kolmapäev, 24. juuli 2019

Sagadi mõisas.


Sagadi mõis on  üks ilusamatest meie senini külastatud mõisadest.

Uhkete korrapäraste valgete kaaristustega18 sajandi häärber, mis on ideaalselt korda tehtud.
Aed on kenasti kujundatud ja erilist silmailu pakuvad lillepeenrad, mis on eraldi värvidena välja toodud. Toon-toonis lilled on hoolikalt valitud.

Väga kena on ka tiik, mille ääres kasvavad veetaimed.
Park on suur ja väärikas ning  seal on  väga palju, mida vaadata ja imetleda.
Piisavalt on ka  pinke, et istuda ja vahepeal lihtsalt jalga puhata.
Tiigi lähedal on  ka vahva lõkkeplats.
Mõisa saab igale poole sisse ja päris huvitav on ka metsamuuseum

Toad olid  mugavad ja ruumikad. Ühes otsas   öökappidega suur voodi ja teises diivaniga  ning mõnusa lauakesega elutoa nurk.
Televiisorist muidugi kõike kanaleid ei näinud, aga ega me ei tulnudki siia seda vaatama.
Ainuke mille üle võiks nuriseda oli padi. Minu jaoks liiga suur ja kõva, kuigi oli valida kahe suuruse vahel.




Toidud olid maitsvad ja mitmekesised, pererahvas lahke ning sõbralik.

Mõisa lähedal olid ka matkarajad ja kalurite rannaküla.

Altjal käisin viimati mitukümmend aastat tagasi.
Mõnus äratundmisrõõm oli jälle samal kiigel kiikuda, mis muidugi oli saanud kõva uuenduskuuri.
Armsad rookatusega majad, omapärased aiad ja suured kivirahnud aedades.
Rannaküla  oli nii vaikne ja rahulik, et oleks tahtnudki pikemaks peatuma jääda. Ainult meri kohises ja lained laksusid.

Tegime tiiru ka Vergi sadamas.
Siin oleks  elu nagu seisma jäänud.
Selline nõuka aegne hõng võttis meid vastu.
Natuke räämas, aga inimesi vooris ringi ja elu kees. Palju oli jalgratastega gruppe.

Kindlasti soovitaksin Sagadi mõisas üks ilus romantiline nädalalõpp veeta.









esmaspäev, 1. juuli 2019


My hero forever.


Ma ei suuda mõista kuidas mõned inimesed suudavad nii julmad olla? 
Mis toimub nende südames ja hinges? 
Kas nad on saanud selle kaasa oma lapsepõlvest või elavad lihtsalt oma halba tuju välja?
Kuidas saab inimene öösiti magada kui ta tapab lihtsalt kellelgi lemmiklooma omaniku silma all ja ei vaevu isegi vaatama, mis loomast sai?
Ainult üürgav muusika, mis lahtisest autoaknast üle tänava kajab jääb teda saatma.
Lemmikloom jääb aga lamama värava ette, mille taga on maja, mis on olnud 5 aastat ta koduks.

Saime Siimu ühel kevadisel märtsikuu päeval.Mäletan hästi seda päeva ja Siimu tulekut meie ellu. 
Ta vaeseke oli stressis ja ärevuses. Võõras koht, võõrad inimesed. Temaga anti kaasa ainult ta tekk, mis oli täis tuttavaid lõhnu.


Mul oli temast tõsiselt kahju ja mõtlesin mitu korda, et peaks ta ikka tagasi andma, sest tundus, et ta ei võtagi meid omaks. Istus oma pesas ja ei lasknud kedagi ligi.  Tema siiami silmad oli punased ja täis hirmu ning tigedust. Tagasiteed tal aga polnud, sest pere laps oli allergiline kassikarvadele ja niikuinii oleks ta ära antud.
Õnneks oli ta suur sööja kogu aeg ja öösiti tuli
ikka oma pesast välja ümbrust uudistama ja kõhtu täitma.
Kuu möödudes hakkas ta meid ikka järjest enam ja enam usaldama ja poole aasta pärast oli selline tunne, et ta oli alati meie kass olnud. 

Energiat oli  tal mitme kassi jagu ja ei olnud kohta kuhu ta poleks roninud või  pugenud. 
Uudishimulik oli ta ka. Alati kui poest tulin ja tuppa astusin, kuulsin kuidas ülevalt korruselt tulid mööda treppi alla tema rasked põnts, põnts sammud ja juba ta oligi peadpidi mu kotis ning  tahtis teada, mida head ma poest talle tõin. 

Õeldakse, et kassil on 9 elu ja Siimu puhul pidas see ka paika. 
Tõukassid on reeglina nõrgemad haigustele ja igasugustele muudele traumadele. 
Temaga juhtus igasuguseid asju. Küll sai ta naabri rotveileri käest nii hammustada, et tekkis veremürgitus ja see oli suur ime, et arstid suutsid ta elu päästa. 2 korda sai ta võõraste kasside käest nii peksa, et haav läks mädanema ja tuli jälle arsti juurest abi otsida. 

Arst avastas ka tema kõhuõõnest kasvaja, mis just kevadel õnnelikult välja opereeriti, aga tal tekkisid operatsiooni järgsed tüsistused.
2 päeva tilgutite all oli paras katsumus nii meile kui arstidele.

Iseloomuga kass-sai ta endale hüüdnime.
Just nüüd kui ta oli oma viimasest haavast paranemas juhtus selline  kurb lugu.

Siiamaani pole veel kohale jõudnud, et Siimut enam ei ole. 
Süüa ei suuda, magada ei saa ja aina mõtlen, mis oleks võinud teisiti olla kui ma oleks 5 minutit varem kohal jõudnud. 
Elukaaslane pügas hekki. Mina olin rehaga just maja ette minemas kui see kõik juhtus.
2 minutit hiljem tõstsin üles elutu keha, kes oli veel soe ja silmad olid lahti.
Siimu ise oli juba kaugel. 
Tütre karje, et emme läheme ruttu arsti juurde. Äkki saame veel päästa tuli kuskilt eemalt.
Valge Jeep kihutas aga edasi ja ainult jupike laulust jäi meie kõrvu kui ta peatumata edasi kihutas.

Meie tänaval on palju väikesi lapsi.
Just meie maja kõrval on ristmik, mis kohustab kasutama parema käe reeglit. Järelikult oleks kiirus pidanud väike olema. Paremalt poolt oleks võinud vabalt mõni auto tulla.

Ma ei  ole kunagi pahatahtlik. Ma saan aru, et lemmikloomad on ettearvamatud ja võivad nii ette joosta, et mitte midagi teha ei saa. Antud konkreetsel juhtumil oli tegu ainult inimesega, kes seda nautis ja ta ei vaevunud isegi vaatama, mis loomast sai.

Minu poolt talle eluks just kõike seda, mida meie praegu läbi elame ja tunneme.

Täna öösel unetuna voodis lebades mõtlein isegi
 Stephen Kingi filmile "Lemmikloomasurnuaed".
Praegu vist isegi ei kahtleks kas teha sama, mis peategelased seal oma kassiga tegid. Teadsid küll, et kassi asemel tuleb  hoopis teine olend, aga kui südamevalu on nii suur, siis sa ilmselt ei mõtlegi.Tahad ainult oma vana elu tagasi.

Kassidega on meie peres veel üks imelik kokkusattumus. Alati kui keegi meie pere lemmikutest hakkab vikerkaare taha minema, ilmub kuskilt keegi uus. Olen nii 3 kassi lapsendanud. 2 neist on juba vanadusse surnud ja Dusja on kolmas, kes on praegu 17 aastane.Nädal tagasi ilmus meie aeda uus kollane kass. 
Ajasime teda küll ära ja süüa ei andnud, aga ta tuleb ikka ja jälle. 
Istub lihtsalt aeda maha ja jälgib meid. Eile läks ta Siimu hauale ja jättis sinna oma jälje.



Siimukene sulle soovime aga kõike head ja tea, et me armastame sind ikka ja alati ning  ilma sinuta on elu nii tühi ning kurb. 
Isegi Dusja on täna terve päeva toas diivanil lebanud, ei söö ega joo ja õue pole kippunud.
Usun, et sul oli meiega ilus elu ja saad nüüd rahulikult oma kassiasju ajada.
Ükskord kohtume niikuinii. 











pühapäev, 23. juuni 2019

Eilsest me kõik oleme homsesse teel....

Istun arvuti taga ja mõtisklen.

Südaöö on ammu möödas ja tegelikult oleks aeg magama minna, aga lihtsalt ei raatsi veel. 
Pealegi algas mul puhkus ja kiiret pole kuhugi. Aega on maailm ja enamgi veel. Teen just seda mida soovin  ja mida hing ihkab.
Läbi lahtise rõduukse tungib tuppa  juba kustuma hakkavate lõkete suitsust hõngu ning siin-seal on veel suitsuvinet näha.

Suvi on mõnus. Mulle meeldivad sellised soojad ja päikeselised päevad. Muidugi öösiti võiks sadada, et mu väike aed saaks kosutust, aga ega kõike head ka korraga ei saa.

Sellel nädalal oli nii palju tähtsaid sündmusi mille üle saab ainult rõõmustada.
Mu noorem laps sai kätte Tallinna Tehnikaülikooli diplomi. 
Tundub, et minu elutöö on nüüd tema kasvatamisel tehtud ja ma võin loorberitele puhkama jääda.

Mu kõige vanem lapselaps lõpetas 12. klassi.
Juulis ootab teda ees uue kooli katsed ja eks siis ole näha, mis edasi saama hakkab.


Mul on südamest hea meel, et mu esiklaps kuulas oma sisemist häält ja usaldas seda.
Päris suur samm on teha elus muutusi kui seljatagune kindlus polegi  veel kõige suurem, aga teda teades ja tundes tean, et see otsus oli õige ja ta saab sellega suurepäraselt hakkama.
Seda enam, et uus siht on silmapiiril ja tal on olemas julgus usaldada elu.

Mul on hea meel, et väikese Annabeli elu päästmiseks vajalik rahasumma on koos.
Hoides süles oma varsti kuu ajaseks saavat lapselast ei kujutaks ma ettegi, et teda võiks selline haigus tabada ja raviks oleks vaja nii suurt summat.
Loodan südamest, et selle väikese tüdruku elu saab päästetud ja edaspidi saab ta elada täisväärtuslikku elu.
Ma küll ei kujuta ette, mis imeravim see nii kallis rohi  on, aga kui sellest on abi, siis ei lähegi muu mulle enam korda.



Mul on hea meel, et mu tomatid otsustasid ikka traditsioonidest kinni pidada ja enne jaani oma värvi muuta. Kes punaseks, kes kollaseks oli nende enda valik.
Tundub, et kohe, kohe hakkab neid hulgi tulema.

Öös on asju. Seda teame me kõik. Öö on aeg, kus me saame rahulikult mõelda, et homme on veel parem kui täna. On vaikust, on armastust, on ka valu.

 Ilusat jaaniööd teile armsad sõbrad ja leidke see enda sõnajalaõis üles.

















i







pühapäev, 9. juuni 2019


Saare mõisas.

Ida-Virumaa mõisad said selleks aastaks kõik külastatud ja üle vaadatud ning otsustasime nüüd suuna seada hoopis Noarootsi poole.


Külastasime Saare mõisa Pürksi vallas. 
Mõis on valminud 1798 aastal, aga 1995/ 2001 läbis täieliku taastamise.
Mõisal on ka muuseum, kus oli võimalik tutvuda vanavaraga.

Väga meeldis, et külastajatele  on  tagatud täielik vaikus ja privaatsus. 
Meiega koos viibis majas veel üks sakslastest abielupaar, aga nemad asusid hoopis maja teises tiivas.
Tundsime ennast tõeliste mõisaproua ja härrana.
Väga meeldis ka maja perenaine, kes teadis hästi ajalugu ja oli nõus kõikidele meie küsimustele vastama.
Õhtul kell 6 läks ta aga koju ja terve mõis jäi meie päralt.
Enne minekut küsis veel mis kell ta meile hommikusööki tegema tuleb.
Väga meeldiv oli selline usaldus. Lubati võtta kõike, mis meil vaja.
Mõisal on ka köök, mida külastajad saavad vastavalt oma soovile kasutada.


Õhtul jalutasime  linnuvaatlustornide juurde, kust avanes ilus vaade veekogule ja muidugi väga imeline oli ka päikeseloojang.


Hommikusöök oli väga maitsev. Perenaine küsis meie soove ja tegi just seda, mida tahtsime. Saime proovida ka tema tehtud karaskit ja rabarberikooki.
Kindlasti soovitaksin Saare mõisa üle vaadata. 

Enne lahkumist kutsus perenaine meid veel vaatame luige perekonda, kes oma 4 pojaga veekogu poole jalutasid. Isaluik oli kogu aeg valvel ja jälgis meie igat sammu. Pojad olid nii tillukesed ja hallikad, et ei paistnud rohust väljagi.

Järgmisel korral kohtumiseni jälle uues mõisas.
























pühapäev, 26. mai 2019

Mäetaguse mõisas.

Selle nädalavahetuse veetsime Ida-Virumaal Mäetaguse mõisas.
Väga kenasti renoveeritud mõisakompleks ja park.
Õues olid suurepärased sportimisvõimalused.
Hotelli sisenedes ootas uksel sõbralik kass.Personal oli lahke ja abivalmis. Hommikusöök väga rikkalik.
Kui millegi üle norida, siis olid need katuseaknad, mida ei ulatanud avama ja toas oli  palav ning umbne. Pisut jättis soovida ka stiil ja kujundus, aga see on ilmselt maitse asi ja ega see otseselt ei seganud.
Kõige suurema elamuse saime spas. Vesi oli meeldivalt soe, kloorilõhna polnud eriti tunda. Vahva mulivann ja teised väiksemad basseinid. Proovisime ära ka  infrapunasauna, arusauna ja tavaline leilisauna.

Kuigi maja tundus rahvast täis olevat, ei olnud spa ülerahvastatud. 
Vahepeal sain tükk aega päris üksi ujuda sellel ajal kui teised mõnulesid mullivannis ja saunades.Eriti hubaseks tegi olemise sume valgus ja kui väljas hakkas pimedaks minema, siis süttisid värvilised tuled.
Spas võis olla kuni sulgemiseni ja enne hommikusööki oli ka võimalus 2 tundi ujuda.
Õhtul hilja jalutasime veel kenas mõisapargis ning kuulasime lindude laulu.




Käisime  ka Kauksi rannas. Ilm oli pisut tuuline, vesi külm ja seekord jäi ujumine vahele.