laupäev, 1. september 2018

Sügiseselt.


Öö läbi sadas vihma.
Astrid on ammu oma õied valla löönud ja minu jaoks on nad alati sügisega seostunud.

Eile läksid lasteaiast siis viimased vaprad, kes veel kooli alguseni olid alles  jäänud.
Mis seal salata, tükike südant läks jälle koos nendega.  Pisut pisaraid, kallistusi ja natuke tühjust hinge ka. Praegu ei usu veel isegi, et esmaspäeval jäävad nende kohad tühjaks ja meile jäävad ainult meie 2-3 aastased.
Kindlasti algab neil uus huvitav eluetapp ja ma usun, et nad saavad kõik väga hästi hakkama.
Lubasid küll, et hakkavad  iga päev külas käima, aga  uued väljakutsed võtavad kindlasti lõviosa nende päevast. Üks tüdruk arvas, et  kool võiks alles 100 miljoni aasta pärast alata ja nii tore oleks veel lasteaias käia.
Muidu ei saanudki aru kui suured nad juba olid, aga meie tillukeste toolide ja madalate laudade alla ei tahtnud nende jalad enam  äragi mahtuda.
Uued väikesed on  armsad. Hoolimata sellest, et neid tuleb praegu veel palju abistada, õpetada, süles hoida, lohutada tunnen ma ikkagi, et ma olen õiges kohas ja see kõik meeldib mulle väga.

Mida siis veel soovida? Eks ikka kaunist septembrit ja ilusat koolialgust kõigile.
Suvi sai kuidagi kiirelt ja ootamatult otsa.




teisipäev, 7. august 2018

Lõuna-Eestis.

Olen nüüd mõned päevad jälle tööl käinud ja ausalt öeldes oli väga hea tunne jälle laste keskel olla.
Eriti soojaks tegi südame kui nad mind tervitasid, et meie Reet on jälle tagasi.
Väga armas on just see, et see lause tuli 3 aastaste suust.
Praegu on veel mõned koolilapsed meie rühmas, aga septembrist saame uued pisikesed.


Viimased vabad puhkusepäevad veetsime Lõuna-Eestis. Sõitsime üle 600 km maha.
Kõike ilmselt  ei jõuakski kirjeldada, kus käisime ja mida nägime. Paljudes kohtades olime ennegi käinud, aga alati on tore lihtsalt peatuda ja imekaunist arhitektuuri ning loodust nautida.
Igas linnas külastasime ka kirikuid, sest need on nii omapärased ja ainulaadsed.
Taagepera kirik
Tõrva kirik
Karksi-Peetri kirik

Valga kirik.
Karksi ordulinnus.





Võhmas
Ööbisime Viljandis imeilusas roosiaias, mida peaks ise kindlasti vaatama minema sest seda ilu ei saa mina siin teile kirjeldada.
Ikka ja jälle tõden ma järjest enam, et  meie Eesti on ikka nii ilus. Kuldkollased rapsipõllud, rohelised metsatukad, helesinine taevas, mäed ja orud. Paljajalu läbi suvehommikuse kastese muru-seda tunnet
teate ilmselt kõik.
Ja mis kõige tähtsam. Mulle meeldib seda kõike teha Sinuga koos. Nautida neid hetki, mis võivad olla küll tillukesed kuid siiski unustamatud.














pühapäev, 5. august 2018

Murru 422/2.

Selle etenduse kirjeldamiseks peab ilmselt ise kõik  läbi tegema.
Midagi hoopis teistsugust kui oleme harjunud nägema ja kuulma. 
Natuke ka õudne ja täis  ootamatusi.
Tõeline elamusteater selle kõige otsesemas tähenduses.
Algaski sellega, et kogunesime vangla värava taha. Sealt juhatati meid ühte ruumi, kus kõik reeglid selgeks tehti. Jagati kätte  kõrvaklapid ning sellest ajast jäid meie suud lukku. Kogu tekst tuli  ainult kõrvaklappidest ja  muidugi meie 3 vangivalvurit, kes käske jagasid.
Edasi  kamandati meid ükshaaval bussi, mis sõitis väravast sisse ja uksed meie taga sulgusid 1, 5 tunniks. Algas tõeline tõsine päev vanglas just nii nagu see päriselt oligi.
Soovitan igatahes kuigi saab paraja füüsilise koormuse, sest omajagu tuleb käia mööda treppe, mängida palli ja liikuda ühest hoonest teise.
Kõik muidugi just nii nagu päevaplaan ette näeb.











Päikeses ja vihmas.


Sellel korral siis Padisel. 
Teel olles sadas päris korralikku padukat. 
Kojamehed pidid usinalt tööd tegema, et läbi klaasi näha. Mõne km.  pärast oli aga jälle päike ja ei mingit vihma.
Ainult vikerkaar sirutas oma silla üle terve taeva.

Ujuda oli mõnus. Vesi oli soe  ent samas ka karastav ja värskendav.
Oleks sinna tahtnudki jääda, aga tegelikult oli meie eesmärk hoopis kontserdile jõuda.

Mahavok  Kalju -laval.
Hoolimata vihmast oli kontsert nauditav. Tibutas peenikest seenevihma, aga see ei seganud üldse.
Ootasin küll vist seda vana, päris aastate tagust Mahavokki, aga muusika kõla, võimendus  olid kõik paigas ja uuenenud kontserdikava oli  päris huvitav. Kaasa tegi ka esimene solist Karl Madis.
Muidugi koht ise on väga hubane ja kena välisürituste läbiviimiseks. Palju on mida vaadata  ja uudistada. Loodus ise on seal väga omapärane ja kõik ehitised täiendavad seda .












Minu järgmised liiliad avasid just oma õied.
Paaril on veel nupud lahti minemas ja siis on ilmseks selleks aastaks kõik nii  kurb kui see ka on.
Järge on ootamas kannad.

laupäev, 28. juuli 2018

See hullutav kuu.

Seadsime siis meiegi ennast 23.00 aeda lamamistoolidele kuud ootama.
Tähed särasid, aiavalgustid helendasid lillede vahel, aga mida polnud oli kuu.
Öö oli nii soe, rohutirtsud siristasid ja selline mõnus  ning  rahulik oli olla.
Pidime päris kaua ootama.
Arvasin, et Nõmme kohale ei tulegi kuud, aga siis lõpuks pisut peale südaööd ilmuski ta taevasse.
Päris õudne oli ja tegi pisut kõhedaks. Ma nägin esimest korda elus roosat kuud. Ega ta kaua ennast imetleda ei lasknudki. Edasi nautisime juba kuuvarjutust.
Ei tea tõesti kas see mõjus ka minu unele, aga õiget magamist täna ei tulnudki. Pole hullu. Mul ju puhkus. Edasi Haapsalu poole.

kolmapäev, 25. juuli 2018

Suvi kestab veel.

Tööl oldud nädal möödus kiiresti ja nüüd jätkan jälle sealt, kus mul pooleli jäi. 
Kindlasti on tore vahepeal oma meelepärase tööga tegeleda ja teada, et pool puhkust on veel ees.
Puhkus on kõigi jaoks muidugi  erinev. 
Mõni tahab sõita kaugele, aga mulle meeldib just kodus olla ja aeg-ajalt kuskil üritusel või kontserdil käia. 
Oma maja pakub nii palju tegevusi ja toimetusi millega päeva täita.
Metsad, terviserajad on ka kohe käe-jala ulatuses ja mida sa hing siis veel ikka tahad.


Lugesin üle hulga aja läbi ka mõned raamatud. 
Üks nendest oli mu sugulase kirjutatud "Siinpool Linnuteed."
Pisut äratundmisrõõmu, tuttavaid kohti ja tegelasi mis mind tagasi lapsepõlve viisid.
Augustis ilmub raamatule ka järg. 
Mingi ettekujutus mul sellest juba on ja huvitav oleks teada kas me mõtleme ühtemoodi. 
Igatahes varsti saan teada.

Eile käisime  meres ujumas. Vesi oli soe ja mõnus. Kõige naljakam oli muidugi see, et viivitasime selle minekuga mitu päeva ja kui lõpuks kohale jõudsime oli ilm pilves ja lõpuks hakkas veel paduvihma sadama. 
See meid muidugi ei seganud, sest märjad olime niikuinii ja  soe oli endiselt. 
Pisut mõru maitse jäi koju jõudes kui avastasime, et peame hakkama aeda kastma, sest siin polnud tilkagi tulnud.
Sellest hoolimata õitsevad lilled kenasti ja saame nende õiteilu nautida. Kartsin, et palavaga õitsevad nad liiga  kiiresti ära, aga õnneks pole seda juhtunud. 
Liiliatega läheb veel eriti hästi. 
Õitsevad sortide kaupa. Üks lõpetab ja  teine alustab. Praegu on veel nuppus liiliad oma järge ootamas.
Floksid pole minu erilised lemmikud olnud, aga selle aastal on nad päris võimsad ja annavad aiale värvi juurde. Daaliad ja jorjenid on kohe oma etteastet alustamas. Esimesed on ka juba õied avanud ja järge ootamas on terve rida.


Meiega saab alati muidugi nalja ka. 
Läksime  eile reklaami ohvriks. 
Meie lähedal on Grill-Bistro Nairi, mis reklaamib väga soodsa hinnaga grillmenüü valikut aedviljade ja tervislike salatitega.
Läksime siis ka uudistama.
Menüü oli igatahes väga pikk ja rikkalik, aga kui tellima asusime, siis selgus, et kõik on otsas ja peaaegu midagi enam polegi. Sulgemiseni oli täpselt veel 5 tundi.
Uurisime, et mida nad siis pakuvad.
Õnneks armeenia šaslõkki veel oli ja lisandeid ka. 
Tellisime  ära ja teenindaja pakkus välja, et ta toob selle autosse. Minu küsimuse peale, et kas kohapeal süüa ei saagi  ütles ta, et  saab küll. Ta toob noad, kahvlid autosse. 
Ausalt öeldes oligi bistroo seest nii umbne ja palav, et ega seal kaua istuda poleks tahtnudki.
Viimane variant oleks küll olnud hakata ka autos palavaga sööma kui koduni ainult 1 km.
Tegime endale aias mõnusa  olemise ja ausõna liha oli nii pehme, portsud olid nii suured, et kõike korraga ära süüa ei jaksanud ning hind oli ka soodne.
Ainult teenindus jättis pisut soovida.
Tulevikus on hea teada, et kui kiiresti midagi süüa tahad, ja ise väga ei viitsi teha, siis ostadki sealt kaasa ja naudid kodus koos hea seltskonnaga.

Soojaga tuleb lõpuks ka tomateid nii, et jätkub mu lastele ja lastelastelegi.

Kõige väiksemast on kasvanud vahepeal asjalik rõõmsameelne poisipõnn. Mulle teen nii nalja, et iga kord kui teda vaatama lähen hüüab ta oma rõõmsal häälel:"Ohhoo."
Ja  siis muidugi need armsad põselohukesed, millest ei saa üle ega ümber... 









teisipäev, 17. juuli 2018

  Kuuma päikese all. 

Mõnus oli  üle kuu aja jälle uuesti tööle minna.
Seda enam, et oleme praegu valvelasteaed ja iga päev on pisut eriline.

Paljusid lapsi pole enne näinudki, aga tore on tõdeda, et kõik saavad omavahel hästi läbi ja on leidnud endale uued sõbrad.
Mina naudin täiega praegust suve.
Mulle meeldib päike ja hoolimata sellest, et termomeeter näitab pisut üle 30-ne pügala, tunnen ennast suurepäraselt.
Minu jaoks pole probleem terve päev päikese käes olla. Tundub, et mu lilled on sama meelt. Mu aed on täis värve ja ma tunnen rõõmu kõigest sellest, mis mul eelmisel suvel tegemata jäi.

Kõik oleks kõige paremas korras kui mu mõtted ei oleks kogu aeg mu armsa sõbra juures. Ma tean, et tal on homme väga raske päev ja hoian talle põialt.
Kõik see, mis mu elus on praegu ilusat taandub temale mõeldes tahaplaanile, kaotab oma piirjooned ja sulab olematuks.
Ma tean ka, et me  kõik oleme tulnud siia ilma õppima ja meie elu ongi see, mis annab meile kogemused.
Alati ootame me aga midagi enamat.
Talvel tahame suve, hommikul õhtut ja vastupidi.
Inimene pole sageli rahul ja ei lepi sellega  mis tal tegelikult olemas on.

Ootus ja lootus käivad käsikäes ja  vahel me ei märkagi kus üks lõpeb ja teine algab ning
taamal paistab juba uus helesinine unistus. Kättesaadu väärtus on kahanenud tibatillukeseks.

Lastega on lihtne. Nemad usuvad kõike-päkapikke ja hambahaldjaid. Ka meie endi unistused lähevad mõnikord  päris kummalisel ja müstilisel moel täide. Kas pole see nii?


Meie siilike jõudis koju tagasi. Vahepeal oli mul tema pärast juba mure, et palavaga on otsa saanud, aga nüüd käib igal õhtul meid vaatamas. Pugib kõhu täis, joob vett peale ja läheb jälle oma siili toimetusi tegema.
Päris julge on ta ka. Kui ma ta sülle võtan, siis ei tõmba ennast isegi kerra vaid vahib uudishimulikult ringi.

Sokke olen kudunud igavese hunniku. Isegi ehmatasin ära kui sahtel enam kinni ei mahtunud. Jääb loota, et selle aastal tuleb peale kuuma suve ka normaalne lumega talv ja kõik mu sokipaarid leiavad endale omanikud, kelle varbaid soojendada.

Muidugi ei saa ka üle  ega  ümber Tallinna Lauluväljakul rahvast hullutamas käinud  Guns'n'rosest.
Jah mida ma siis ütlen?  Lavashow oli äge ja võimas, aga heli kvaliteet jättis kõvasti soovida ja kohati häiris päris tugevasti. Muidugi oli kontsert lõppkokkuvõttes  unustamatu elamus ja kindlasti ei kahetse, et seda kuulamas ning  vaatamas käisime.

Päikest põue ja naudime suve. Pool puhkust on mul veel ees ootamas.