Ilmselt täiskuu mõju.

Taevast vaatab mulle juba mitmendat õhtut vastu täiskuu. See salapärane, kaunis ja mõistatuslik taevakeha, mis on oma muutlikkuse tõttu naiseliku alateadvuse ja lummuse

saladuslik valitsejanna. Ilmselt sellepärast ma tunnengi endas tohutut energiat ja tegutsemistahet.

Nii hea on jälle sajaga sõita, lõigata järske kurve

ja kihutada läbi lompide jalad kõrgele õhku tõstetud. Tuleb tahtmine samamoodi käed üles tõsta ja hüüda:"ohhoo" nagu rebane hüüdis "Onu Remuse " juttudes, mida just hiljuti lastele lugesin.

Elu on tõesti jälle elamist väärt. Nüüd 4 aastat hiljem tahaks nagu kõike tagantjärele teha. Õpin, käin koolitustel ja mulle meeldib ennast täiendada ning uusi teadmisi saada. Vahel peab päris põhjas ära käima, et siis jälle nagu fööniks tuhast tõusta ja tippu jõuda. Meil on ju kombeks kõiges uues kahelda. Meile meeldib meie turvalisus ja mugavus. Me ei taha asju, mis segavad meie head enesetunnet. Ei saa ju ometi elu lõpuni jääda taga nutma oma kadunud kollast ämbrit sealt lapsepõlve liivakastist. Tuleks vaadata rohkem tulevikku ja see on täis ootamatusi ja üllatusi. Just nagu läheks reisile, mille sihtkohta veel ei tea ja kiirus aina kasvab.