorem sai just 4 aastaseks.
    Tänan ilusate soovide eest.

    VastaKustuta
  3. Lapsevanemad paistavad hästi mõistvat, et lasteaedniku töö on raske - palju väikseid lapsi koos ületab tõesti tavalise inimese taluvuse piiri. Kooliõpetajate kohta nii paljud ei arva, et on raske ohjata varateismeliste hüperaktiivsust ja lärmakust. Õpetajates leitakse pigem vigu - ei saa hakkama, on nii- ja naasugused. Peab ütlema, et koolis juhtub harva, et lapsevanem tänab isiklikult õpetajat oma lapse kasvatamise eest.

    VastaKustuta
  4. Õpetaja raskest elust rääkitakse ju nagunii palju ;) Ma ei arvagi, et see lihtne on. Minu õpetajast sõbranna arust teeb asja eriti keeruliseks just vanemate suhtumine õpetajasse. Kui õpetaja probleemse lapse vanematele räägib, mis nende laps teeb, siis tihti ei leia ta vanemates liitlast lapse korrale kutsumises. Vanemad hakkavad hoopis õpetajat süüdistama, laps aga peab peenikest naeru. Tema on olukorra peremees.

    VastaKustuta
  5. Eks meie töös on ju ka neid arusaamatusi. Mõne vanema meelest on see igati normaalne, et ta unustab lapsele tagavara püksid kaasa panemata, kuigi teab, et lapsel juhtub "väikesi õnnetusi" .Unustatakse kindad, sallid ja mütsid, sest laps tuleb ju autoga, vihmase ilmaga tulevad riidest jalanõudes. Õpetaja ju ei lase paljast last õue ja otsib talle ikka soojad riided selga, aga kui vahel ei ole just täpselt need riided selga pandud, mis ema on hommikul mõelnud, siis oleme ikka ju süüdi meie.See ei loe, et meie rühmas käib 25 , aga emal on see ainuke. Õnneks on neid vanemaid mõned üksikud, aga ikkagi leidub.
    Arvan samuti, et kooliõpetaja on vanemate lugupidamise ja tunnustuse sajakordselt ära teeninud.Lapsi on ju nii erinevaid ja igal ühel veel 2 vanemat ka:D.Minu 4 lapse koolis käimiste sisse mahub üks õpetaja, kes virutas lastele lihtsalt sellepärast joonlauaga vastu pead, et nad aru ei saanud. Juhtub ju kõike, aga kui kõik minu 4 last selle õpetaja käe all pidid õppima ja mitte midagi ei muutunud, siis pani ikka mõtlema, et alati ei ole ainult lapsed süüdi.

    VastaKustuta
  6. Minu lasteaiakasvataja töös oli üks kurb juhus. Oli emadepäevapidu ja ühel tüdrukul polnud peale treeningpükste midagi selga panna ja ema pidi riided tooma enne pidu ja emast polnud haisugi , otsisin tüdrukule ilusamaid riideid, et ta ei tunneks ennast halvasti ja viimase minutini lootsin, et äkki ikka ema tuleb ...... koos tüdruku peokleidiga ,tüdrukul nutt kurgus ja minul endal ka .... ma olin nii vihane, kui ema kusagil poole peo pealt sisse astus . Oli magama jäänud ...
    Peale seda juhtumit andsin vanematele iga kord enne pidu kindla käsu, et peopäeval riided oleks hommikul juba kaasas, kes teab mis vöib juhtuda ja et laps ei pea nutma, et tal pole pidulikke riideid .... ega ennast teiste ees halvasti tundma ... ohh see lugu on nii meeles ....
    Meil ka üks meesõpetaja virutas tihti joonlauaga kui olin 6 klassis, ja mina määrisin tal laua alt ääre kriidiga , kui ta seal siis jalgu vastu laua äärt nühkis ja püksid kriidised pärast, siis ma ei julgenud tunnistada kes tegi ... tund aega seisime klassis püsti ja õpetaja uuris- kes tegi .... pärast ma ikka klassijuhatajale tunnistasin, et mina tegin ja tema lubas saladust hoida, ma usun, et ta hoidiski, sest see õpetaja minule viha ei pidanud ..kartsin küll ... ..
    Klassijuhataja oli maailma parim ja siiani suhtleme ...

    VastaKustuta
  7. Eks neid vigureid tegin minagi koolis.Esimest korda saadeti direktori juurde juba teises klassis.Võtsin asja päris südamess ja tönnisin ikka kõvasti.Direktor oli, aga sõbralik ja manitsemise asemel hoopis lohutas mind.

    VastaKustuta