Kuidas me Intsule tünga tegime ja hüvasti kollane kass.

Oma vanema pojaga kohtun viimasel ajal nii harva. Kogu aeg on ta kuhugi teel. Alles tuli Jordaaniast ja kohe sõitis järjekordselt Türki. Detsembris ootab teda Barcelona. Arvasin, et sellel aastal ilmselt me tema sünnipäeva koos ei tähistagi. Suur oli mu üllatus, kui noorem poeg eile helistas, et tahab vennale üllatuspeo korraldada ja mind on üksmeelselt peakokaks valitud. Niisiis toitlustamise osa minu poolt ja organiseerimine poja poolt. Mis saaks mul selle vastu olla, kui pealegi nii ilusti ära moositakse, et mina teen alati maailma parimat kartulisalatit ja oleks hea, kui see meie pere traditsiooniline kohupiimatort oleks ka. Ilma selleta ei pidanud sünnipäev üldse kõne alla tulemagi. No ma ju oskan veel igasuguseid asju teha. Näiteks seenepirukaid, aga neid teen ainult oma sõpradele. Kes on söönud, need teavad. Ah niisama tuli jälle meelde! :D Noorema poja jätavad seened aga täiesti külmaks. Seenepirukaid seekord järelikult ei tule.

Vaaritasin terve reede õhtu ja laupäeva hommikul ärgates oli küll selline tunne, et mina peole ei jõuagi. Enesetunne oli päris vilets. Loomulikult täiskuu aeg oli ju möödas ja minu energia otsas. Tegelikult küll lõi mu vana viga jälle välja. Minu vererõhk, mis mul alati on madalapoolne, oli nüüd napilt 85. Turgutasin ennast musta kohviga ja varsti oli oli jälle eluvaim sees.

Lõuna paiku astus äkki sünnipäevalaps tuppa. Pole vist tükk aega sedasi luisanud. Oli mul ju esik täis kotte ja kaste, mis ootasid poja juurde viimist. Viimane pauk oli veel see, kui poiss tegi külmutuskapi ukse lahti ja avastas, et mul seal tort. Valetasin nii, et suu suitses ja imede ime, poiss jäi uskuma.

Kella kuueks kogunesid poja sõbrad minu maja ette. Laadisime kõik asjad autodesse ja sõitsime poja majja. Noorem poeg oli samal ajal venna kodust välja viinud ettekäändega, et tahab ta sünnipäeva puhul välja sööma viia. Sööma loomulikult limusiiniga, mille roolis juba meie vana peretuttav Gabriel Kubjas. Nalja nabani! Sidet pidasime vastamata kõnedega. Igal helistamisel oli oma tähendus. Kõik toimis suurepäraselt. Kui noorem poeg sünnipäevalapsega tema maja juurde tagasi jõudis ettekäändega, et oli oma rahakoti maha unustanud, ei aimanud sünnipäevalaps ikka veel kõige vähematki. Sissejuhatus algas ilutulestikuga. Kõik Kivimäe elanikud, kes te arvasite, et uusaasta on käes, eksisite. Minu vanem poeg sai 29. Pidu oli vahva, lõbus, hoogne. Mida saakski siis veel arvata, kui on majatäis noori inimesi koos.

Nüüd õhtul on mu hinges kurbus, hoolimata sellest, et meil oli lõbus. Tean ju, et see etapp on minu elus läbi. Mitte kunagi ei tule meile enam selles majas ühtegi pidu. Juba järgmisel kuul on majal uued omanikud. Kollane kass, kes ei kodunenud ei minu juures ega ole ka korteri elanik, jääb koos majaga. Olgu teil head ja sõbralikud peremehed. Hüvasti vanaema maja ja kollane kass.