Uskuda või mitte?

Panin täna oma ämma mälestuseks küünlad põlema. Lähemal ajal ilmselt läheme me kõik ka surnuaiale.

Vanaema surmast on nüüd 10 aastat möödas. Oma testamenti tegi ta 3 korda ümber. Kõigepealt tegi ta oma pojale, siis meie vanemale tütrele ja lõpuks meie poegadele. Tegelikult polnud sellel ju tähtsust kellele just meist, sest minu mees oli ta ainuke laps ja peale meie lähedasemaid tal ei olnud. Surm saabus aga ootamatult ja oli kuulda, et tegelikult oli ta tahtnud veelkord oma testamendi ümber teha. Vanaema majja läks elama meie vanem poeg, kes oli siis 18 aastane. Ega ta alguses ei rääkinud üldse, mis lood seal toimuvad, aga ükskord tuli jutu sees kogemata välja, et majas kummitab. Mina võtsin asja naljana. Arvasin, et igal asjal on oma loogiline seletus. Poeg rääkis, et igal õhtul hakkavad alt korruselt tulema sammud, mis jõuavad tema ukseni, siis lõgistatakse linki ja uks läheb lahti. Ukse taga pole aga kedagi. Esimesel korral oli ta arvanud, et majas on vargad. Oli haaranud pesapalli kurika ja hiilinud vaikselt vaatama. Maja oli aga tühi. Mitu korda oli ta õhtul kodust välja läinud, tuled kustutanud ja tagasi tulles säras maja tuledes. Küsisin pojalt kas ta ei karda? Ta ütles, et alguses oli küll kõhe, aga nüüd on ta sellega juba harjunud. Ega ma siis vist teda väga ei uskunudki ja rohkem sellest juttu ei tulnud.Varsti läks ta sõjaväkke. Majja tulid elama poja sõbrad. Alles siis, kui üürilised hakkasid sama juttu rääkima, pöördusin ma ühe kirikuõpetaja poole. Ta arvas, et inimene pidi liiga ruttu siit ilmast ära minema ja tema tegemised jäid pooleli. Sellepärast ei saa ta rahu ja tema hing käib kodus. Soovitas pühitsetud küünlaga maja läbi käia ja vanaemaga rahu sõlmida. Mul oli kodus kunagi Petseri kloostrist ostetud küünal. Läksime siis terve perega vanaema majja, panime küünla põlema, kõndisime kõik korrused läbi ja rääkisime vanaemaga. Mäletan, et mind ennast ajas kangesti naerma. Olin ju küll mitme inimese käest kummitamisest kuulnud, aga uskumatu nagu ma olin, lootsin ikka mingit muud põhjust. Kui me oma ringkäiguga olime lõpule saanud, läksid kõik maja tuled põlema. Esimest korda võttis mu täitsa kõhedaks. Minu mees, kelle ema maja see oli lubas, et tema siia majja oma jalga küll enam ei tõsta. Kummitus ikka näitas ennast aegajalt. Ükskord enne jõule olid kapiuksed lahti läinud ja kapist hõljusid välja kinkekotid. Sammud olid igaõhtused külalised, aga tuppa sisse nad ei tulnud. Pikapeale kummitus rahunes. Kui poeg sõjaväest tuli, siis läks elu päris rahulikult edasi. Pikapeale unustasime selle loo.

Mõni aasta tagasi hakkas poeg majas põhjalikku remonti tegema ja laskis seest kõik ära lõhkuda. Kummitus oli jälle platsis. Seekord rahunes aga kiiremini ja üle paari korra endast märku ei andnud.
Nädal tagasi poja sünnipäeva pidades meenutasime koos ta kunagiste üürilistega naeruga pooleks neid aegu. Me ei osanud siis veel aimatagi, mis veel tulemas on. Eile küsis maakler poja käest kas ta majas kummitab? Maakler on meile täiesti võõras inimene ja palgatud agentuurist. Poeg küsis miks ta seda arvab? Ta ütles, et tal on selline tunne, et ta pole majas üksinda. Keldris pilte tehes oli seinale ilmunud inimese kujutis. Need pildid olid ka fotoaparaadis. Poeg palus need talle meilile saata. Täna selgus, et just need 2 pilti olid fotoaparaadist kadunud, aga arvutis pidi ka 1 olema. Kui ta seda näidata tahtis, siis arvuti lakkas töötamast. Praegu on arvuti paranduses. Kui sellest asja saab, siis selgub, kas seal on veel midagi. Mina ei oska sellele loole mingit seisukohta võtta. Võib-olla on lihtsalt asjade kokkulangemised. Noorem poeg lubas igatahes, et tema oma jalga sinna majja enam ei tõsta ja kui vanem poeg tööasjus peab ära sõitma, siis tema pärast võib kass nälga surra ja torud ära külmuda. Mina pole kunagi selliseid asju väga uskunud ja olen arvanud, et igal asjal on mingi loogiline seletus, aga ausalt öeldes ei taha ka väga sinna majja enam minna. Tean ainult seda, et vanaema ei tahtnud, et ta maja võõraste kätte läheb.