pühapäev, 19. aprill 2020

Oli kord...

Täna on  see päev kui ma peaksin su lendu laskma nagu ööliblika.
Kustutama telefonist su numbri ja sõnumid.
Viimasele jäigi vastus saamata. 

Hommikul ärgates on siiani esimene  mõte, et peaksin sulle helistama ja küsima kuidas su öö möödus? 
Kas said ikka magada ja oled juba hommikust söönud? 
Nii lihtsad ja enesestmõistetavad küsimused, aga tähtsad ja olulised.

Ma pole kunagi tahtnud selle peale mõelnud, et tegelikult ei saa me üksteise ellu päriseks tulla ja jäädagi. Igaks asjaks on oma aeg ja kes peab minema, see läheb.
Ma ei teagi kas ma olen veel selleks valmis, et sinust lõplikult lahti lasta.  30 aastat mu elust olid sa olemas ja praegu tundub, et ma vajaksin  kedagi, kes nõeluks kinni kõik need augud, et minust saaks jälle üks tervik.

Inimest minema lasta pole kerge, aga miski pole  jääv ja keegi pole kellegi omand.
Tulek ega minek polegi me endi teha vaid tähtis on hoopis see, mis jääb sinna vahele.

Sinuga koos ei kõhelnud ma kordagi kui me koos 20 lapsega sõitsime rongiga Paldiskisse või läksime Kadriorgu kevadet avastama. Me olime üks tiim. Me saime teineteise peale loota ja me mõtlesime ühtemoodi.
Nii pole ma enam ammu tundnud.
On ääretult valus, aga seda ei saa enam muuta.


Tahan tänada sind, et sa tulid minu ellu. 
Tahan tänada et sain sind tundma õppida ja sinuga koos töötada. 
Tahan tänada  iga naeratuse, hea sõna  ja koosveedetud aja eest. 
Jääd alati minu südamesse elama.

esmaspäev, 13. aprill 2020

Kevadiselt.

Meie igapäevaelu on pea peale keeratud, aga igast halvast asjast leiab alati ka midagi head.

Kui kõik halb, mis praegu sünnib kõrvale jätta, siis tegelikult mulle meeldib selline elukorraldus.
2 päeva nädalas käin tööl ja ülejäänud aja saan pühendada kodule, perele  ning  iseendale.

Hea on hommikul ärgata kui tead, et terve toimekas päev on ees ootamas ja kiirustada pole vaja kuskile.
Siiamaani pole veel igav olnud, sest tegevusi leiab alati.
2  nädalat tagasi puhkes õitsele  mu esimene tulp. Nüüd on neid lahti minemas juba mitu, aga esimene on alati eriline.

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime Keila-Joale.
Oleme seal muidugi sadu kordi käinud, aga iga kord avastad jälle midagi sellist, mis on eelmistel kordadel kahe  silma vahele jäänud. Seda enam kui päike paistab  nii kutsuvalt ja kevad on täies hoos. Hing ihkabki loodusesse.
Inimesi õnneks eriti ei kohanud ja saime isegi oma lemmiksöögikohta Emmeliine ja Otto sööma minna. Olime seal ainukesed kliendid.















Laulasmaal on huvitav bussiootepaviljon.Seinal on raamaturiiul,  kus inimesed saavad bussi oodates raamatu lugemisega aega sisustada. Väga huvitav lahendus. Kirjandust on seinast seina.
Palju on ka lasteraamatuid.

Sellel nädalavahetusel avastasime Väänat.
Olen sealt mitmeid kordi läbi sõitnud nii auto kui jalgrattaga, aga polnud kunagi süvenenud,  mis vaatamisväärsused seal on.
Vääna mõisas tehti suuremahulised restaureerimistööd aastatel 2014-2015. Praegu asub seal kool.



 .


Kõik oli väga korras. Ka suur park koos tiigiga on hoolitsetud. Mõisa akendel istusid mängukarud. Kõik aknad olid neid täis ja teisel korrusel oli kiri, et kus te olete nii kaua?



Pargi ühes küljes on imeline mets. Tekkis selline tunne nagu oleks sattunud muinasjuttu. Natukene õudne ja samas nii ilus. Puud kasvasid risti-rästi, aga kõik olid korralikult hooldatud.

Eestimaal on veel küllaldaselt kohti, kuhu minna ja ilusat loodust nautida. Ei peagi sõitma kaugele.



























































































































Olge siis tublid ja ärge haigeks jääge. Jalutage, nautige loodust, sõitke rattaga ja turgutage ennast.Vahelduseks tehke suvikõrvitsavormi. Meie perele igatahes maitseb.
Mina asendasin nisujahu riisijahuga ja õli ei pannud. Riivitud juustu jagasin pooleks. Ühe poole segasin taignaga ja teise poole panin vormile peale. On maitsev nii külmalt kui kuumalt.


500 g riivitud suvikõrvitsat
1 suur hakitud sibul
150 g peekonit
muna
5 sl õli
100 g riivitud juustu
120 g nisujahu (u 2 dl)
soola ja musta pipart


VALMISTAMINE

Haki peekon väiksemateks tükkideks, haki sibul. Prae need kuival kuumal pannil krõbedaks.
Riivi suvikõrvits jämedalt. 
Klopi munad õliga ühtlaseks, sega juurde jahu, küpsetuspulber, siis sibula-peekonisegu, riivitud suvikõrvits ja riivitud juust. Maitsesta soola-pipraga. 
Tõsta u 26 cm läbimõõduga vormi, mis on eelnevalt kergelt võiga või õliga üle pintseldatud. 
Kalla võitatud pirukavormi ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni vormipirukas on kenasti kerkinud ja pealt kuldne.





kolmapäev, 25. märts 2020

Ärge pange tähele ma niisama targutan


Vahepeal tuli juba selline tunne, et mitte midagi ei viitsi enam teha. Kodus olemine tegi nii laisaks. Lugesin aga juturaamatuid, kudusin sadatuhat sokki ja nautisin vabadust. Kassid muidugi rõõmustasid, et ei pidanud kahekesi kodus olema.
Päris töötu ma muidugi veel pole. Lasteaed on endiselt avatud.
Tööl käime kordamööda. Töötab ainult valverühm ja kohal on 1-2 last. Peseme, desinfitseerime ja õpetame ning püüame terveks jääda.

Aiatööd on praeguseks tehtud. Kevadisi lilli õitseb päris hulgi  ja hoolimata öökülmadest on kõik elu ning  tervise juures.
Laiskusest sain jagu  ja võtsin ette  maja suurema koristuse. Täna on kolmas päev ja jõudsin otsaga sauna ja plekitöökotta. See oleks mul muidugi palju kiiremini läinud kui mu abiline Missy poleks igale poole oma nina toppinud ja nõudliku sekkujana lasknud mul paljud asjad mitu korda ümber teha enne kui  rahule jäi.
Preemiaks tubli töö eest kütsin  sauna kuumaks ja nautisin uhkes üksinduses leili. Just nii kuuma ja tulist nagu mulle meeldib.


Muidugi rattaga käin   iga päev sõitmas. Terviserajad on inimesi täis ja kõigil on rõõmsad puhanud näod peas nagu polekski seda koledat haigust. Ujulast tunnen kohutavalt puudust, aga küll ükskord saan jälle sinna ka.
Ausalt öeldes ei uskunud ma, et asi nii hulluks läheb. Mõtlesin kogu aeg, et see on seal kaugel ja meisse see ei puutu.
Loodan, et saame selle haiguse varsti kontrolli alla ja enam hullemaks ei lähe.



Enne kui majutusasutused kinni pandi jõudsime veel  Haapsalus Promenaadi hotellis ära käia.
Olime siin ilmselt viimased külastajad, sest peale meie ei olnud kedagi. Oli uhke tunne küll kui terve hotell oli meie pärast avatud. Privaatsaun mullivanniga, teenindav personal ja restoran.
Õhtul linna peal jalutades tundus küll nagu me oleksime sattunud kummituslinna. Mitte ühtegi inimest ja  majade aknad olid enamuses pimedad. Ainult mõni üksik tuluke vilkus kuskil. Isegi koeri, kasse polnud  näha.
Meie toal oli rõdu ja merevaade koos luikedega.
Hotell meeldis väga, sest teenindus oli kodune ja armas.
Hommik algas koos merelindude lauluga ja muidugi imeilusa päikesetõusuga.
Hommikusöök oli rikkalik  vaatamata sellele, et olime ainult kahekesi.
Õhtusöök oli maitsev. Saun ja mullivann mõnusad ja muidugi meeldis eriti veel see, et koht oli nii vaikne ja rahustav. Toast mere äärde oli ainult  mõned sammud.

Järgmise reisiga läheb nüüd veidike aega, aga loodan väga, et suvi tuleb ikka imeline.

Peske ikka hoolega käsi ja olege terved.






pühapäev, 1. märts 2020

Plirts, plärts- käes on märts.

Märts on küll, aga selle teise asjaga annab veel ilmselt mõned päevad oodata.
Kevadlilled õitsesid nii kenasti, puudel olid suured pungad ja meie  jõulukuusk ajas pikki võrseid.
Arvasin, et ega ma seda talve enam ei tahakski. Siiamaani pole tulnud, siis võiks juba tulemata jääda. Vanarahva tarkus ütleb aga, et ega tali taevasse  jää. Nii juhtuski. Öösel oli ikka paraja hulga lund alla lennutanud ja hommikul tuli esimest korda lumesahk näppu võtta.
Suurt tolku sellest polnud.Töölt koju jõudes oli kõik vanaviisi. Hilisõhtul sai veel kolmandatki korda lund rookida, aga see oli nii mõnus.
Hommikul tööle minnes  oli  selline tunne, et just  lumi oligi puudu. Härmas puid vaadates ja mööda paksu lumevaipa tööle jalutades oli hinges nii kerge ning  hea tunne.


Veebruar oli üritusi ja tegemisi täis.
Kõigepealt alustasime sünnipäevadega.
Minu 2 lapselast on sündinud minuga ühel ajal ja seega pidasime 3 sünnipäeva koos. Sellel aastal siis sünnipäev Bronto Mängutoas. Väga vahva üritus. Külalisi oli igast vanuseklassist ja kõik sobisid omavahel ideaalselt.
Õhtu lõpuks  jõudsime siiski ka varieteesse Merineitsi.
Imestan juba mitmendat aastat kuidas nad suudavad kõrgetel kontsadel terve õhtu läbi tantsida ja särada. Eelmise aasta kava meeldis pisut rohkem, aga tänavune on ka väga äge. Algus natuke venis, aga siis läks kõik käima ja lõpp oli nii särtsakas, et kuidagi poleks tahtnud ära tulla.


Mõisadega ootame kevadeni kui aedades on ka juba mida vaadata. Praegu oleme külastanud erinevaid Spasid.
Viimane oli Estonia Medical Spa Pärnus.
Pärnusse jõudes oli ilm väga tuuline. Vihma sadas ja kohati kiskus päris tormiks. Jätsime ära jalutuskäigu mereranda ja suundusime kohe Spasse.
Mina olen väga rahul. Erinevad saunad, Jaapani vann, soolakamber, palju mullivanne ja hoolimata sellest, et oli palju rahvast, ei häirinud see, sest kõik mahtusid kenasti ära. Vesi oli nii soe, et nüüd on lausa tegemist, et Nõmme ujulaga jälle ära harjuda.
Kell 19.00 ootas meid restoranis õhtusöök. Laud oli rikkalik ja kõike ei jaksanud proovidagi.
Tuba oli pisut vanamoodne. Voodi kitsavõitu ja padi topiline, aga personal oli sõbralik ning abivalmis.
Hommikusöögil jättis soovida kohvi järjekord. Oli ainult 1
kohvimasin ja kõik tahtsid masinakohvi. Kannukohvi oleks kohe saanud, aga mina olen ka harjunud värskelt jahvatatud ubadega.Võtsin endale kohe 2 tassitäit, et ei peaks enam hiljem järjekorras seisma.Kunagi kindlasti tuleme siia veel tagasi, aga ootame pisut soojemaid ilmu.

Veebruari lõpus käisin jälle Lennusadamas Linnapea vastuvõtul.
Sellel aastal oli rahvast väga palju, aga  eeskava oli järjekordselt huvitav. Alguses tantsisid varietee tantsijad ja õhtu lõpetas Marju Länik. Vahepeal tegi muusikat veel Vaheri ansambel.

Esmaabi koolitus ka läbitud ja nüüd olen jälle targem kuidas koroonaviirusega hakkama saada.
Mitte, et ma seda kardaksin, aga kuna ma töötan koos meie kõige kallima varaga, siis alati on hea kui täpselt tead kuidas käituda.

Nii ja üldse. On teil selle talve esimesed ja viimased lumememmed juba tehtud? Meie küll tegime ja ma tahan näha mitu neist homseks veel püsti jäävad.










teisipäev, 31. detsember 2019


Aasta viimasel päeval.

Tulin just ujulast ja nüüd on nii hea kerge tunne. Paar tunnikest  iseendaga ja iseendale oli nii värskendav, lõõgastav ning  imeline.  

"Ole siis tubli."ütles mulle eile koju minnes mu rühma viimane 3. aastane.
Ajas ikka naerma küll nii väikesest  suust sellist õpetust kuuldes. 
Terane poiss ja pole suu peale kukkunud. Vahel kui püüan teda pisut manitseda, siis vastab mulle, et ma olen veel liiga väike, et selliseid asju kuulata.

Olen ma siis tubli? Sellest ei tea ma midagi, aga kui ma oma pisikest peret vaatan, siis mõtlen, et ma olen ikka õnnelik inimene. Mu kõrval on nii palju noori inimesi, kes on oma eluga rahul, rõõmsad ja edukad. Ühele emale polegi rohkem  vaja kui ta teab, et ta lastel läheb hästi. Ma tean, et igaks asjaks on oma aeg ja iga asi, mis peab minema, see ka läheb just nii.



Selleks aastaks sai läbi meie mõisade tuur. Uuel aastal jälle uue hooga. Alustame juba 11 jaanuaril.
Viimased olid Palmse ja Saka.
Palmse mõis oli kena . Oli palju mida vaadata.
Vahvad metsarajad, suured kivid, tiigid  ja paviljonid.


Saka mõis paelus oma renessanssarhitektuurilise härrastemaja ja hoolikalt renoveeritud pargiga. 
Üheski mõisas pole enne meile kahele eraldi nii põhjalikku ekskursiooni tehtud. 
Lahke baarineiu oli kursis ajalooga ja oskas vastata meie kõikidele küsimustele. Sügav kummardus talle, et ta leidis meie jaoks aega.


 





 

Vaatasime üle ka Aa mõisa. Loodan, et see mõis tehakse  kunagi korda ja meil avaneb võimalus ka seal ööbida. Praegu  oli ta päris räämas, aga loodame, et uus omanik võtab varsti midagi ette.






Usun, et õige valik oli ka Siimu asemel ühele pisikesele leidlapsele  kodu andmine. Tegelikult läksin ma hoopis Sakku oma lemmikuid hobuseid vaatama, aga tagasi tulime  pisikese kassilapsega. 
Missys on nii palju samu iseloomujooni, mis Siimus  ja vahel on selline tunne, et   Siim elab meil edasi, aga on ainult natuke teistsuguse välimusega. Uskumatult palju rõõmu võib üks pisikene kassipreili igasse päeva tuua. Meie vanur Dusja    vaatab teda  põlastusväärse pilguga ja mõtleb, et juba jälle  mingisugune olevus on toodud tema kodurahu rikkuma. 



Ja mida siis soovida aasta viimasel päeval?
Loota, et homme on veel parem päev. 
Kallistada rohkem, sest lähedus on hea.
Unistada, sest unistused on täitmiseks.
Viivuks veel seisatada selle aasta lävepakul ja uskuda, et kõik, mis uuel  aastal meie juurde tuleb on parim.












  














laupäev, 5. oktoober 2019

Õpetajate päev.


Nagu igal aastal, tulid ka seekord Pääsküla kooli lapsed meie lasteaeda lastega mängima.
Sellel korral siis lausa meie enda rühma kunagised lapsed.  Palju oli meenutamist ja äratundmisrõõmu.
Uskumatu kui kiiresti aeg lendab.Tundub nagu nad oleksid alles eile meilt läinud.
Hoolimata vihmast ja külmast oli väga palju naeru ja nalja.
Aitäh kõigile, kes tegid meile selle päeva ilusaks.






esmaspäev, 23. september 2019

Tere sügis.                                     


Selleks korraks siis saigi see ilus ja soe suvi läbi.
Hommikul välja minnes ei tea kunagi mis ilm päeva jooksul tulla võib.

Õnneks on minu 3 aastased väga nutikad.
Universaalne riietus iga ilmaga.
Tulgu nüüd vihma, rahet või säragu päike.