pühapäev, 6. august 2023

Kaugele, kõrgele Tähevöölinna...


Kõik mis algab lõppeb ka kunagi .Igale asjale on määratud  aeg. Täna on väljas kohe eriti sügisene. Vihm, külm, märg - kurbust tekitav. Võiksin küsida endalt, et miks jälle minuga? Mida ma oma elus olen valesti teinud? Elumuster lihtsalt kordub ja asjad juhtuvad. Miks küll? Aega tagasi kahjuks enam pöörata ei saa, aga targem olla oleks kindlasti meie eelisõigus. Küsitav on muidugi see, et kas ma siis oleksin midagi teisiti teinud? Tean ainult seda, et teist inimest muuta ei saa kui ta seda ise ei taha. Kui oskaks tingimusteta armastada, siis teaks täpselt miks mõned inimesed on just sellised nagu nad on. Armastust ei saa muuta omamiseks ja ahistamiseks. Aga miks see on nii valus? Elus peaks olema ka muid vahepealseid variante, mitte ainult tõrjumine ja klammerdumine.

Me oleme kõik inimesed. Me peame õppima lahti laskma millestki, mis meid õnnelikuks ei tee. Oma tee, mis meid jälle naeratama ja andestama õpetab. Ja miks see kõik nii läks? Ilmselt sellepärast, et muudmoodi sa ei osanud ja ei saanud.




pühapäev, 9. juuli 2023

Täna 20 aastat hiljem.

 Reedel töölt koju tulles nägin kuidas sõiduteel äkki autol aken avanes ja keegi kõva  häälega mu nime hüüdis. Jäin ehmunult seisma. Õnneks tuli foori punane tuli ja üks õbluke tumedapäine tüdruk hüppas  mulle  kaela kinni ning naeris ja  nuttis läbisegi. 

Mul käis mustmiljon mõtet läbi pea, et kes küll võiks see tüdruk olla. 30-ne aastase lasteaia tööstaaži jooksul on minu käe alt läbi käinud tohutul hulgal lapsi. Siis äkki kangastus mulle silmade ette pisikene tumedapäine ja hästi terane tüdruk Sandra. Just needsamad arukad silmad, tumedad juuksed ja isegi soeng oli sama. Vahepeal oli ta ema suutnud auto ohutult ära parkida ja tuli ka mind kallistama. Lapsed võivad küll muutuda, aga ma ei saa aru kuidas mõned emad on 20 aasta jooksul täpselt sama nooreks suutnud jääda. Sandrast on mul väga head mälestused  ja üldse oli terve see rühm väga toredaid ja sõbralikke lapsi täis. Sellised kohtumised teevad südame soojaks ja hea tuju  tükiks ajaks.

Meie uus beebi sai lõpuks endale nime ja esimene sünnipäevgi sai ära peetud.

Lasteaias töötab veel 2 rühma. Homme saan oma oskused kõige pisematega proovile panna. Lusikaga söötmine ja pampersite vahetamine tuleb meelde tuletada. Siiamaani on nad kõige tublimad olnud. Eelmisel nädalal oli  25 kohal. Tuleb ilmselt tõsine tööpäev, aga pole hullu. Nädala pärast hakkab minulgi pikk puhkus ja loodan, et selleks ajaks tuleb jälle 30 kraadi sooja. Vihmast on selleks korraks juba isu täis.



-

pühapäev, 18. juuni 2023

Luke mõisas.

Luke mõis on minu mõisade nimekirjas 102. mõis. Ei teagi miks me polnud sinna veel jõudnud. Oma olemuselt on ta väga omapärane ja armas väike mõis. Seda peaks ise nägema, sest raske on kirjeldada kauneid tiike, imelist parki,lõvide kujusid ning hooneid.

 Kõige varasemad teated pärinevd Luke mõisast juba 1557 aastast.Mõisahoone ise hävines II maailmasõjas1941 a.

Meie saabusime mõisa kõigepealt romantilisele lõunasöögile. Pererahvas oli väga lahke ja toidud olid väga maitsvad. Kaunilt serveeritud ja nõud ise olid juba paras vaatamisväärsus.








 

 



 


 








 

 







Väga ilus nädalavahetus, mis jääb kauaks meelde.


  


-






 



 



 



 


 


 


 


 


 
 










neljapäev, 8. juuni 2023

Elu on lill.

 See, et mu vanaema tiitlile tänasest veel üks vana ette tuli pole midagi imelikku. Sain  oma esimese lapselapse täpselt oma 40-dal juubelil. Hoopis see, et mu esiklapsest sai vanaema ja pesamuna sai vanatädiks on naljakas. Poisid vahepeal võivad olla kesiganes. See ei häiri.

Juunikuu on väga hästi alanud.  Vanem poeg tegi ametlikuks oma pika suhte elukaaslasega ja kui meie noor vägilane haiglast välja saab, siis on oodata ka perepidu. 

Mul on nii hea meel, et lisaks mu viiele lapselapsele on mul nüüd ka lapselapselaps.


teisipäev, 8. juuni 2021

Looduslik tasakaal.

Mõned päevad tagasi jagati nõmmekate grupis  videot, kus nastik kugistas konna alla. Ma ei suutnud seda vaadata. Saan aru küll, et tegemist on loodusliku valikuga ja olelusvõitlusega, aga ikkagi oli konnast nii kahju. Ta nägi  oma elu eest võitlemisega kõvasti vaeva ja ilmselt mina oleksin ta ära päästnud. Lõpuni seda filmida poleks küll suutnud. Saan aru, et ka nastik tahab süüa, aga sedasi elusalt tagajalgadest peale hakates on kuidagi julm.

Õhtul grillisime mehega liha. Liha keerates tulid mõtted, et ilmselt seesama notsu oleks ka tahtnud elada ja rõõmsalt oma päevi nautida. Samal hetkel lendas aialauale suur sitikas. Tal oli nii suur hoog sees, et ei saanud enne pidama kui põrutas peaga vastu lillepotti ja maandus tagurpidi lauale. Vaatasime tükk aega pealt kuidas ta jalgu siputas, ennast ringiratast keerutas ja kõva põrinat tegi. Ise ta ilmselt niipea polekski sealt lendu saanud. Aitasin ta õigetpidi ja enne ta lendu jõudsin veel mõelda, et olgu sul ka hea päev. Samal hetkel tuli lennates musträstas ja sinna mu ilus suur sitikas kaduski. Jah selline on elu. Ainult üks hetk ja kõik ongi otsas. 

Õnneks on praegu nii ilus aeg. Viimased tulbid näitavad veel enda ilu ja kohe on algamas liiliate aeg. Ja need sirelid. Milline aroom ja õisi on nii palju, et lehed ei paista väljagi.








pühapäev, 14. märts 2021

Lõpus oleme kõik võrdsed.

Albert Schweitzer on öelnud, et niikaua kuni inimene elab meie südames, on ta elus. Surm on  möödapääsmatu, aga  tavaliselt me ei mõtle sellest, sest  tahame loota, et ta on ikka veel kaugel.

 Mõni aeg  tagasi kirjutasin FB oma lapsepõlve sõbrannaga. Ta oli just raske operatsiooni läbi teinud ja taastus sellest.


Tundes mind, siis umbrohi ei hävine. Kõik ei sünni lilleks linna, mõni maltsaks maalegi. No oleme ju igavesed igivanad sitakad, oli ikka jube vahva aeg. Tead kui tihti seda aega meenutan.

🥰

Siis ma veel ei teadnud, et need jäävadki viimasteks kirjaridadeks minule.

Imetlesin ta positiivsust ja rõõmsameelsust. Ega see taastumine kerge olnud, aga ta ei löönud käega ja  ütles, et kõigest saab üle. Muidugi oli tal toeks ta suur pere,aga  kõige suurem töö oli ikka tema enda teha.

Meil oli väga imeline lapsepõlv. Vanaemad elasid kõrvuti taludes ja meie veetsime koos kõik päevad. Tagantjärele mõeldes oli  see ikka ilus aeg. Meil polnud kunagi igav ja alati olid vahvad tegevused  ning ettevõtmised. Isegi kolhoosipõllul tööd tehes oli meil väga lõbus. Sügisel linna tulles jätkus meie sõprus.

Eile avastasin Fb sellise kirja.

 Kui Te seda postitust loete, siis on see sõnum juba edasi antud minu pere poolt, sest lahkusin Taevastele radadele täna hommikul kl 6.50. Suutsin võidelda läbi elu paljude erinevate haigustega, kuid praegusele pandeemiale enam tervis vastu ei pidanud. Olge kõik hoitud ja jääge mind ikka mäletama, kui positiivset ja rõõmsameelset kaaslast! Kuigi tänases olukorras toimub minu ärasaatmine vaid kitsas pereringis, siis tean, et olete mõtetes minuga ja valvan Teid edasi kõrgelt Taevast! Olge positiivsed, minul on nüüd hea ja rahulik.

Alguses mõtlesin, et see on mingi tüng. Kirja lõpus on kindlasti need read, et ma tahan nüüd näha, kes selle lõpuni loevad ja kes minust tõeliselt hoolivad.... Kahjuks see polnud nii.



Minu soov on isekas. Ma sooviksin, et oleksid veel siin. Ei tahakski muud kui keegi või miski ärataks sind  jälle elule, et me märkaks kui väärtuslik on iga minut ja kui palju sellesse mahub. Süda on kurb, aga ma olen tänulik, et sa olid mu elus olemas.

kolmapäev, 3. veebruar 2021

Andeks kas teil on veel ruumi...

 Meil vähemalt on küll kõik juba lund täis ja iga päev läheb paigutamisega järjest keerulisemaks. 

Elame nagu muinasjutus. Maja tagant aeda minnes jõuad risteele. Esimene tee viib kasvuhoone juurde, teine õunapuu juurde, millel  ripuvad  lindude söögimajad ja kolmas biojäätmete  konteineri juurde. Tänasest õhtust lisandus veel neljas rada, mis viib plekitöökotta. Rajalt kõrvale ei tohi astuda, sest siis oled üle põlve hanges.  Detsembri lõpus ei  uskunud enam üldse, et veel lund tuleb  ja olin sellega ka leppinud. Lootsin, et saan talve läbi rattaga sõita nagu eelmisel aastal. 

Minu hommik algabki rookimisega, siis 2 km läbi lume tööle ja õhtul algab kõik otsast peale.  Siiamaani  ei kurda  ja tüdinenud pole veel ka. Kõik  on nii ilus, puhas ja säravvalge ning kõigest hoolimata on tunda ka kevadehõngu. Linnud laulavad valjemini ja pisut  teismoodi ning hommikud on imeliselt  valged.

Saanisõit sai ka tehtud. Soovitan aeg kinni panna ja minna Saue valda, Hingu külla, Kalaoja tallu. Vastu võtab lahke pererahvas. Seal on palju loomi. Hobuseid ja ponisid, eesel Pedro.  Kõik on väga sõbralikud ja rahulikud. Uudishimulikud ka. Tulevad kohe vaatama. Võtsime  külakostiks kaasa  pisut porgandeid ja õunu  Perenaise loal saime jagada. Reesõit oli uhke tori tõugu täku Analoogiga.