Kaerajaan neljale jalale.

Igal aastal tähistame lasteaias mihklipäeva.Tantsime, laulame, räägime vanadest kommetest ja loomulikult küpsetame lõkkel viinereid. Sellel aastal arvas muusikaõpetaja, et meil võiks ka hobune kaasa lüüa. Oleks lastele natuke põnevam. Mina sain ettepaneku olla hobuse Roosi peaosaks ehk esijalgadeks. Tagumise poole, kellega koostööd teha, pidin ise otsima. Esimestelt tagajalgadelt sain korvi, aga teisel katsel läks õnneks.

Siin me nüüd oleme lustakad, rõõmsad ja loomulikult väga fotogeenilised. Kaerajaani tantsimine tuli meil igatahes väga hästi välja.

Käisin barokkmuusika kontserdil.


Hea tahtmise juures jõuab igale poole. Tänasel päeval oli mul lausa 2 üritust. Kõigepealt järjekordne koolitus, mis sellel korral valmistas pettumuse, aga eks iga asi ole kindlasti millegi jaoks hea ja ega tarkused siis mööda külgi maha ei jookse. Alati tuleb vastu võtta, kui lahkelt pakutakse ja pealegi veel tööandja kulul.

Teine palju huvitavam üritus oli barokkmuusika kontsert. Päris võõras see mulle polnud, aga eraldi kontserti polnud küll varem kuulamas käinud.

Kuulasin siis ansambel Tallinn Baroque. Kontsert sisaldas muusikalist matka renessansi-ja barokiajastu Euroopasse koos õukondliku tantsumuusika, kirikumuusika, kui ka kammermuusikaga. Ettekandele tuli ka Tobias Hume'i loomingut, mida esitas Tõnu Jõesaare. Huvitav on fakt, et Hume ei teeninud leiba mitte niivõrd helilooja, kuivõrd palgasõdurina tolleaegsete suurte rivaalide, Vene ja Rootsi sõjaväes. Hume’i muusika on suhteliselt vähe tuntud, kuid seda enam pakkus avastamisrõõmu. Imbi Tarumi näitas üles virtuoossust ja eriti võlus Liina Saari elurõõm ja sarm. Tema sulgkerge hääl kõlas suurepäraselt ja sundimatult kõrges ja ülikõrges registris ning tundus olevat ideaalne kõigi

baroki kavalate kaunistuste jaoks.

Muusikud olid riides vastavalt barokkajastu moele. Meestel olid uhked esinemiskostüümid. Puhvis särgid, põlvpüksid, kontsakingad. Kogu riietus oli üle külvatud lehvide, pitside ja lintidega. Muidugi ka patsiga parukad. Naiste parukad olid keerduvate lokirullidega. Muusikute käitumine põhines sügavatel kummardustel ja graatsilistel žestidel.

Kindlasti lähen ma tulevikus veel barokkmuusikat kuulama.

Uskuda või mitte?

Panin täna oma ämma mälestuseks küünlad põlema. Lähemal ajal ilmselt läheme me kõik ka surnuaiale.

Vanaema surmast on nüüd 10 aastat möödas. Oma testamenti tegi ta 3 korda ümber. Kõigepealt tegi ta oma pojale, siis meie vanemale tütrele ja lõpuks meie poegadele. Tegelikult polnud sellel ju tähtsust kellele just meist, sest minu mees oli ta ainuke laps ja peale meie lähedasemaid tal ei olnud. Surm saabus aga ootamatult ja oli kuulda, et tegelikult oli ta tahtnud veelkord oma testamendi ümber teha. Vanaema majja läks elama meie vanem poeg, kes oli siis 18 aastane. Ega ta alguses ei rääkinud üldse, mis lood seal toimuvad, aga ükskord tuli jutu sees kogemata välja, et majas kummitab. Mina võtsin asja naljana. Arvasin, et igal asjal on oma loogiline seletus. Poeg rääkis, et igal õhtul hakkavad alt korruselt tulema sammud, mis jõuavad tema ukseni, siis lõgistatakse linki ja uks läheb lahti. Ukse taga pole aga kedagi. Esimesel korral oli ta arvanud, et majas on vargad. Oli haaranud pesapalli kurika ja hiilinud vaikselt vaatama. Maja oli aga tühi. Mitu korda oli ta õhtul kodust välja läinud, tuled kustutanud ja tagasi tulles säras maja tuledes. Küsisin pojalt kas ta ei karda? Ta ütles, et alguses oli küll kõhe, aga nüüd on ta sellega juba harjunud. Ega ma siis vist teda väga ei uskunudki ja rohkem sellest juttu ei tulnud.Varsti läks ta sõjaväkke. Majja tulid elama poja sõbrad. Alles siis, kui üürilised hakkasid sama juttu rääkima, pöördusin ma ühe kirikuõpetaja poole. Ta arvas, et inimene pidi liiga ruttu siit ilmast ära minema ja tema tegemised jäid pooleli. Sellepärast ei saa ta rahu ja tema hing käib kodus. Soovitas pühitsetud küünlaga maja läbi käia ja vanaemaga rahu sõlmida. Mul oli kodus kunagi Petseri kloostrist ostetud küünal. Läksime siis terve perega vanaema majja, panime küünla põlema, kõndisime kõik korrused läbi ja rääkisime vanaemaga. Mäletan, et mind ennast ajas kangesti naerma. Olin ju küll mitme inimese käest kummitamisest kuulnud, aga uskumatu nagu ma olin, lootsin ikka mingit muud põhjust. Kui me oma ringkäiguga olime lõpule saanud, läksid kõik maja tuled põlema. Esimest korda võttis mu täitsa kõhedaks. Minu mees, kelle ema maja see oli lubas, et tema siia majja oma jalga küll enam ei tõsta. Kummitus ikka näitas ennast aegajalt. Ükskord enne jõule olid kapiuksed lahti läinud ja kapist hõljusid välja kinkekotid. Sammud olid igaõhtused külalised, aga tuppa sisse nad ei tulnud. Pikapeale kummitus rahunes. Kui poeg sõjaväest tuli, siis läks elu päris rahulikult edasi. Pikapeale unustasime selle loo.

Mõni aasta tagasi hakkas poeg majas põhjalikku remonti tegema ja laskis seest kõik ära lõhkuda. Kummitus oli jälle platsis. Seekord rahunes aga kiiremini ja üle paari korra endast märku ei andnud.
Nädal tagasi poja sünnipäeva pidades meenutasime koos ta kunagiste üürilistega naeruga pooleks neid aegu. Me ei osanud siis veel aimatagi, mis veel tulemas on. Eile küsis maakler poja käest kas ta majas kummitab? Maakler on meile täiesti võõras inimene ja palgatud agentuurist. Poeg küsis miks ta seda arvab? Ta ütles, et tal on selline tunne, et ta pole majas üksinda. Keldris pilte tehes oli seinale ilmunud inimese kujutis. Need pildid olid ka fotoaparaadis. Poeg palus need talle meilile saata. Täna selgus, et just need 2 pilti olid fotoaparaadist kadunud, aga arvutis pidi ka 1 olema. Kui ta seda näidata tahtis, siis arvuti lakkas töötamast. Praegu on arvuti paranduses. Kui sellest asja saab, siis selgub, kas seal on veel midagi. Mina ei oska sellele loole mingit seisukohta võtta. Võib-olla on lihtsalt asjade kokkulangemised. Noorem poeg lubas igatahes, et tema oma jalga sinna majja enam ei tõsta ja kui vanem poeg tööasjus peab ära sõitma, siis tema pärast võib kass nälga surra ja torud ära külmuda. Mina pole kunagi selliseid asju väga uskunud ja olen arvanud, et igal asjal on mingi loogiline seletus, aga ausalt öeldes ei taha ka väga sinna majja enam minna. Tean ainult seda, et vanaema ei tahtnud, et ta maja võõraste kätte läheb.

Ahnusel ei ole piire.



Selles, et mul on jälle nii palju seeni on süüdi ainult minu mees. Mis ta siis on hommikul nii unine ja uimane, kui mina temaga räägin. Kui ma talle oma päevaplaanid ette ladusin, vastas ta ainult, et oota ma ärkan enne üles. Minust ta sinna voodi äärele koogutama jäigi. Tulin oma majja.
Poeg oli mulle küll eelmisel õhtul teatanud, et tahab sõpradega saunaõhtut korraldada, aga et nad ka ööbima jäävad, sellest ei olnud juttugi. Ühesõnaga minu maja oli okupeeritud ja alumine korrus oli magajaid täis. Üles igaks juhuks ei hakanud ronimagi. Laenasin tütre lillelisi kummikuid ja sõitsin hoopis metsa.
Üle hulga aja oli lõpuks üks tõeliselt ilus sügisilm. Päikeseline ja soe. Sain kohe "Rõõmu" aiandi juures meeldiva üllatuse osaliseks. Vana tuttav soovis mulle ilusat pühapäeva. Lõpuks ometigi keegi, kellel on hea tuju ja ei maga.
Raba tee oli veel porisemaks muutunud, kohati päris vee all, aga mul olid ju mu lapse rõõmsad säärikud. Eks ma pärast saan mehe käest oma porise ratta eest toriseda, aga ise on süüdi, et magab nii kaua. Esimesed seened leidsin juba enne sihtkohta jõudmist. Appi, appi. 10 minutiga oli korv täis ja siis kohe ka kilekott, mille ma igaks juhuks olin kaasa haaranud. Seentel polnud aga lõppu näha. Kaseseened, kuuseriisikad, männiseened ja puravikud. Sellised parajad marineerimiseks. Ohverdasin raske südamega ka oma punase mütsi, aga ega sellest ka palju abi polnud. Järjest ilusamaid kuuseriisikaid leidsin. Palusin juba mõttes jumalat, et ta teeks nii, et need seened oleksid ussitanud. No ei olnud! Tegin südame kõvaks ja tulin tulema. Terve kodutee vaatasin pilvi, et mitte enam ühtegi seent näha. Ja siis helistas mu mees ja küsis, mida ma talle hommikul rääkisin.
Tegelikult õudne aasta. Nii palju marju, õunu, kurke, tomateid ja seeni. Jääb ainult loota, et lund saame ka sama palju kui oleme harjunud viimastel aastatel saama.

Inimene õpib kogu elu.

Koolitusel selgus, et lapsi polegi õige kiita sõnadega

" sa oled nii tubli". Kui nad on kogu aeg harjunud sellega, et saavad oma edusammude eest kiita, siis võibki tal kujuneda liiga kõrge enesehinnang ehk teisisõnu, temast saab nartssist ning too asub ainult sammukese enne psühhopaati. Kliinilise diagnoosi saab neile mõlemile panna ning teistele liiga teha pole nende jaoks mingi probleem. Küllaltki hirmuäratav tõdemus minu jaoks. Siiamaani olen küll oma pisikesi kiitnud ja minu meelest on see väga hästi toiminud. See on neid hoopiski innustanud. Pole oma rühmas küll tähele pannud, et mõnes lapses on pead tõstnud ainult tema ja ta maailm. Nii kummaline oli täna oma sõnastust korrigeerida. Siiani olin ikka öelnud, et sa olid nii tubli, sõid korralikult või magasid nii hästi. Nüüd pean sõna "tubli" ära jätma ja selle asemel ütlema:"Mulle meeldiks, kui sa oma taldriku tühjaks sööksid. Mulle meeldiks, kui sa selle pildi ära värviksid." Nii harjumatu ja naljakas. Igatahes saime täna kõik vähemalt südamest naerda. Palju kasulikku ja õpetlikku sai tegelikult ka kõrva taha pandud.

Vene keelest.



Täna on mul ilmselt lobapidamatus. Üle
hulga aja saan ma jälle oma arvutis olla. Ma ei ei pea enam laenama tütrelt või kasutama mehe oma. Lõpuks ometi on mul minu oma, mida kasutan ainuisukuliselt.
Tegelikult tahtsin ma hoopis vene keelest kirjutada. Lugesin kunagi ühe vene filoloogi nördimusavaldust, et 6. klass on täiesti ebasobiv aeg selle keele õppimise alustamiseks. On ju siililegi selge, et vene kogukond ei kao siit kuskile. Tööta siis kas avalikus või erasektoris, teenindaval tööl või mitte, on vene keel ikkagi oluline. Vene keele oskus ei ole vajalik mitte ainult klienditeenindajale, vaid ka juhtivatel kohtadel töötajatele. Muidugi tundub mõte hea, aga kui te arvate, et laps saab vene keele tõesti koolis selgeks, siis te eksite. Kontrollige oma vene keelt õppivate laste vene keele oskust ja te üllatute. Tunnistusel võib ju olla hinne "viis", aga rääkida ei oska ta midagi. Need tekstid, mis on õpikutes, on täiesti mõttetud. Keerulised ja pikad, täis vene kultuuri ja ajalugu. Selle asemel peaks õpetama last hoopis suhtlema. Olen mitu õhtut oma 9-da klassi last aidanud harjutuste tegemisel. Ta tunnistas ausalt, et tegelikult ei saa ta üldse mitte midagi aru. Küsisin siis kuidas teistel koolis läheb? Ta vastas mulle, et hommikul laenavad nad tema vihikut ja pool klassi kirjutab lihtsalt tema pealt harjutused maha. Eile selguski, et poolel klassil oli ühtemoodi 1 viga- minu tehtud. Tänase töö ajal oli õpetaja lubanud nendel, kes valmis saavad lahkuda. Pool klassi oli andnud tühjad paberilehed. Saan aru ju küll, et meie riigikeel on eesti keel, aga kui koolides tuleb vene keelt õppida ja 3 aasta jooksul pole see eriti kellelegi selgeks saanud, siis on sellel üldse mõtet

Täna selgus, et natuke oli minu õpetamisest ikka kasu ka. Terve klassi peale oli kaks nelja ja üks oli minu lapsel.

Klatšimoorid.


Ilmselt on olemas teatud tüüp inimesi,

kellele meeldib teisi klatšida. Võib-olla on neil elu igav, maailm nende jaoks väike või lihtsalt liiga madal enesehinnang, et peavad teistest rääkides enda mõttetut elu elama. Kuulujuttude sisu on üsna üheülbaline, umbes selline"kes kellega käib, kes tahaks kellega käia". Loomulikult siis ka nõuanded ja õpetused, kuidas oma elu kõige paremini elada. Kindlasti on paljudel selliseid sõbrannasid ja mis veel kõige õudsem- isegi sugulasi.

Täiuslikkust ei ole kahjuks olemas ja seepärast oleme me kõik vahel ühtmoodi õnnetud ja õnnelikud. Sõpru, töökaaslasi, naabreid kadestades tasub alati mõelda, et see, mis kaugelt paistab rõõmus ja roosiline võib olla ainult kest. Reaalsus on midagi muud ja sellega peame võitlema kõik iga päev. Miks on nii, et inimene armastab suure suuga taga rääkida teiste eraelu, aga oma elu on tabuteema?
Mul on "vedanud" sellise sugulasega. Viimasel ajal olen püüdnud igati temast eemale hoida, aga kuidagi juhtume ikka kogemata kombel kokku. Mulle meeldib nädalavahetusel Nõmme turul käia. Hoian alati silmad lahti ja vaatan, et ma järjekordselt temaga kokku ei juhtu, aga millegipärast on kujunenud see juba reegliks, et ma ei saa temast ei üle ega ümber. Isegi sellel pole tähtsust kas ma lähen laupäeval või pühapäeval, hommikul või õhtul. Kevadel tegi korra ikka hinge nii täis, et saatsin ta päris labasel kombel kohe päris kaugele. Pole enne inimestega nii ebaviisakalt käitunud, aga mulle ei meeldi kui oma nina topitakse nii sügavale teiste asjadesse. Arvasin, et nüüd on natukeseks ajaks rahu, aga võta näpust. Järgmisel nädalavahetusel naeratas mulle jälle nagu kõige parem sõbranna. Olen püüdnud talle mitu korda selgeks teha, et mind ei huvita sellised teemad, aga ega ta sõnadelaviini vahele ei saa ühtegi silpi mahutada. Teda ei häiri isegi see, kui ta vatrab tund aega järjest ja mina ei ütle ühtegi lauset vahele. Vahel olen ma samal ajal lihtsalt omi mõtteid mõelnud ja lasen ta jutu kõrvust mööda.
Sellel pühapäeval järjekordselt turul viibides olin väga õnnelik, et mul õnnestus tervelt 2 korda ta eest putku panna ilma, et ta oleks mind avastanud. Liiga vara rõõmustasin. Oma ratast Nõmme keskuse eest lahti päästes, tabas mind mulle juba tuttav sõnadevalang. Vabandasin ennast sellega, et mul on väga kiire. Sain järjekordse küllakutse. Lähen ma sinna jee. On ju ka muid enesetapu võimalusi.

Kuidas me Intsule tünga tegime ja hüvasti kollane kass.

Oma vanema pojaga kohtun viimasel ajal nii harva. Kogu aeg on ta kuhugi teel. Alles tuli Jordaaniast ja kohe sõitis järjekordselt Türki. Detsembris ootab teda Barcelona. Arvasin, et sellel aastal ilmselt me tema sünnipäeva koos ei tähistagi. Suur oli mu üllatus, kui noorem poeg eile helistas, et tahab vennale üllatuspeo korraldada ja mind on üksmeelselt peakokaks valitud. Niisiis toitlustamise osa minu poolt ja organiseerimine poja poolt. Mis saaks mul selle vastu olla, kui pealegi nii ilusti ära moositakse, et mina teen alati maailma parimat kartulisalatit ja oleks hea, kui see meie pere traditsiooniline kohupiimatort oleks ka. Ilma selleta ei pidanud sünnipäev üldse kõne alla tulemagi. No ma ju oskan veel igasuguseid asju teha. Näiteks seenepirukaid, aga neid teen ainult oma sõpradele. Kes on söönud, need teavad. Ah niisama tuli jälle meelde! :D Noorema poja jätavad seened aga täiesti külmaks. Seenepirukaid seekord järelikult ei tule.

Vaaritasin terve reede õhtu ja laupäeva hommikul ärgates oli küll selline tunne, et mina peole ei jõuagi. Enesetunne oli päris vilets. Loomulikult täiskuu aeg oli ju möödas ja minu energia otsas. Tegelikult küll lõi mu vana viga jälle välja. Minu vererõhk, mis mul alati on madalapoolne, oli nüüd napilt 85. Turgutasin ennast musta kohviga ja varsti oli oli jälle eluvaim sees.

Lõuna paiku astus äkki sünnipäevalaps tuppa. Pole vist tükk aega sedasi luisanud. Oli mul ju esik täis kotte ja kaste, mis ootasid poja juurde viimist. Viimane pauk oli veel see, kui poiss tegi külmutuskapi ukse lahti ja avastas, et mul seal tort. Valetasin nii, et suu suitses ja imede ime, poiss jäi uskuma.

Kella kuueks kogunesid poja sõbrad minu maja ette. Laadisime kõik asjad autodesse ja sõitsime poja majja. Noorem poeg oli samal ajal venna kodust välja viinud ettekäändega, et tahab ta sünnipäeva puhul välja sööma viia. Sööma loomulikult limusiiniga, mille roolis juba meie vana peretuttav Gabriel Kubjas. Nalja nabani! Sidet pidasime vastamata kõnedega. Igal helistamisel oli oma tähendus. Kõik toimis suurepäraselt. Kui noorem poeg sünnipäevalapsega tema maja juurde tagasi jõudis ettekäändega, et oli oma rahakoti maha unustanud, ei aimanud sünnipäevalaps ikka veel kõige vähematki. Sissejuhatus algas ilutulestikuga. Kõik Kivimäe elanikud, kes te arvasite, et uusaasta on käes, eksisite. Minu vanem poeg sai 29. Pidu oli vahva, lõbus, hoogne. Mida saakski siis veel arvata, kui on majatäis noori inimesi koos.

Nüüd õhtul on mu hinges kurbus, hoolimata sellest, et meil oli lõbus. Tean ju, et see etapp on minu elus läbi. Mitte kunagi ei tule meile enam selles majas ühtegi pidu. Juba järgmisel kuul on majal uued omanikud. Kollane kass, kes ei kodunenud ei minu juures ega ole ka korteri elanik, jääb koos majaga. Olgu teil head ja sõbralikud peremehed. Hüvasti vanaema maja ja kollane kass.

Kõik, mis on mulle oluline.

Täna on väljas tõeline sügisilm. Kõle, tugeva tuule ja vihmaga. Tegin esimest korda keskkütteahju tule. Mitu päeva tundsin, et maja on juba külm ja niiske, aga ei tahtnud veel kütteperioodiga algust teha. Oli selline tunne, et kui teen ahju tule, siis ongi suvi läbi.

Nüüd on maja hoopis teistsugune-

soe, hubane, kodune. Mõnus on peale pikka päeva lihtsalt ennast diivanile kerra tõmmata ja nautida kodust idülli. Vihmapiisad teevad akna taga muusikat ja tuul ulub neile kaasa.

Minu elus on mulle kõige tähtsamal kohal mu noorem tütar. Loomulikult on mulle olulised kõik mu lapsed ja lapselapsed, aga nemad elavad oma elu ja ei sõltu enam minust nii palju. Ei kujutaks oma elu ilma noorema lapseta enam ettegi. Ega me ju ei lootnudki, et ta meie ellu tuleb. Arstid ei andnud minule, ega meie kolmandale lapsele üldse elulootust ja see, et me 23 aastat tagasi ellu jäime oli nende meelest võrdne kaheksanda maailmaimega. Põdesin ikka mitu aastat ja arsti soovitus oligi veel üks laps sünnitada. Võtsime mehega arsti juttu huumoriga ja see, et ma 36 aastaselt veel ühe pisikese tüdruku emaks sain, oli meie meelest tõesti suur ime. Nii rahulikku ja rõõmsat beebit polnud mul enne olnud. Tema pärast polnud mul ühtegi magamata ööd ja rõõmu jagus igasse päeva. Ühegi imikuga polnud me nii palju ringi seigelnud. Rõõmu toob ta siiamaani.

Väga tähtis on mulle minu mees. Nii sõbralikku, heasüdamlikku ja abivalmis inimest annab otsida. Ta on minuga kannatlik olnud. Käinud koos minuga läbi tulest ja veest ja säilitanud oma rahulikkuse. Ega see tee kerge polnud. Võttis omajagu aega kuni minust sai jälle leebe ja malbe naine. Pole ma kunagi kuulnud teda häält tõstmas või mulle etteheiteid tegemas. Eks ma olen ju olnud küllaltki isepäine ja tormakas, aga tema tasakaalukus ja heatahtlikkus on selle kompenseerinud.

Minu kodu. Olen siin elanud 28 aastat. Kõik on minu laste isa ehitatud. Olime päris noored, kui maja ehituse ette võtsime. Mäletan, et esimesel aastal sai maja katuse alla ja teisel aastal kolisime sisse. Siis ei käinud ju maja ehitus nii kiiresti nagu nüüd tehakse ja ehitusmaterjale polnud saada. Valmis me ta aga saime ja siin tunnen ma ennast väga hästi. Minu väike aed on minu maailm.

Muidugi on oluline mulle ka minu kass.

Alguses ta polnudki meie oma, aga ta pererahvas suri teineteise järel ning ta jäi kodutuks. Suure kisaga ta ühel päeval meie aeda jõudiski. Inimesi ta väga ei usaldanud ja võttis ikka mitu kuud enne, kui ta päris meie kassiks sai. Pirtsakas ja ebausklik on ta siiamaani. Valib inimesi, kellega suhelda ja erilise põlguse osaliseks saavad just meesterahvad. Imelikul kombel sai ta minu mehega kohe sõbraks, kuigi samas minu poegi ta väga ei armasta. Lemmikkoht loomulikult minu voodil valge päevateki peal.

Ükskõik, kus sa tegelikult elad, kõige tähtsam on ikkagi kodusoojus ja armastus. Kui lapsed kasvavad armastuse atmosfääris siis polegi muul väga tähtsust. Minul on selles suhtes tõesti vedanud.

Kas mehe ja naise vahel on võimalik sõprus?

Sain eile seenemetsas sõnumi. " Ma ei tea, kas sa veel mäletad mind, aga me käisime eelmisel aastal koos kinos."

Muidugi ma mäletasin. Kes saaks siis unustada pikka 2 meetrist poissi pruunide silmadega. Lisaks käisime veel Kadriorus luikesid vaatamas ja pitsat söömas ja Lauluväljakul line dance õppimas ning kinos käisime mitu korda. Meil oli väga lõbus hoolimata 10-ne aastasest vanusevahest.

Helistasin talle ja küsisin kas tal on mingi mure? Polnud me ju üle aasta kohtunud ega suhelnud. "Mure jah." vastati teisel pool. "Tahaks jälle kinno. Pole nii ammu käinud ja naerda tahaks ka."

Mis saaks mul selle vastu olla?

Kas mehe ja naise vahel on võimalik ainult sõprussuhe? Paljud väidavad, et ei ole, aga samas ei suuda keegi ka vastupidist tõestada. Paljudel võib olla väga häid vastassoost tuttavaid ja sõpru, kellega on läbisaamine väga hea ja pole seda seksuaalset ligitõmmet. Meessõprade puhul on veel see pluss, et saad ennast täiesti vabalt tunda ning midagi häbenemata ennast avada.Tema soovitustest võib väga palju abi olla, sest ta vaatab su muredele mehe pilguga erinevalt sõbrannadest. Kerge on sõprust hoida ilmselt siis, kui mõlemad pooled on heas ja stabiilses suhtes. Hea sõbra nõu läheb ju vaja ka siis kui on tekkinud probleemid. Võikski öelda, et minul on meestega tunduvalt lihtsam suhelda, kui naistega. Neis ei ole seda naiselikku õelust ega kadedust. Tõenäolisus saada ausat vastust, arvamust ja hinnangut on tunduvalt suurem. See võimaldab mul olla just rohkem see, kes ma olen. Igal juhul võin käe südamele panna ja öelda, et saan rääkida ka sellistel teemadel, mida ma enamasti sõbrannadega jagada ei sooviks, sest nemad mõistavad mind paremini.

Mu lilla ratta tagumine kumm hakkas punnitama ja pani ratta vänderdama. Ostsin täna uue. Nüüd kuulun mina ka selle 18% hulka, kellel on oma kumm.

Ilmselt täiskuu mõju.

Taevast vaatab mulle juba mitmendat õhtut vastu täiskuu. See salapärane, kaunis ja mõistatuslik taevakeha, mis on oma muutlikkuse tõttu naiseliku alateadvuse ja lummuse

saladuslik valitsejanna. Ilmselt sellepärast ma tunnengi endas tohutut energiat ja tegutsemistahet.

Nii hea on jälle sajaga sõita, lõigata järske kurve

ja kihutada läbi lompide jalad kõrgele õhku tõstetud. Tuleb tahtmine samamoodi käed üles tõsta ja hüüda:"ohhoo" nagu rebane hüüdis "Onu Remuse " juttudes, mida just hiljuti lastele lugesin.

Elu on tõesti jälle elamist väärt. Nüüd 4 aastat hiljem tahaks nagu kõike tagantjärele teha. Õpin, käin koolitustel ja mulle meeldib ennast täiendada ning uusi teadmisi saada. Vahel peab päris põhjas ära käima, et siis jälle nagu fööniks tuhast tõusta ja tippu jõuda. Meil on ju kombeks kõiges uues kahelda. Meile meeldib meie turvalisus ja mugavus. Me ei taha asju, mis segavad meie head enesetunnet. Ei saa ju ometi elu lõpuni jääda taga nutma oma kadunud kollast ämbrit sealt lapsepõlve liivakastist. Tuleks vaadata rohkem tulevikku ja see on täis ootamatusi ja üllatusi. Just nagu läheks reisile, mille sihtkohta veel ei tea ja kiirus aina kasvab.

Millest on tehtud küll väikesed tüdrukud...

Küsisin täna nooremalt tütrelt mida ta arvab, kas rohkem raha kulub poiste või tüdrukute peale. Tema arvas muidugi, et kindlasti poistele. Kallid jalanõud, firmariided ja muidugi igasugused ekstreemsed spordialad. Poisse ja tüdrukuid on meie peres täpselt võrdselt, aga arvan, et rohkem raha kulutatakse ikkagi pesamunade peale.

Ma pole oma nooremale tütrele kunagi öelnud, et see on liiga kallis või ma ei saa seda praegu lubada. Kui tunnen, et ma tõesti ei saa seda osta, püüan ta mõtlemist nii suunata, et ta küsiks endalt, kas tal on ikka seda tegelikult ka vaja. Millegipärast tundub mulle, et mu 3 vanemat last pole küll nii kergekäeliselt asju ja taskuraha saanud. Ajad on muidugi ka teised, aga eks vabandusi leiab ju igal ajal.

Ega mu laps polegi ju minult midagi nõudnud, aga kui ta tuleb sedasi malbelt oma ilusaid silmi pilgutades ja vaatab sedasi anuvalt mu otsa, siis mu süda sulab sees. Eks nii need pere nooremad lapsed ära hellitatakse. Ise olen ju ka sama saatuse osaliseks saanud. Olin samuti kõige noorem ja nii mõnigi kord vaadati mu ulakustele läbi sõrmede ning sain kergemini andeks.

Garderoobi koristades leidsin enda pluusi. Naljakas, et see mul üldse veel alles oli. Seda kandes olin täpselt sama vana, kui minu tütar praegu. Ilmselt siiski natuke pisem.

Liigaasta.

Mul on üks aroonia, üks ebaküdoonia,

üks õunapuu, üks suvekõrvitsa taim, kaks

kurgitaime ja 30 tomatitaime.

Ainult sellest ei saa ma aru, kuidas saab olla nii palju arooniad, ebaküdooniaid, õunu, suvekõrvitsaid, kurke ja tomateid. Olen jaganud lastele, töökaaslastele, headele sõpradele, söönud ja sisse teinud, aga ikka ei ole lõppu näha. Appi, appi! Palju siis võib ja kaua võib? Kohe, kohe saavad veel 5 suvekõrvitsat küpseks.

Usalda, aga kontrolli.


Hommikul jalgrattaga tööle sõites möödun ühest oma töökaaslasest. Püüan talle juba kaugelt märku anda, et mina tulen, aga millegipärast ta ehmatab iga kord, kui temast mööda sõidan.
Täna hommikul teatas ta aga mulle sõjakalt, et ma olin eile ta piinlikku olukorda pannud.
Eile me ju ei kohtunudki, tuli mulle meelde.
Just nii see oligi. Ta oli tahtnud hoopis mind ehmatada ja kuuldes selja tagant jalgratast tulemas, keeras hüppega ringi ja tegi:"böö!"
Kujutan selgelt ette selle nooremapoolse mehe nägu, kellele ootamatult keskealine blondiin hommikul tervitustantsu teeb.

Valged ööd, mustad ööd...



See viisijupp kummitab mu peas juba hommikust saadik ja kõik tänu ühele kummalisele naisele. Natuke tean seda Koidu ja Getteri duetti küll teiste sõnadega, aga viis on ikka sama.

Tööpäevadel ärkan 6.15 kohvi aroomi peale. Mu armas mees asetab mulle tassi värske kohviga voodi kõrvale lauakesele. Olen sellega nii harjunud, et isegi puhkepäevadel läheb mul varakult uni ära ja hakkan oma kohvi ootama. Võiksin ju loomulikult ka ise teha, aga millegipärast on tema tehtud kohvil hoopis isesugune maitse ja aroom. Mina ei saavuta kunagi seda erilisust. Olen küsinud temalt mitu korda miks see nii on, aga ta naeratab ainult salapäraselt ja ütleb, et see on tema saladus.

Täna ei jõudnud ma aga oma kohvi ära oodata ja tegin ise. Võiksin ju puhkepäevadelgi natuke kauem magada, aga ikka kell seitse löön silmad lahti ja mingi vägi ei suuda mind üle kaheksa voodis hoida. Mees küll ütleb, et vähese harjutamise viga, aga ma lihtsalt ei suuda üle 6 tunni magada.

Mul oli plaanis sõita Nõmmele kingsepa juurde oma saabastele järgi. Mitu hommikut olen juba tundnud, et väljas on külm ja karge. Seega tuleb oma talvevarustus korda teha. Pealegi ennustatakse ka selleks talveks palju lund. Ilmselt pean ma oma lillat ratast hakkama rohkem hoidma ja lumega sõitmise ära jätma. Järelikult kulub rohkem saabast. Külma peale mõeldes tuli muidugi kohe hapukapsa isu. Comarketisse kapsast ostma minnes ma seda naist kohtasingi. Kõigepealt jäi mu pilk peatuma tema kingadel. Ausõna pole ma nii kõrgete kontsadega kingi näinud. Naine astus sellisel vetruval sammul, jalad natuke sissepoole ja laulis täiest kõrist seda viisijuppi. Karm elu oli ta näkku omad jäljed jätnud, kuigi muidu oli ta sihvakas ja kenasti riides. Sain aru, et ta oli ikka kõva auru all. Ilmselt kaine peaga polekski võimalik selliste kontsadega kõndida. Jalutas mööda poodi nagu ta oleks seal ihuüksi. Arutles kõva häälega, mida osta ja mis on saast. Töötaja kaubakäru otsa koperdades sõimas ta loomulikult vaese naise läbi, et ta kooserdab oma käruga inimestel jalus. Minust ta sinna laulma jäigi ja nüüd kummitab tema viisijupp peas.

Praeahjus peaks kohe, kohe meie pere lemmiksöök valmis saama. Punases paksus malmpotis hapukapsa, kartuli ja hakkliha vormiroog. Alati kui ma seda teen, tulevad mu pojad juhuslikult minu juurest läbi. Ilmselt on siis tänagi neid oodata. Vanem poeg lubaski oma muljeid rääkida tööst Attarat om Chudrami kõrbes. Ma ei tea muidugi kas ma kirjutasin selle Jordaanias asuva kõrbe nime õigesti.

Viimasel ajal tunnen, et elu on jälle elamist väärt. Lastel läheb hästi ja ega ma isegi ei saa millegi üle nuriseda. Pealegi saan ma esmaspäeval oma arvuti jälle kätte. Välk tegi talle rohkem kahju, kui ma esialgu arvasin. Ma ei teagi kas tegelikult tasus ta parandamine ära, aga kuna minu jaoks on tal hoopis emotsionaalne tähendus, siis võttis mu mees ta remondi oma südameasjaks.

Lõpuks ometi saan ma aru, et ma pean olema õnnelik just nüüd ja praegu selle üle, mis mul on, mitte lõpmatult oma minevikku ja seda, mida ma kunagi enam ei saa taga nutma.

Lõpetan nüüd oma tütre arvuti ekspluateerimise ja järgmine lugu ilmselt juba minu oma arvutist. Ilusat päeva teilegi.

Tere kool!

Ilusat kooliaastat kõigile õpetajatele, õpilastele, vanematele ja muidu osalejatele.

Meie lasteaias on ka täna pidulikum päev kui tavaliselt. Mõnigi laps oli kodus koos emaga tordi valmistanud ja päris ilma lilledeta ei jäetud meidki. Saalis toimub pidulik aktus kõigile järgmisel sügisel kooli minejatele. Rühmades käis öökull, kes jagas lastele ja õpetajatele tarkuseterasid.
Minu peres jätkavad sellel aastal kooliteed 4 koolilast. Minia ja vanem poeg magistriõppes. Tütretütar läks viiendasse klassi ja minu noorem üheksandasse.
Nagu meie pere traditsioon ikka ette näeb tulevad koolilapsed õhtul korraks minu juurest läbi ja teeme väikese kohviõhtu. Tordi küpsetasin juba hommikul enne tööd valmis.
Hommikul sain veel üllatuse osaliseks. Päevalehte lugedes avastasin sealt pildi kus minu tütar mängib ksülofoni. Teadsin ainult ta klaverimängu ja laulu oskustest. Täna alustas ta juba hommikul vara. Laulavad oma kooriga kõik aktused läbi. Nii, et 1. septembril juba täis tööpäev.

Aupaugud Pääskülas esimeseks koolipäevaks said vist nüüd otsa. Oma tund aega müristas ja paukus. Peale viimast äikest tulevad mul alati külmavärinad peale. Esimene mõte on kas elekter on ikka välja lülitatud. Kihutasin tänagi sajaga koju, sest tütar on ju hommikust saadik koolis. Jätsin lapsed paarilise hooleks ja panin ajama just nii nagu ma siin toas olin. Vihma ja rahet tuli nii, et mul oleks kojamehi olnud vaja silmnägu pühkima. Seadutest peaksin ikka ka kinni pidama. Tänasest on meil ohutuse tagamiseks kohustuslik kanda kinniseid madalaid kingi, aga ega mina ju esimese korraga kohe ei kuula. Pealegi, kui mul punast ratast enam pole, siis midagi peab ikka punane olema. Olgu selleks kasvõi plätud. Kõiki ohutusnõudeid eirates üle suure sõidutee sõites kaotasin muidugi ühe nendest põhjatusse poriloiku. Vesi voolas pahinal nii, et kõige õigem olekski vist ilmselt paljajalu sõita. Koju jõudes tormasin kohe elektrikilbi kallale. Eks õhtul siis selgub, kas sellel korral ikka läks õnneks. Vähemalt need kõige suuremad paugud olid veel tulemata.