Täna oli tegelikult  ilus päev.
Mu laud on täis lilli ja kingitusi.
Kuulsin palju häid ja südamlikke sõnu.
Sain palju kallistusi.
Sotsid käisid õnnitlemas ja tõid kringli.
Vakra isiklikult surus kätt ja soovis head naistepäeva.
Süda on aga raske ja ei lase  sellest kõigest  rõõmu tunda.
Just nüüd kui minu elus on kõik väga hästi.
Kõik asjad on jälle paika loksunud ja võiks kõike ainult nautida, on mu süda valu täis.
Ma tean, et kõik saab korda ja lõpeb hästi, aga hirm on ikkagi.
Mu hea sõber, kellega võiksin  luurele minna.
Kellega tunneme  juba aastakümned.
Kellega koos oleme tulnud läbi tulest  ja veest.
Kellega mõtleme ühtemoodi ja räägime ühtemoodi.
Mina võin  alustada lauset ja tema lõpetab või vastupidi.
Vahel me pahvatame sama asja välja lausa üheaegselt.
Ma näen tema silmades hirmu ja paanikat, aga ma ei saa seda sealt ka ära võtta, sest ma ise kardan ka.
Tean ainult seda, et  sellel kõigel  peab olema õnnelik lõpp.
Teismoodi lihtsalt ei saa minna.
Praegu tuleb  lugeda nädalaid, päevi, tunde ja ühel päeval on kõik jälle nagu alati.
Muud varianti lihtsalt ei ole.
Ja ma usun sellesse.
Ma saan aru ka miks täna päike ei paista.