
Ilmamärkide järgi pole mingit kahtlust, et käes on sügiskuu kuigi nädalavahetusel oli suviselt soe.
Oleme Eestimaale nüüd selleks aastaks jälle tiiru peale teinud ja meie kõige viimaseks linnaks sai Põltsamaa.
Vahva oli avastada jälle vanu kirikuid, losse ja linnuseid.
Puud olid küll enamasti raagus, aga taamal oli ikka veel märgata seda kollakat varjundit, mis toob meieni pisut nukravõitu sügishõngu.
Vahtrate kirevus on otsa saanud, aga mõnes kohas on võimalik sahistada veel nende lehtedes.
Sellest hoolimata ihkab hing ikkagi soojust ja valgust.

Soki puudust karta pole. Järjekordne kotitäis asus Haapsalu poole teele ja usun, et juba varsti leiavad nad kõik, endale oma inimese, kelle jalgu soojendada.
Hommikutesse hiilivad järjest enam raagus päevade tuuled ja sügiskaste teeb jalad lootusetult märjaks.
Kõigest hoolimata ei tunne ma kunagi sügismasendust.
Väga vahva oli lasteaias ka meie isadepäev.
Algas kontserdiga õues ja siis läksid isad lastega rühmatubadesse meisterdama, aga emad kogunesid saali ning valmistasid uhked võileivatordid. Pidu lõppes ühise söömisega.
"Kommidest ja pommidest" ei õnnestunud ka sellel aastal ilma jääda, aga minu jaoks pole neil mingit tähendust.
Kadrisid ja Marte kostitan aga igal aastal rõõmuga ja olen valmis kõiki vastu võtma.

Viimased sügislilled peavad veel vapralt vastu. Priimulad on asunud uuele ringile ja krookustel on suured nupsud väljas. Kui nii soe edasi püsib, siis ilmselt lähevad enne külmi veel õitsema.
