teisipäev, 27. märts 2018

Olla hetkes õnnelikult.

Tulen just koolituselt.
Tunnen ennast vajaliku ja tähtsana.
Mitte, et ma selles kahelnud oleksin, aga täna sain täiega tunnustust juurde.
Väga südamlik ja positiivne koolitus oli MTÜ Hoolingult õnneliku õpetaja heaks.

Õpetaja elukutse on rohkem kui amet.
Iga päev kohtub ta inimhingedega. Igal neist on oma taust, mured ja unistused.
Nii see algas.
Sain palju uusi tarkusi, mida oma igapäevatöös kasutada.
Meid oli siia tõesti armastuse ja hoolivusega oodatud, sest isegi lõunapausi ajal kohvilaud pani ahhetama. Nii rikkalikku ja uhket valikut pole enne olnudki.
Homme lähen tööle ja jätkan sealt, kus täna pooleli jäin ja usun, et teen seda samamoodi hinge ja südamega  nagu siiamaani, aga pisut on minus endas  muutunud.


Tunnen, et kevad on täies hoos.
Mitte ainult sellepärast, et peenral õitsevad lumikellukesed ja lumeroosil on suured pungad, aga ka mu hea sõbra pärast.
Ma tean, et tal pole kerge ja tal on pikk tee veel käia.
Tean, et ta vajab palju julgustust ja tunnustust.
Tean, et tal võib olla veel palju tagasilööke, hirmu, ahastust, kurbust ja südamevalu, aga tean ka, et selle kõigel on õnnelik lõpp.
Mingu aega kui palju tahes.
Ühel hommikul ta ärkab ja võib selle kõik seljataha jätta.
Kindlasti me siis naerame ja meenutame seda kõike kui ühte etappi  elus ja oleme uhked, et ta sellega hakkama sai.
Just nagu minugi elus.
Nüüd peaaegu aasta hiljem meenutan ma oma eelmist aastat ja leian sealt nii palju naljakaid asju.
Tgantjärgi on see nii koomiline, aga algus oli samasugune.
Seisin oma kodu ukse ees. Vaatasin 4 trepiastet ja mõtlesin, et ma ei suuda mitte iialgi neid ületada.
Kõik tuli omal ajal ja rohkemgi veel. Tegelikult on inimene tugev ja saab kõigega hakkama.
Eriti veel siis kui su kõrval on inimene, kes usub sinusse.
Kes julgustab ja kiidab sind ka siis kui sa oled oma arust nii saamatu ja äpu.
Mitte kunagi ei tohi kaotada  lootust.


Nädalavahetusel käisime  lõpuks  ka kino Kosmose IMAXI kinosaalis. Ekraan on tõesti suur ja kumer ning heli võimas. Eriti andis see tunda veel 3 D filmi puhul.
Pärast kino käisime söömas The  Dublineris.
Seekordne valik Noore Villemi šnitsel kauboikartulitega.
Loomulikult väga maitsev.

Lõpetan tänase koolituse sõnadega.
Õnn on iga inimese enda sees.
Otsides õnne teistest inimestest ja valedes partnerites võid lõpuks ikka pettuda.
Õnn võib peituda oskuses iseenda sisse vaadata ja aeg hetkeks maha võtta.
Pidevalt oma emotsioone alla  surudes jääme haigeks ja väsime.
Õnn võib olla valik, valida olla õnnelik.
Sina saad valida.




esmaspäev, 19. märts 2018


Täielik diskrimineerimine.

Töökaaslane sai eile telefonikõne.
Pakuti tasuta näohooldust ja  meiki.
10 minutit kuulas mida kõike tehakse ja milleks ta peaks valmis olema.
Viimane küsimus oli kui vana ta on.
Töökaaslane oli aus ja teatas reipal häälel, et naistepäeval sai just 75.
Teisel pool oli tükk aega vaikust ja siis teatati:"Oi nii vanadele inimestele pole meil küll midagi, aga kui tuleb, siis me helistame tagasi."

pühapäev, 18. märts 2018


Laupäevaselt.

Lõpuks jõudsime ka Mimosas ära käia. 
Oleme viimasel ajal palju erinevates söögikohtades degusteerimas käinud ja ma pole siiamaani veel oma kõige lemmikumat suutnud tuvastada.
Ilmselt oli Mimosagi minu jaoks teiste poolt liiga üleskiidetud ja me läksime sinna teatud eelarvamustega.

Mehe valik oli kanafilee küpsetatud suvikõrvitsa, kollase porgandi püree, punase kinoa, rõstitud köögiviljade  ja siidrikastmega.

Tütre valik osutus pardifileele kollase porgandipüree, röstitud juurviljade ja brändi-punaveinikastmele.
Maitsestatud  oli hästi, aga part oli pisut  üleküpsetatud ja tundus kuiv. 

Minu valik oli paneeritud kikerhernekotletid grillitud juurselleripüree, rullkõrvitsanuudlite ja porru-bataadikreemiga.
Kotletid oli pealt mõnusalt krõbedad ja lisandid olid ka väga maitsvad. 
Kindlasti tuleme suvel siia tagasi kui välisterass on avatud ja saab väljas istuda.

Eile käisime kinos "Vee puudutust" vaatamas. 
Filmi tutvustus jättis sügava mulje.

Kolmeteistkümne Oscari nominent: Parim film, parim lavastaja, parim naispeaosatäitja, parim naiskõrvalosatäitja, parim meeskõrvalosatäitja, parim filmimuusika, parim kostüümikunstnik, parim originaalstsenaarium, parim operaatoritöö, parim helimontaaž, parim helirežii, parim montaaž ja parim kunstnikutöö.Kahe Kuldgloobuse võitja: Parim lavastaja ja parim filmimuusika. 

Tundub, et parimast parim, aga avastasin, et mu mees oli keset filmi tukkuma jäänud.
No jah. Eks igaüks peab ise vaatama ja otsustama, aga ma ei oska isegi öelda mis vanuseastmele see film sobiks. Meie jaoks jäi igatahes see ime tabamata.




Õhtust sõime meie tuttavas Karja Keldris.
Sellel korral siis karbonaad BBQ marinaadis koos küüslaugukartulite ja värske salatiga.
Karbonaad oli mõnusalt pehme ja kaste parajalt terav. 

Teenindajad on siin alati lahked ja rõõmsameelsed. 
Pole mitte kunagi pidanud pettuma, kuigi oleme siin päris sageli söömas käinud.









neljapäev, 8. märts 2018



Täna oli tegelikult  ilus päev.
Mu laud on täis lilli ja kingitusi.
Kuulsin palju häid ja südamlikke sõnu.
Sain palju kallistusi.
Sotsid käisid õnnitlemas ja tõid kringli.
Vakra isiklikult surus kätt ja soovis head naistepäeva.
Süda on aga raske ja ei lase  sellest kõigest  rõõmu tunda.
Just nüüd kui minu elus on kõik väga hästi.
Kõik asjad on jälle paika loksunud ja võiks kõike ainult nautida, on mu süda valu täis.
Ma tean, et kõik saab korda ja lõpeb hästi, aga hirm on ikkagi.
Mu hea sõber, kellega võiksin  luurele minna.
Kellega tunneme  juba aastakümned.
Kellega koos oleme tulnud läbi tulest  ja veest.
Kellega mõtleme ühtemoodi ja räägime ühtemoodi.
Mina võin  alustada lauset ja tema lõpetab või vastupidi.
Vahel me pahvatame sama asja välja lausa üheaegselt.
Ma näen tema silmades hirmu ja paanikat, aga ma ei saa seda sealt ka ära võtta, sest ma ise kardan ka.
Tean ainult seda, et  sellel kõigel  peab olema õnnelik lõpp.
Teismoodi lihtsalt ei saa minna.
Praegu tuleb  lugeda nädalaid, päevi, tunde ja ühel päeval on kõik jälle nagu alati.
Muud varianti lihtsalt ei ole.
Ja ma usun sellesse.
Ma saan aru ka miks täna päike ei paista.

Märtsiselt.
Jaanuaris  arvasin, et ei tahakski enam talve külma ja lumega, aga nii ilusat mõnusate külmakraadide ning  paraja lumega talve ei oleks osanud soovidagi.
Seda enam, et päevad on täis päikest, mis panevad lume sillerdama ja samas on päike nii soe, et kevadetunne on juba ammu hinges ja südames.
Selle erilise kevadetunde toovad minule alati esimene õues kuivatatud pesu lõhn, mis täidab terve maja ja loomulikult aknalaual tärganud värske salat.
Oma villastest sokkidest ei saa ma aga veel ei üle ega ümber.



neljapäev, 1. märts 2018


Meie orav.

Nõmme on oravate kuningriik ja nende rõõmsat hullamist ning  akrobaatilisi trikke võid vahel ennast vaatama unustadagi.
Olen imetlenud küll seda, kuidas oravad mööda kiviseina edasi-tagasi jooksevad, aga nii julget oma oravat  pole meil varem olnudki.
Märkasime juba nädalapäevad tagasi kuidas üks eriliselt suur orav meie teise korruse rühmatoa aknalauale ronis ja aknast sisse kiikas.
Ta ei kartnud isegi lapsi, kes teda läbi akna vaatama tormasid.
Hakkasime aknalauale pähkleid panema ja nüüd külastab oravapoiss meid 3 korda päevas.
Haarab pähkli esikäppade vahele, keerab meile selja ja kukub maiustama.
Kõige tähelepanuväärsem on veel see, et tema söögiajad klapivad meie laste söögiaegadega.
Vahel jõuavad lapsed küll enne sööma hakata, aga kaua ei lähe kui orav on ka  platsis.
Täna oli isegi sõbra kaasa võtnud.
Kiitlesime ühele isale, et tulgu ka vaadaku, et meil on isiklik orav. Isa aga arvas, et küllap orav mõtleb hoopis, et tal on nüüd isiklik lasteaed.