Valged ööd, mustad ööd...



See viisijupp kummitab mu peas juba hommikust saadik ja kõik tänu ühele kummalisele naisele. Natuke tean seda Koidu ja Getteri duetti küll teiste sõnadega, aga viis on ikka sama.

Tööpäevadel ärkan 6.15 kohvi aroomi peale. Mu armas mees asetab mulle tassi värske kohviga voodi kõrvale lauakesele. Olen sellega nii harjunud, et isegi puhkepäevadel läheb mul varakult uni ära ja hakkan oma kohvi ootama. Võiksin ju loomulikult ka ise teha, aga millegipärast on tema tehtud kohvil hoopis isesugune maitse ja aroom. Mina ei saavuta kunagi seda erilisust. Olen küsinud temalt mitu korda miks see nii on, aga ta naeratab ainult salapäraselt ja ütleb, et see on tema saladus.

Täna ei jõudnud ma aga oma kohvi ära oodata ja tegin ise. Võiksin ju puhkepäevadelgi natuke kauem magada, aga ikka kell seitse löön silmad lahti ja mingi vägi ei suuda mind üle kaheksa voodis hoida. Mees küll ütleb, et vähese harjutamise viga, aga ma lihtsalt ei suuda üle 6 tunni magada.

Mul oli plaanis sõita Nõmmele kingsepa juurde oma saabastele järgi. Mitu hommikut olen juba tundnud, et väljas on külm ja karge. Seega tuleb oma talvevarustus korda teha. Pealegi ennustatakse ka selleks talveks palju lund. Ilmselt pean ma oma lillat ratast hakkama rohkem hoidma ja lumega sõitmise ära jätma. Järelikult kulub rohkem saabast. Külma peale mõeldes tuli muidugi kohe hapukapsa isu. Comarketisse kapsast ostma minnes ma seda naist kohtasingi. Kõigepealt jäi mu pilk peatuma tema kingadel. Ausõna pole ma nii kõrgete kontsadega kingi näinud. Naine astus sellisel vetruval sammul, jalad natuke sissepoole ja laulis täiest kõrist seda viisijuppi. Karm elu oli ta näkku omad jäljed jätnud, kuigi muidu oli ta sihvakas ja kenasti riides. Sain aru, et ta oli ikka kõva auru all. Ilmselt kaine peaga polekski võimalik selliste kontsadega kõndida. Jalutas mööda poodi nagu ta oleks seal ihuüksi. Arutles kõva häälega, mida osta ja mis on saast. Töötaja kaubakäru otsa koperdades sõimas ta loomulikult vaese naise läbi, et ta kooserdab oma käruga inimestel jalus. Minust ta sinna laulma jäigi ja nüüd kummitab tema viisijupp peas.

Praeahjus peaks kohe, kohe meie pere lemmiksöök valmis saama. Punases paksus malmpotis hapukapsa, kartuli ja hakkliha vormiroog. Alati kui ma seda teen, tulevad mu pojad juhuslikult minu juurest läbi. Ilmselt on siis tänagi neid oodata. Vanem poeg lubaski oma muljeid rääkida tööst Attarat om Chudrami kõrbes. Ma ei tea muidugi kas ma kirjutasin selle Jordaanias asuva kõrbe nime õigesti.

Viimasel ajal tunnen, et elu on jälle elamist väärt. Lastel läheb hästi ja ega ma isegi ei saa millegi üle nuriseda. Pealegi saan ma esmaspäeval oma arvuti jälle kätte. Välk tegi talle rohkem kahju, kui ma esialgu arvasin. Ma ei teagi kas tegelikult tasus ta parandamine ära, aga kuna minu jaoks on tal hoopis emotsionaalne tähendus, siis võttis mu mees ta remondi oma südameasjaks.

Lõpuks ometi saan ma aru, et ma pean olema õnnelik just nüüd ja praegu selle üle, mis mul on, mitte lõpmatult oma minevikku ja seda, mida ma kunagi enam ei saa taga nutma.

Lõpetan nüüd oma tütre arvuti ekspluateerimise ja järgmine lugu ilmselt juba minu oma arvutist. Ilusat päeva teilegi.