Pühapäev, 25. september 2011

Ahnusel ei ole piire.



Selles, et mul on jälle nii palju seeni on süüdi ainult minu mees. Mis ta siis on hommikul nii unine ja uimane, kui mina temaga räägin. Kui ma talle oma päevaplaanid ette ladusin, vastas ta ainult, et oota ma ärkan enne üles. Minust ta sinna voodi äärele koogutama jäigi. Tulin oma majja.
Poeg oli mulle küll eelmisel õhtul teatanud, et tahab sõpradega saunaõhtut korraldada, aga et nad ka ööbima jäävad, sellest ei olnud juttugi. Ühesõnaga minu maja oli okupeeritud ja alumine korrus oli magajaid täis. Üles igaks juhuks ei hakanud ronimagi. Laenasin tütre lillelisi kummikuid ja sõitsin hoopis metsa.
Üle hulga aja oli lõpuks üks tõeliselt ilus sügisilm. Päikeseline ja soe. Sain kohe "Rõõmu" aiandi juures meeldiva üllatuse osaliseks. Vana tuttav soovis mulle ilusat pühapäeva. Lõpuks ometigi keegi, kellel on hea tuju ja ei maga.
Raba tee oli veel porisemaks muutunud, kohati päris vee all, aga mul olid ju mu lapse rõõmsad säärikud. Eks ma pärast saan mehe käest oma porise ratta eest toriseda, aga ise on süüdi, et magab nii kaua. Esimesed seened leidsin juba enne sihtkohta jõudmist. Appi, appi. 10 minutiga oli korv täis ja siis kohe ka kilekott, mille ma igaks juhuks olin kaasa haaranud. Seentel polnud aga lõppu näha. Kaseseened, kuuseriisikad, männiseened ja puravikud. Sellised parajad marineerimiseks. Ohverdasin raske südamega ka oma punase mütsi, aga ega sellest ka palju abi polnud. Järjest ilusamaid kuuseriisikaid leidsin. Palusin juba mõttes jumalat, et ta teeks nii, et need seened oleksid ussitanud. No ei olnud! Tegin südame kõvaks ja tulin tulema. Terve kodutee vaatasin pilvi, et mitte enam ühtegi seent näha. Ja siis helistas mu mees ja küsis, mida ma talle hommikul rääkisin.
Tegelikult õudne aasta. Nii palju marju, õunu, kurke, tomateid ja seeni. Jääb ainult loota, et lund saame ka sama palju kui oleme harjunud viimastel aastatel saama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar