Kõigest natuke.


Ilmamärkide järgi pole mingit kahtlust, et käes on sügiskuu kuigi nädalavahetusel oli  suviselt soe.
Oleme Eestimaale nüüd selleks aastaks jälle tiiru peale teinud ja meie kõige viimaseks linnaks sai Põltsamaa.
Vahva oli  avastada jälle vanu kirikuid, losse ja linnuseid.


Puud olid  küll enamasti raagus, aga taamal oli  ikka veel märgata seda kollakat varjundit, mis toob meieni pisut nukravõitu sügishõngu.

Vahtrate kirevus on otsa saanud, aga mõnes kohas on võimalik sahistada veel nende lehtedes.

 Sellest hoolimata ihkab hing ikkagi soojust ja valgust.

Hea on õhtul süüdata küünlad, teha kaminasse tuli, panna jalga enda kootud villased sokid ja haarata kätte aurav teetass.
 Soki puudust karta pole. Järjekordne kotitäis asus Haapsalu poole teele ja usun, et juba varsti leiavad nad kõik, endale oma inimese, kelle jalgu soojendada.
Hommikutesse hiilivad järjest enam raagus päevade tuuled ja sügiskaste teeb jalad lootusetult märjaks.

Kõigest hoolimata ei tunne ma kunagi sügismasendust.


Väga vahva oli lasteaias ka meie isadepäev.
Algas kontserdiga õues ja siis läksid isad lastega rühmatubadesse meisterdama, aga emad kogunesid saali ning valmistasid uhked võileivatordid. Pidu lõppes ühise söömisega.

"Kommidest ja pommidest" ei õnnestunud ka sellel aastal ilma jääda, aga minu jaoks pole  neil mingit tähendust.
Kadrisid ja Marte kostitan aga igal aastal rõõmuga ja olen valmis kõiki vastu võtma.
Sellel aastal olid nad lausa pika eeskava välja mõelnud. Tantsud, laulud, õnneloos ja mõistatused. Andis aga nuputada, sest nagu selgus olid nad isegi mõistatused ise välja mõelnud. Lahkusid lõõtspilli helide saatel.


Viimased sügislilled peavad veel vapralt vastu. Priimulad on asunud uuele ringile ja krookustel on suured nupsud väljas. Kui nii soe edasi püsib, siis ilmselt lähevad enne külmi  veel õitsema.

Filmielamus, mis oleks võinud olemata olla.

Lapselaps kutsus mind kinno ja loomulikult lubasin  siis temal ka meile filmi valida.
Muidugi jättis ta mulle alguses ütlemata mis   filmi me läheme vaatama ja kui kaua see kestab.
Filmivalik oli seega "Maja, mille Jack ehitas."
Ma pole midagi nii haiget ja vastikut ammu vaadanud. Palusin mitu korda filmi jooksul, et läheme minema. Oli neid küll, kes lahkusid, aga meie siiski jäime. Kõige kummalisem oli see,et saal oli haudvaikne ja viimse kohani välja müüdud. Inimesed, kes jäid  vaatasid hiirvaikselt. Mina olin vist ainuke, kes reageeris häälekalt, sest filmis oli palju selliseid kohti, mis minu  mõttemaailma lihtsalt ei mahu ja ma ei saa üldse aru kuidas üks inimene võib nii käituda.
Lugesin õhtul  Tõnu Karjatse arvustust filmi kohta ja tema arvas, et see on äärmiselt sümboolne linateos, mis on ääretult  vajalik. See pidi olema peegel meile endile. 
Mina küll ei suuda ette kujutada selliseid inimesi, kes on oma mõtlemiselt nii haiged, kes teevad selliseid tegusid ja samas leiavad, et see kõik on põhjendatud ning  õige.
Igatahes minule jäi sellest filmist mitmeks päevaks väga vastik tunne hinge. Lapselaps aga arvas, et film oli hea, sest see oli hoopis midagi teistsugust, mida ta siiamaani oli harjundud nägema ja õpetlik ka. Vot siis.
Järgmise filmi valin igatahes mina.