pühapäev, 10. jaanuar 2021

Talv.


Tundub, et külmalaine vist ikka tuleb. Missy tegi endale sooja pesa juba valmis.

Mukri rabas

 Praegu on  väljas  haruldased talveilmad ja patt oleks toas passida. Otsustasime Mukri raba üle vaadata. 

Olin sellest palju kuulnud, aga näinud veel polnud. Seda raba peetakse üheks vanemaks sooks  ja seal on tõesti, mida vaadata. Imeline loodus, veesilmad ja isegi rabajärv, kus saab ujuda.  Tütar oleks võinud muidugi ära proovida, sest tema harrastab talisuplust, aga jätis seekord vahele.

Rahvast oli päris palju, sest ilm oli  imeline. Kõik puud olid nagu pitsiga kaetud ja isegi päike tuli vahepeal piiluma. Inimesed olid  heatujulised, tervitasid ja naeratasid. Olen ennegi tähele pannud, et terviseradadel on kõik hoopis teistmoodi kui kiires elutempos. Kõigil on aega ja naudivad täiega. Täiesti võõrad inimesed tulevad juttu ajama.


 


 







Keset raba  asub  võimas vaatetorn. Sealt saab imelise vaate üle terve raba. Kuidagi ei saanud jätta ütlemata selle klassikalise lause. 
"Nii ilus."

Loodan, et lund jätkub ka järgmiseks nädalavahetuseks. Eelmise aasta reesõit on veel tegemata ja kui hästi läheb, siis saab ka sellega ühele poole.










kolmapäev, 23. detsember 2020

Kirjadest ja lumest ja jõuludest ja muust ka.

On ikka uskumatult hea tunne kui teed postkasti lahti ja seal ootab sind jõulukaart. Olen juba unustanud, mida tähendab saada jälle päris kirju, neid avada ning lugeda armsaid soove. Südames on tükiks ajaks nii hea tunne. Luban, et järgmisel aastal olen hoolsam ja virgem ning saadan ise ka juba varakult tervitused teele.

Raekoja platsi jõuluturul sai käidud, kuusk üle vaadatud. Selle aasta  oma tundus lühem ja latv oli kuidagi tömp nagu oleks  murdunud. Säras aga uhkelt ja oma jõulutunde saime ikkagi.




Lasteaia jõulupidu oli teistsugune. Esiteks polnud vanemad ja meie väike maja oma jõulutuledega oli nii muinasjutuline  ning kodune. Jõuluvana tantsis koos lastega ja jagas kingitusi. Pidu oleks küll peaaegu ära jäänud, sest kuri härjapõlvlane oli solvunud, et teda peole ei kutsutud. Ta varastas Une-Mati liivasahvrist talveune ning tahtis  jõuluvana jaanipäevani magama panna. Õnneks suutsid lapsed ikka jõuluvana üles äratada ja pidu ei jäänud ära.
Pärast laste pidusid oli meil  väike istumine  oma isikliku jõuluvanaga. Meie majas on nii vähe töötajaid, et oleme nagu üks pere, kes mahub kenasti ümmarguse laua taha. Igaüks võttis midagi suupärast kaasa ja jõululaud sai väga uhke.





Homme tuleb jälle kokku minu suur pere ja ma usun, et meil on sama vahva  nagu  igal aastal.
Soovin, et te kõik saaksite pikalt nautida neid hetki, kus kõik on  hästi mõtlemata sellele, et  vahel tuleb heaolu eest ka kallist hinda maksta. Mõne elu kulgeb siin ilmas nagu sõit Ameerika mägedel, aga teine liigub rutiinse aeglusega vooluga kaasa. Igaüks meist peab ise  selle üles leidma, sest täna on veel täna, aga homme on juba kõik uus.
Ilusat jõuluaega koos kallitega.


kolmapäev, 25. november 2020

Alice Imedemaal.

 "Ütle mulle, palun, kuhu ma peaksin siit minema?"

  "See sõltub palju sellest, kuhu soovite tulla," ütles Kass.
  “Mind peaaegu ei huvita,” alustas Alice.
  "Siis pole vahet, kuhu minna," ütles Kass.
  “Ainult selleks, et kuhugi jõuda,” selgitas Alice.
  "Ärge muretsege, lähete kindlasti kuhugi," ütles Kass, "muidugi, kui te ei peatu poolel teel."

Alicega Imedemaalt on mul omamoodi suhe juba lapsepõlvest. Mulle meeldis tema tegutsemine, omamoodi mõttemaailm ja julgus. Kohati tundus kõik nii jabur, et võttis sõnatuks.

Ballette olin ma omal ajal vaadanud küll. Kõik klassikalised on  nähtud, aga liiga kaua aega on sellest möödas.

Alicet tahtsime kohe vaatama minna, aga kahjuks müüdi esimesed etendused nii kiiresti ja siis pandi teatrid kinni. Alles nüüd peale  poole aastast ootamist õnnestus lõpuks ära näha.

Fantaasiarohke ja multimeediaefektidega ballett jättis väga sügava mulje. See oli täpselt nii hea nagu arvasin ja ehk pisut  enamgi veel. Oleksin seda veel pikemalt tahtnud vaadata. Oli tõesti selline tunne, et olime sattunud muinasjutumaailma, kus imed ei saa kunagi otsa. Väga vahvalt oli  lahendatud  Alice ronimine küülikuurgu.  Kõik kahanemised ja kasvamised oli nii tõetruud, et tundus nagu olekski see päriselt.

Tegelased sõitsid jalgrataste, tõukerataste ja ruladega. Märtsijänes oma   uhkete puhvpükstega  sai kohe lemmikuks.  Tegelikult  meeldis mulle  kõik. Muusikavalik ja lavadekoratsioonid, tantsud ja kostüümid. Lõpetaksin Alice tsitaadiga, mis on sama selge kui seebivesi.

Kui mul oleks oma maailm, oleks selles kõik jama. Miski poleks see, mis ta tegelikult on, sest kõik oleks see, mis ta pole ja vastupidi see poleks see, mis ta on ja mis iganes see oli, see on.

Lihtne ja loogiline eks .






esmaspäev, 23. november 2020

Tagasi aastate taha.

 Nüüd ma olen siis uues töökohas täpselt 3 kuud olnud. Tegelikult olen küll jõudnud tagasi siia, kus ma  täpselt 35 aastat tagasi alustasin.

 Maja on enam-vähem samasugune, ainult ahjukütte asemel on elektriküte. Ahjud on  täiesti töökorras ja kujutan juba ette kuidas me jõulude ajal teeme ahju tule ning  kuulame halgude prõksumist. 

Mu vanemad lapsed käisid kunagi selles lasteaias ja kuna siis polnud lasteaia kohti vabalt saada pakkuski mees, et saab lasteaeda aidata. Mehe tehtud vihmaveerennid ja torud on endiselt alles ning hommikul tööle tulles tunnen ma, et siin on tükike ka minu südant. Nii hea ja rahulik on siin olla.

Maja on mõnus, kodune. Siia mahub ainult 2 rühma ja lapsed mängivad tihti koos. Sünnipäevad  ja üritused peame samuti koos. Vastu võeti mind siin väga hästi ja olen tõesti kodunenud. Muidugi igatsen  oma töökaaslaste järele  ja ootan seda aega kui meie  maja remont valmis saab, aga siinoldud aeg on kindlasti ka väga armas. 

Aed on  väga suur ja lastel on palju erinevaid mänguvõimalusi. Maja ise näeb seest välja nagu üks tõeline kodu. Köök on suur ning hubane. Vanaaegse  ümmarguse laua taha  mahub täpselt kogu meie väike pere. Kindlasti on see aasta mulle väga tähtis ja ma ei kahetse, et sain selle võimaluse.



teisipäev, 4. august 2020

Raplamaa mõisad.

 Tänapäeva kiires elus otsime me kõik kohta kus tunda ja nautida elu kaunemaid hetki.
Meie oleme need enda jaoks avastanud käies mööda mõisasid.
Uskumatu kui palju neid veel alles on ja kui palju tööd ja vaeva nende restaureerimise nimel tehakse.
Oma rännakutega oleme jõudnud Pirgu mõisa. Lahke perenaine lubas meil vaadata üle kõik, mis meid huvitas ja vastas meie küsimustele.
Sees käis kõva remont ja me  ei läinud töömehi segama.
Pirgu mõisa ajalugu ulatub 17 sajandisse, mil see kuulus Uexküllidele.


!987 aastal tehti korda park ja samuti valmis vanade jooniste järgi ka uus Pirgu mõisahoone.
Mulle meeldis, et selle mõisa puhul oli alles jäänud tema privaatsus ja eraldatus ning nõuka aeg ei olnud seda ära rikkunud.
Lisaks mõisamajale kuulub kompleksi aednikumaja, abihoone ja jõe teisel pool mäe otsas on 13 sajandist pärit varemed.
Sild oli veel pooleli, aga üle jõe minna juba kannatas.

Nii vahva, et leidub inimesi, kes võtavad endale südameasjaks selle suure töö tegemise. Lihtne see pole ja odav ammugi mitte.












 Atla mõisa sõitsime peamiselt keraamika pärast. Olen sellest palju kuulnud ja ainult kiidusõnu.
Tahtsin ammu endale  võitoosi ,mis mulle ka tõeliselt meeldiks.
Mõisa igapäevaelu on tihedalt seotud keraamikaga. Siit võib endale leida igasuguseid asju. Isegi kraanikausse. Mõisas on ka kohvik. Kõik on kenasti korras. Väga armas on väike aiamajake uhke kiviktaimlaga.








Ingliste barokses stiilis mõisahoone  üllatas meid oma suurusega. Tundus,et kümmekond aastat tagasi on ta suure remondi läbi teinud, aga nüüd kasvasid katusel juba noored kased. Koduleht lubab, et siin saab kasutada spordisaali, nautida sauna ja kasutada 5 erinevat saali ning katuseterrassi. Pakutakse ka telkimise võimalust.Võib-olla tõesti, aga tundus kuidagi mahajäetud olemisega.
Väga ebameeldiva lõhnaga oli jõgi. Terve ümbrus haises kanalisatsiooni järele. Jõgi oli kohati päris kinni kasvanud ja väikesed veesilmad olid üleni rohelised ja mullitasid. Ma küll väga ei kujutaks, et ma tahaksin  seal ööbida.
See muidugi ei rikkunud meie üritust ja elamuse saime ikka.

Järgmisena siis Purila ja Hõreda mõisad.
Puhkus veel kestab.







kolmapäev, 8. juuli 2020

Puhkusel.

Maailmas, kus kõigil on aega nii vähe, leidub veel kohti, kus seda on küllaga.
Nii võttis meid vastu Wagenkülli Lossispaa.
Loss ise on väljast väga võimas ja suursugune.
Sees seda väga näha pole. Võimalus oli tutvuda kõikide ruumidega, aga rõhk on pandud rohkem külalistele ja vanu mõisasaale eriti pole. Ronisime ka üles torni, kust avanes väga ilus vaade. Torn ise jättis seest  pisut kulunud mulje.
Meie tuba oli väga kena. Näha oli, et disainerid olid tublit tööd teinud. Kõik oli viimase peal ja  sobis ideaalselt kokku. Voodi oli mugav,  televiisor üle ootuste suur. Ainuke, mis natuke tuju rikkus oli jälle padi. 4 padjast ei leidnud ma endale ühtegi, millega rahule oleksin jäänud, aga kõik muu oli suurepärane ja oleks patt olnud padja pärast nuriseda.
Väga rahule jäime ka spaaga. Hubane, palju erinevaid saunu, basseine, mullivanne, külmaveeoaas, veemassaažiga bassein, jaapani vann kirsiokstega ja roosaka valgusega. Muidugi ka valgustus, mis muutis pidevalt värve.
Eriti tahaksin esile tõsta vana suitsusauna. Lapsepõlvest tuttava lõhnaga ja väikese tattninaga aknalaual.
Hommikusöök oli rikkalik, pererahvas abivalmis ja sõbralik.
Lossil on ka terviserada kus saab näha paruni matmispaika, kopratammi, musukivi ja palju muud.
Võimalik on laenutada ka jalgrattaid.

 Jäime  väga rahule.



Edasi sõitsime Holdre mõisa.
Holdre mõis on nagu  Wagenkülli Lossi  minivariant. See oligi kunagi  paruni jahiloss. Wagenküllist on sinna ainult 8 km.
Praegu käivad seal suured renoveerimistööd ja järgmise aasta maiks tahetakse pool maja juba külastajatele avada. Tahaksin väga loota, et nad ka jõuavad, kuigi  tööd on väga palju. Kunagi tuleb sellest kindlasti väga uhke koht.

Järgmisel nädalal juba uued  lossid, sest puhata tuleb väärikalt.