Teisipäev, 8. juuni 2021

Looduslik tasakaal.

Mõned päevad tagasi jagati nõmmekate grupis  videot, kus nastik kugistas konna alla. Ma ei suutnud seda vaadata. Saan aru küll, et tegemist on loodusliku valikuga ja olelusvõitlusega, aga ikkagi oli konnast nii kahju. Ta nägi  oma elu eest võitlemisega kõvasti vaeva ja ilmselt mina oleksin ta ära päästnud. Lõpuni seda filmida poleks küll suutnud. Saan aru, et ka nastik tahab süüa, aga sedasi elusalt tagajalgadest peale hakates on kuidagi julm.

Õhtul grillisime mehega liha. Liha keerates tulid mõtted, et ilmselt seesama notsu oleks ka tahtnud elada ja rõõmsalt oma päevi nautida. Samal hetkel lendas aialauale suur sitikas. Tal oli nii suur hoog sees, et ei saanud enne pidama kui põrutas peaga vastu lillepotti ja maandus tagurpidi lauale. Vaatasime tükk aega pealt kuidas ta jalgu siputas, ennast ringiratast keerutas ja kõva põrinat tegi. Ise ta ilmselt niipea polekski sealt lendu saanud. Aitasin ta õigetpidi ja enne ta lendu jõudsin veel mõelda, et olgu sul ka hea päev. Samal hetkel tuli lennates musträstas ja sinna mu ilus suur sitikas kaduski. Jah selline on elu. Ainult üks hetk ja kõik ongi otsas. 

Õnneks on praegu nii ilus aeg. Viimased tulbid näitavad veel enda ilu ja kohe on algamas liiliate aeg. Ja need sirelid. Milline aroom ja õisi on nii palju, et lehed ei paista väljagi.








Pühapäev, 14. märts 2021

Lõpus oleme kõik võrdsed.

Albert Schweitzer on öelnud, et niikaua kuni inimene elab meie südames, on ta elus. Surm on  möödapääsmatu, aga  tavaliselt me ei mõtle sellest, sest  tahame loota, et ta on ikka veel kaugel.

 Mõni aeg  tagasi kirjutasin FB oma lapsepõlve sõbrannaga. Ta oli just raske operatsiooni läbi teinud ja taastus sellest.


Tundes mind, siis umbrohi ei hävine. Kõik ei sünni lilleks linna, mõni maltsaks maalegi. No oleme ju igavesed igivanad sitakad, oli ikka jube vahva aeg. Tead kui tihti seda aega meenutan.

🥰

Siis ma veel ei teadnud, et need jäävadki viimasteks kirjaridadeks minule.

Imetlesin ta positiivsust ja rõõmsameelsust. Ega see taastumine kerge olnud, aga ta ei löönud käega ja  ütles, et kõigest saab üle. Muidugi oli tal toeks ta suur pere,aga  kõige suurem töö oli ikka tema enda teha.

Meil oli väga imeline lapsepõlv. Vanaemad elasid kõrvuti taludes ja meie veetsime koos kõik päevad. Tagantjärele mõeldes oli  see ikka ilus aeg. Meil polnud kunagi igav ja alati olid vahvad tegevused  ning ettevõtmised. Isegi kolhoosipõllul tööd tehes oli meil väga lõbus. Sügisel linna tulles jätkus meie sõprus.

Eile avastasin Fb sellise kirja.

 Kui Te seda postitust loete, siis on see sõnum juba edasi antud minu pere poolt, sest lahkusin Taevastele radadele täna hommikul kl 6.50. Suutsin võidelda läbi elu paljude erinevate haigustega, kuid praegusele pandeemiale enam tervis vastu ei pidanud. Olge kõik hoitud ja jääge mind ikka mäletama, kui positiivset ja rõõmsameelset kaaslast! Kuigi tänases olukorras toimub minu ärasaatmine vaid kitsas pereringis, siis tean, et olete mõtetes minuga ja valvan Teid edasi kõrgelt Taevast! Olge positiivsed, minul on nüüd hea ja rahulik.

Alguses mõtlesin, et see on mingi tüng. Kirja lõpus on kindlasti need read, et ma tahan nüüd näha, kes selle lõpuni loevad ja kes minust tõeliselt hoolivad.... Kahjuks see polnud nii.



Minu soov on isekas. Ma sooviksin, et oleksid veel siin. Ei tahakski muud kui keegi või miski ärataks sind  jälle elule, et me märkaks kui väärtuslik on iga minut ja kui palju sellesse mahub. Süda on kurb, aga ma olen tänulik, et sa olid mu elus olemas.

Kolmapäev, 3. veebruar 2021

Andeks kas teil on veel ruumi...

 Meil vähemalt on küll kõik juba lund täis ja iga päev läheb paigutamisega järjest keerulisemaks. 

Elame nagu muinasjutus. Maja tagant aeda minnes jõuad risteele. Esimene tee viib kasvuhoone juurde, teine õunapuu juurde, millel  ripuvad  lindude söögimajad ja kolmas biojäätmete  konteineri juurde. Tänasest õhtust lisandus veel neljas rada, mis viib plekitöökotta. Rajalt kõrvale ei tohi astuda, sest siis oled üle põlve hanges.  Detsembri lõpus ei  uskunud enam üldse, et veel lund tuleb  ja olin sellega ka leppinud. Lootsin, et saan talve läbi rattaga sõita nagu eelmisel aastal. 

Minu hommik algabki rookimisega, siis 2 km läbi lume tööle ja õhtul algab kõik otsast peale.  Siiamaani  ei kurda  ja tüdinenud pole veel ka. Kõik  on nii ilus, puhas ja säravvalge ning kõigest hoolimata on tunda ka kevadehõngu. Linnud laulavad valjemini ja pisut  teismoodi ning hommikud on imeliselt  valged.

Saanisõit sai ka tehtud. Soovitan aeg kinni panna ja minna Saue valda, Hingu külla, Kalaoja tallu. Vastu võtab lahke pererahvas. Seal on palju loomi. Hobuseid ja ponisid, eesel Pedro.  Kõik on väga sõbralikud ja rahulikud. Uudishimulikud ka. Tulevad kohe vaatama. Võtsime  külakostiks kaasa  pisut porgandeid ja õunu  Perenaise loal saime jagada. Reesõit oli uhke tori tõugu täku Analoogiga. 





 



 


Pühapäev, 10. jaanuar 2021

Talv.


Tundub, et külmalaine vist ikka tuleb. Missy tegi endale sooja pesa juba valmis.

Mukri rabas

 Praegu on  väljas  haruldased talveilmad ja patt oleks toas passida. Otsustasime Mukri raba üle vaadata. 

Olin sellest palju kuulnud, aga näinud veel polnud. Seda raba peetakse üheks vanemaks sooks  ja seal on tõesti, mida vaadata. Imeline loodus, veesilmad ja isegi rabajärv, kus saab ujuda.  Tütar oleks võinud muidugi ära proovida, sest tema harrastab talisuplust, aga jätis seekord vahele.

Rahvast oli päris palju, sest ilm oli  imeline. Kõik puud olid nagu pitsiga kaetud ja isegi päike tuli vahepeal piiluma. Inimesed olid  heatujulised, tervitasid ja naeratasid. Olen ennegi tähele pannud, et terviseradadel on kõik hoopis teistmoodi kui kiires elutempos. Kõigil on aega ja naudivad täiega. Täiesti võõrad inimesed tulevad juttu ajama.


 


 







Keset raba  asub  võimas vaatetorn. Sealt saab imelise vaate üle terve raba. Kuidagi ei saanud jätta ütlemata selle klassikalise lause. 
"Nii ilus."

Loodan, et lund jätkub ka järgmiseks nädalavahetuseks. Eelmise aasta reesõit on veel tegemata ja kui hästi läheb, siis saab ka sellega ühele poole.










Kolmapäev, 23. detsember 2020

Kirjadest ja lumest ja jõuludest ja muust ka.

On ikka uskumatult hea tunne kui teed postkasti lahti ja seal ootab sind jõulukaart. Olen juba unustanud, mida tähendab saada jälle päris kirju, neid avada ning lugeda armsaid soove. Südames on tükiks ajaks nii hea tunne. Luban, et järgmisel aastal olen hoolsam ja virgem ning saadan ise ka juba varakult tervitused teele.

Raekoja platsi jõuluturul sai käidud, kuusk üle vaadatud. Selle aasta  oma tundus lühem ja latv oli kuidagi tömp nagu oleks  murdunud. Säras aga uhkelt ja oma jõulutunde saime ikkagi.




Lasteaia jõulupidu oli teistsugune. Esiteks polnud vanemad ja meie väike maja oma jõulutuledega oli nii muinasjutuline  ning kodune. Jõuluvana tantsis koos lastega ja jagas kingitusi. Pidu oleks küll peaaegu ära jäänud, sest kuri härjapõlvlane oli solvunud, et teda peole ei kutsutud. Ta varastas Une-Mati liivasahvrist talveune ning tahtis  jõuluvana jaanipäevani magama panna. Õnneks suutsid lapsed ikka jõuluvana üles äratada ja pidu ei jäänud ära.
Pärast laste pidusid oli meil  väike istumine  oma isikliku jõuluvanaga. Meie majas on nii vähe töötajaid, et oleme nagu üks pere, kes mahub kenasti ümmarguse laua taha. Igaüks võttis midagi suupärast kaasa ja jõululaud sai väga uhke.





Homme tuleb jälle kokku minu suur pere ja ma usun, et meil on sama vahva  nagu  igal aastal.
Soovin, et te kõik saaksite pikalt nautida neid hetki, kus kõik on  hästi mõtlemata sellele, et  vahel tuleb heaolu eest ka kallist hinda maksta. Mõne elu kulgeb siin ilmas nagu sõit Ameerika mägedel, aga teine liigub rutiinse aeglusega vooluga kaasa. Igaüks meist peab ise  selle üles leidma, sest täna on veel täna, aga homme on juba kõik uus.
Ilusat jõuluaega koos kallitega.


Kolmapäev, 25. november 2020

Alice Imedemaal.

 "Ütle mulle, palun, kuhu ma peaksin siit minema?"

  "See sõltub palju sellest, kuhu soovite tulla," ütles Kass.
  “Mind peaaegu ei huvita,” alustas Alice.
  "Siis pole vahet, kuhu minna," ütles Kass.
  “Ainult selleks, et kuhugi jõuda,” selgitas Alice.
  "Ärge muretsege, lähete kindlasti kuhugi," ütles Kass, "muidugi, kui te ei peatu poolel teel."

Alicega Imedemaalt on mul omamoodi suhe juba lapsepõlvest. Mulle meeldis tema tegutsemine, omamoodi mõttemaailm ja julgus. Kohati tundus kõik nii jabur, et võttis sõnatuks.

Ballette olin ma omal ajal vaadanud küll. Kõik klassikalised on  nähtud, aga liiga kaua aega on sellest möödas.

Alicet tahtsime kohe vaatama minna, aga kahjuks müüdi esimesed etendused nii kiiresti ja siis pandi teatrid kinni. Alles nüüd peale  poole aastast ootamist õnnestus lõpuks ära näha.

Fantaasiarohke ja multimeediaefektidega ballett jättis väga sügava mulje. See oli täpselt nii hea nagu arvasin ja ehk pisut  enamgi veel. Oleksin seda veel pikemalt tahtnud vaadata. Oli tõesti selline tunne, et olime sattunud muinasjutumaailma, kus imed ei saa kunagi otsa. Väga vahvalt oli  lahendatud  Alice ronimine küülikuurgu.  Kõik kahanemised ja kasvamised oli nii tõetruud, et tundus nagu olekski see päriselt.

Tegelased sõitsid jalgrataste, tõukerataste ja ruladega. Märtsijänes oma   uhkete puhvpükstega  sai kohe lemmikuks.  Tegelikult  meeldis mulle  kõik. Muusikavalik ja lavadekoratsioonid, tantsud ja kostüümid. Lõpetaksin Alice tsitaadiga, mis on sama selge kui seebivesi.

Kui mul oleks oma maailm, oleks selles kõik jama. Miski poleks see, mis ta tegelikult on, sest kõik oleks see, mis ta pole ja vastupidi see poleks see, mis ta on ja mis iganes see oli, see on.

Lihtne ja loogiline eks .